Esmaspäev, 25. juuni 2018

28. Jüri Lossmanni mälestusjooks 2018

16.ndal Juunil toimus järjekordne Jüri Lossmanni mälestusjooks. Sellel rajal on võimalus näha korraga vanalinna, parke, Ugalat, Viljandi järve, randa ning lõpuks kogeda, mis tunne on üles joosta Trepimäest. Jah just, JOOSTA ÜLES TREPIMÄEST!
Olin ka otsusanud taas kord rajale minna. Järjekorras juba kolmas aasta. Juba esimesel aastal lubasin endale peale neid treppe, et EI IIAL enam, kuid miski tõmbab mind sellele jooksule tagasi. See jooks on kuidagi nii oma ja nii kodune, et kui selle vahele jätan, siis on küll midagi väga valesti.

Rada ise on vaid 6,5 kilomeetrit pikk aga sellest piisab, et sinna sisse mahuks linna tänavaid, väiksemaid ja suuremaid tõuse, metsa vahelisi radu ja kardetud TREPIMÄE TREPID. See on rada kus vale tempoga alustades, võid end maa põhja vanduda. Sel rajal on iseloomu rohkem kui ühel rajal olla võib.


Jooksu start anti õhtul 20:00. Päeval oli meeletult umbne, kuid pilvine. Olin panustanud sellele, et õhtune aeg ja siis on kindlasti juba jahedam.
Nagu tavaks saanud, siis läksime Härraga varem kohale, sest siis on kindel, et kuhugile autot parkida on. Kohale jõudes võtsin oma stardinumbri välja. Sel korral ei olnud kiip numbri küljes vaid anti spetsiaalne jalavõru, kuhu külge oli siis kiip kinnitatud.

Füüsiliselt olin küll kohal aga vaimselt ei olnud ma selleks jooksuks kohe ültse valmis. Olin otsustanud, et lähen rajale kulgema. Mitte mingisugust suurt pingutust ma hea aja jaoks tegema ei hakka, sest väljas oli endiselt MEGA UMBNE ning tuult polnud ka grammi võrtki. Mis omakorda tähendas seda, et üsna tõenäoliselt hakkab suhteliselt kohe ka palav kui saad jooksma hakata.

Enne starti sain veel Viigi´ga kokku. Jutustasime veidike, kuniks stardikoridoris kohad sisse võtsime. Juba stardikoridoris tundsin, et on palav.
Stardipauk... ja juba olingi rajale minemas. Võtsin sujuvalt kuid vaikselt. Aga üsna pea sain aru, et sellest tuleb üks korralik ja piinarikas jooks. Olgugi, et lühike, kuid piinarikas sellegi poolest.
Kui rada keeras munakivi teele, siis palusin munakivi jumalaid, et need mu pahkluud terveks jätaks. Läks õnneks. Iga pööre, iga tõus või langus... kõik olid sellised nagu ma oleks esimest korda rajal. Mitte üks ei tundunud tuttavana, kuniks jõudsin esimese suurema tõusuni. Seda tõusu ma ei mäletanud, kuid kui jõudsin reaalsusesse tagasi, siis meenus mis tõus peale seda tõusu tuleb.

Olin väsinud, kuri ja hingetu. Õhku polnud mida hingata. Nina tõmbas ka end 3nda km lõpuks kinni nii et polnud ka millega hingata enam. Nii tahtsin selle jooksu lihtsalt katkestada. Kaks kätt ülesse tõsta ja loobuda. Aga ei ma ei loobunud. Rühkisin vaikselt, kuid järjekindlalt edasi. Teadsin, et siit eelmise aasta ajast paremat aega ei tule. Tuleb mis tuleb, peaasi et omal jalal finishisse jõuan.

Viimase sirge peal oli mõnus. Veidike tuult, pikk sirge ja sai isegi enam vähem hingamise korda. Aga siis... siis tuli TREPIMÄGI. Üks, kaks, kolm... aste astme järel. Siis oli kõik. Enam ei jõudnud edasi minna. Ei jõudnud hingata. Hakkasin ventileerima. Ventileerisin üle. Õhku polnud. Ahmisisn õhku. Tundsin, kuidas pea ringi käib. Võtsin üli aeglaselt. Härra kõrvalt toetavalt ergutas. Lõpp juba paistis. Aste astme kaupa. Keegi veel hüüdis:" Enam pole palju minna, kohe läheb kergemaks!"
Ainus mida suutsin selle peale kosta... "AINUS, MIS TULEB ON SURM !"

Ja juba järgmine hetk olin treppidest võitu saanud ja sörkisin finishi suunas.
Juhuuu ära tegin. Jah tegin, kuid mis hinnaga. Hing niidiga kaelas. Natuke istumist tegi head. Hingamine oli jälle nii nagu vaja ja tundus nagu poleks ennem midagi olnudki. EI tea mis värk selle nina ja hingamisega on. Nina justkui vajuks jooksmise ajal kinni ja siis ei pääse piisavas koguses õhku sisse.

Hoolimata raskustest rajal ja suurest palavusest, suutsin siiski oma eelmise aasta aega 2 minuti võrra parandada. Asi seegi. Iga minuti võrra parandatud aeg on areng paremuse suunas.
Võin käsi südamel öelda, et see on üks raskemaid radu mida kunagi läbinud olen.





Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar