Pühapäev, 21. oktoober 2018

TARTU LINNAMARATON (10km) 2018

Võiks ju arvata, et kui jooks toimub keset päeva, siis saab kauem magada! Ei, ei saa. Seda lihtsalt sellepärast, et siis on vaja enne jooksu mustmiljontriljon asja ajamist ära teha ja mitmes kohas veel vaja käia.
Suutsin oma käimised enam vähem graafikus olles ära käia. Kiirelt koju ning jooksu riided selga. Kuivad vahetus riided kotti ja Tartu poole sõit võis alata. Olin arvestanud ajaga umbes täpselt nii, et jõuaksin Cris´i ja Kristina finiši ära näha, enne kui oma jooksu starti pean minema.
Kui aga olin linna äärde jõudnud jäime ummikusse. Ma nii jumaldan neid liiklus ummikuid, mis ei liigu edasi. Tükk aega seisime seal. Ise hoidsin samal aja Endomondos Cris´i kilomeetritel silma peal, kuniks ka see enam ei näidanud mulle kilomeetreid. Olin kindel, et tema finišit ma ei näe ning viimaseid ergutushüüded jäävad ka kisamata!

Kui lõpuks ummikust pääsesime, siis edasi liikusime juba üsna kiires tempos, kuid õhku jäi järgmine küsimus! Kuhu pargime? Kas üldse parkimis kohti on ? … Õnneks leidsime koheselt vaba koha Vanemuise taga ning ise panin seejärel kerge sörgiga Raekoja platsi poole punuma. Pidin kiirelt kohale jõudma, sest uskusin, et äkki pole veel Cris finišis. Nii ka oli. EI pidanudki kaua ootama, kui nägime teda mäest alla tulemas. Hõikusime, kiljusime ja ergutasime Härraga nii kõvasti kui saime ning seejärel liikusime täitsa finiši alasse. Kiire muljetamine ning seejärel võtsin oma stardimaterjalid ja 100+ km medali välja. Ning tagasi "ERGUTUSALASSE" Kristinat ootama.
Nägin ka tema ära ning kisasin nii kuis jaksasin! Kui aus olla, siis isegi ei mäleta mida mu ergutuskisa sisaldas. Kindlasti midagi mahlast !

Aga kui nüüd minu enda jooksu juurde tulla siis, viimane jooks mida viimati jooksin oli Tallinna maraton ja peale seda polnud mitte ühte meetrit ka jooksnud. EI treeningu mõttes ega ka mingil muul väiksemal võistlusel.
Teisisõnu, ei olnud ma mitte mingil tasandil selleks ees olevaks kümneks kilomeetriks valmis. Olin täiesti ette valmistamata.
Külm oli. Tahtsin, et see jooks juba ükskord läbi saaks. 2 minutit enne starti viskasin soojendusdressi seljast maha ja olin valmis rajale minema...kulgema. Just kulgema. Sellise ette valmistusega nagu minul oli, polnud muud võimalik teha.

Kolm, kaks, üks.. start! Olin rahulik. Võtsin asja rahulikult. Kuna rahvast oli palju, siis sai kogu aeg rahvamassis joosta. Lompe oli hommikusest vihmast oma jagu maas, mida tuli vältida, et jalad kohe jooksu alguses märjaks ei saaks.
Enne kui arugi sain, olin jõudnud esimese joogipunktini. Haarasin kiirelt ühe topsiku ja katsusin selle joomisega hakkama saada ning seejärel kiirelt edasi minna. Senimaani olin oma mõttelisest graafikust ees ja see tundus lausa hea. Peaasi, et nüüd poole peal midagi ei juhtuks ja mu mõtteline graafik end katki ei kukuks.
6ndal km pidin hetkeks seisma jääma, kuid ei midagi hullu. Sain ilusti edasi joosta ja see oli ka selle raja ainus peatus nii öelda.

Need viimased keeramised ja tõusud-langused mulle kohe üldse ei meeldi. Enam polnud palju jäänud, hakkasin väsima ja siis üks keeramine teise järel, kerge tõus, langus-tõus-tõus-langus ja seejärel pikk sirge lauge tõus millele järgneb, keeramise pealt langus. Ja enne kui arugi sain olin viimase 100 meetri peal. Veel viimane pööre ja olingi finišis.
Vaatasin kella ja ei suutnud uskuda oma silmi!
Suutsin välja joosta oma kõigi aegade kõige parema 10 kilomeetri aja 56:55...
Varasem aeg 57:36 sai joostud aastal 2016.
Vahepeal arvestasin uut isiklikku vale jooksu järgi. MY BAD... UPS! But never mind, ikka juhtub.
Kõige toredam on see, et ka varasem aeg sai joostud Tartus - Tartu kevadjooksul, sel korral siis uus isiklik ka Tartust! Ei tea kas koduraja eelis mängis tulemuse kätte, või mis see oli. Igatahes täiesti tühja kohapealt tuli täielik üllatusmoment, millest polegi vist senimaani toibunud!

Veidi numbrilistest näitudest!
Kilomeetrite ajad jäid kõik alla 6 minuti, mis minu puhul on suur edasi hüpe!









Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar