Tegelikult sinna "teeme ära" oli tükk aega, sest vahepeal veel kahtlesin ja siis mõtlesin, et ei ikka ei jookse kõigil kolmel päeval. No aga kuidas sa saad mitte sellist hullust kaasa teha, kui sul on tutvus ringkonnas samasugune hull kellel samasugune plaan. Selleks teiseks hullukeseks oli Kristina, kes oli end juba kõigile kolmele jooksule ära registreerunud. Lubasin, et võtan selle hulluse vaid siis ette, kui Tallinnas omale peavarju leian. Kristina pakkus veel välja, et kui keegi mind oma diivani nurgale ei taha siis tema võib mulle oma diivani nurgal kohta pakkuda. Tundus üsna asjalik pakkumine ning jätsin selle mõneks ajaks meelde, kuniks see pakkumine ka reaalselt kasutusse tuli võtta, sest ühegi teise diivaninurka ma omale külje alla ei suutnud sebida.
Pikk jutt pidi olema sitt jutt, seega asume siis lõpuks asja kallale!
1.PÄEV- REEDE
Esimene jooks oli Nike noorte jooks ja see toimus reede õhtul. Stardi algus 19.00. Seega pidin selleks ajaks Tallinnasse saama. Hommikul oli äratus varakult ning 6:30 väljusin juba kodust. Päev otsa olin sõidus, sest pidin jõudma veel mustmiljontriljon asja ära ajada enne kui rongi peale liigun. Vahepeal sain tunnikese kodus olla, kohvrit 3 korda ümber pakkida ja kontrollida, kas kõik asjad ikka said kaasa või jäi midagi maha. Aga siis vahetult enne minekut otsustasin kõik asjad siiski seljakotti pakkida. Selle nimel pidin küll massaazirulli koju jätma, kuid see polnud väga elu ja surma küsimus. Ülejäänud asjad mahtusid ilusti ära ja tundus, et nii on palju mugavam mööda Tallinna vanalinna tänavaid liikuda.
Kuna pidin auto Härrale jätma, siis võtsin ta töö juurest peale ja liikusime ära rongijaama. Veidi vara sain kohale aga polnud hullu. Eriti hull oli siis kui pidi rongi peale trügima hakkama. Reedene päev, rahvast palju. Trügisin kiirelt ukseni ja siis rongi. Leidsin esimese vaba koha kuhu istuda ja potsatasin end mugavalt istuma. Nüüd oli aega 2 tundi ja mõned minutid peale enne kui end pealinnast leida võisin.
Balti Jaamast Vabaduse väljakule pidin saama aga omal jõul. Mina, kes eksiks ära ka oma koduaias, kui ei teaks, kus mis puu asub. Suures plaanis olen kõige kohutavam kaardilugeja üldse ja seda vist terves maailmas, kui mitte universumis!
Kuna tänapäeva maailm on nii arenenud ja ka minu taskus lebab üks korralik nutifon, millele ka internet järgi käib, siis otsustasin google mapsi appi võtta! Kah mul maps või asi … korrutab mulle keerake vasakule, keerake vasakule... kaardi järgi liikusin kogu aeg õigest rajast eemale.Olin juba paanika osakonnaks valmis. Kerisin peas juba mitu erinevat versiooni, kuidas ma ära eksin ja jooksma ei jõua. Olin juba valmis Kristinale helistama, et "PALUN TULE MULLE VASTU" ! Kuniks keerasin paremale ja pilt ekraanil muutus hoopis meeldivamaks. Suund oli õige, tänavanimed klappisid ekraanilt vastu vaatavate nimedega. Lõpuks hakkas ilusates helesinistes särkides inimesi järjest vastu tulema. See andis tunnustust, et liigun õiges suunas. Polnudki nii lootusetu juhtum.
Lõpuks jõudsin ikka sihtpunkti. Pakihoid paistis, eemalt oli näha expo ja sekretariaat. Võtsingi suuna sekretariaati, et kõik oma materjalid välja võtta. Kõigepealt Nike noorte jooksu materjalid ja särk. Number käes, läksin särgi järjekorda. Tädi küsis: " Mis suurus?" Vastasin siis : "L suurus!"
Tädi mõõtis mind küll pealaest jalatallani ja vastupidi ning arvas, et L suurus jääb mulle ikka VÄGA suureks. Muidugi olin meelitatud, et keegigi peab mind S suuruse kandidaadiks. Mitte, et ma nüüd ka L suuruses oleksin. Lihtsalt mulle meeldib kõik oma särgid L suuruses võtta. OVERSIZE is my size… Võtsin ka 10 km ja 21 km materjalid välja. Kontrollisin kiibid üle, kas toimivad ning võtsin suuna Nike telki. Tahtsin Nike noorte jooksu särgile nime lasta trükkida.
Helistasin enne veel kiirelt Kristina´le, et kus ta hetke seisuga asub ning kust teda otsida võiksin.
OHHH JOPPENPUHH JEEBUS MARIA see särgi trükk, no see oli ikka selline tragikoomiline lugu, et seda jätkus lausa kaheks erinevaks päevaks.
Ühesõnaga olin NIKE telgis, ootasin järjekorras. Kuniks sain leti äärde. Särk näpus. Lehvitan seda: " Sooviks särgile nime ! "
Neiu leti taga vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks ta lõunasöögi just ära söönud … vaikis ning kogus vist mõtteid, kuniks … siis lajatas : " ME EI VÕTA ENAM SÄRKE VASTU, ME EI JÕUA NEID ENNE STARTI VALMIS TEHA !" See kõik tuli kui välk selgest taevast ja suhteliselt ebaviisakal toonil. Ei osanud kohe mitte midagi selle peale kosta. Lõpetasin oma särgi lehvitamise ja korjasin oma viimase eneseväärikuse raasud kokku ning kobistasin end sealt telgist tulema.
Veidi hiljem suundusin telki korraks tagasi, sest tahtsin midagi küsida, siis nägin , et neiu muudkui võtab särke vastu, et neile saaks nimed peale. Stardini oli jäänud veidi alla 25 minuti. Muidu oli kirjas, et 30 minutit enne starti enam särke vastu ei võeta!
No niimoodi kees üle... MIS TALLE EI SOBINUD MINU SÄRK VÕI MINU RAHA! Tahtsin kogu roppsõnade leksikoni läbi võtta, kuid jätsin vahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning otsustasin järgmisel päeval uuesti proovida. Õnneks oli selline võimalus kõigil kolmel päeval olemas.
Selleks ajaks olin Kristina rahvamassi sisse ära kaotanud ning võtsin siis suuna stardikoridorile. Kuna registreerisin end üsna viimases otsas jooksule, siis olin ka stardikoridoris üsna viimases otsas.
Peale stardipauku võis veel rahulikult tiksuda enne kui liikuma sai. Kokku kulus massiivsed 3 minutit enne kui üle stardijoone sai. Täielik kitsikus. Hullem veel, kui kilud karbis. Astuda polnud kuhugile. Kogu aeg astus keegi kanna peale! Liikuda sai, kuid vaevaliselt. Kohe oli selge, et siit mingit normaalset aega ei jookse. Pidevalt pidi seisma jääma, sest kitsad kohad ei pidanud nii suurele rahvamassile vastu ning paratamatult tekkisid ummikud.
Rada ise oli lihtne joosta. Kui lõpuks finišisse jõudsin, siis tekkis jälle ummik. Lausa nii suur, et olin küll oma jooksu jooksnud ja põhimõtteliselt finišis aga üle finiši joone ei saanud. Meetri jagu maad ja lihtsalt seisin seal ja ootasin kuna üle finiši joone saan. Medaleid jagati liiga ees, mis tõttu tekkis ummik nii halva koha peale.
Enne jooksu tegime Kristinaga väikese mööda arvestuse. Seda peale jooksu kokku saamise osas. Kuna teadsin, et tal kindel paan kontserti kuulama jääda, siis läksin kohe lava juurde teda otsima. Õnneks leidsin ta kohe ülesse. Kuulasime kontserti ära, tegime peale seda mõned pildid ning seejärel suundusime ära Kristina juurde.
2.PÄEV- LAUPÄEV
Öösel magasin nagu nott. Minu "EI SAA VÕÕRAS KOHAS MAGADA" oli mind maha jätnud. Taevale tänu, sest sain end korralikult välja magada.
Päeva plaan nägi ette esimese asjana Spartas ära käia, seejärel Vabaduse väljakule uuele katsele särgile trükk saada ning niisama Expol ringi vaadata. Kuid kõigepealt tuli end korraliku hommikupudruga tankida. Mida me ka tegime. Ise samal ajal arutledes, mis kellast liikuma hakkame.
Ei kulunudki palju aega, kui otsustasime liikuma hakata. Sparta oli juba lahti ning võis esimese asjana sinna suunduda. Magnetid käes, suundusime edasi Vabaduse väljakule, et ära lõpetada " SÄRGI SAAGA!" Aga sellega alles algas "SÄRGI SAAGA PART 2!"
Sain särgi ära antud, ning pidin 20-30 minuti pärast selle juba kätte saama. Viitsime siis aega sisukalt ning lasime kehaanalüüsi teha. Mis siis kehaanalüüs rääkis? Numbrites oli kõik okei, kuigi kehaanalüüsi tädi ütles, et ma olen liiga rasvane... kaota kehalt veel rohkem rasva! Olin hämmingus. Ei osanud enam midagi öelda ega küsida. Teisisõnu olin justkui puuga pähe saanud!
Edasi liikusime expo alale. Väljapanekus oli nii palju ilusaid medaleid, et silme ees võttis virvendama. Üks ilusam kui teine. Käisime läbi ka sekretariaadi telgist. Plaan oli oma numbritele tähis küsida, mis lubaks meil teises stardigrupis startida. Märgised saime ilusti numbritele peale.
Lõpuks oli aeg sealmaal, et võis särgile järele minna... Ja mis välja tuli ! SÄRK POLNUDKI VEEL VALMIS, SEST NEIL LÄKS MASIN KATKI ! Õõõõõõh, like what ? Why me? Why ?
Eeldatav särgi kätte saamise aeg oli nüüd 2-3 tundi ! Noh, mis seal ikka. Vähemalt mingisugunegi lootus oli olemas, et särk enne pühapäeva kätte saada!
Ülejäänud päeva istusime ja lebotasime niisama.
Õnneks läks aeg suhteliselt kiirelt ja peagi hakkas rahvas kogunema. Sel korral olime veidi targemad ning leppisime pärast jooksu kohtumise koha kokku!
3,2,1.. ja pane punnu kui jõuad võis alata. Minek oli hea. Jalad ei olnud kanged ega rasked. Sama võiks ka raja kohta öelda. Lihtsaks tegi asja just see, et kogu aeg olid inimesed ümber ringi. Lausa lust oli niimoodi joosta. Vähe väiksematel võistlustel tekib see moment, et ma ei kuulu sinna eriti kiirete jooksjate sekka ega ka vastupidi, aeglaste jooksjate sekka. Olen selline keskpärase tempoga harrastus jooksja, kes tavaliselt jääb jooksu ajal esimestest maha ja viimastest ette poole. Ehk teisisõnu jooksen enamus jooksudel uhkes üksinduses. Sest pole vist teist sama tempoga inimest siin väikese Eesti pinna peal, kellega koos joosta... Või siis on aga ma olen lihtsalt nii "hirmus kole" inimene, et keegi ei taha minuga koos joosta. Joostakse kiiresti eest ära või jäädakse taha tiksuma aga mööda ka ei julge minna, sest äkki see "hirmus" inimene hammustab!
Kes veel aru ei saanud, siis see oli puhas MUST HUUMOR minu enda pihta! Tegelikult ma ei ole ei hirmus ega ka kole. Vähemalt ma ise arvan nii. Teiste arvamust ei saa ma ju teada ning ette ennustada.
Nii nüüd kippus jutt veidi teemast kõrvale minema, kuid teemasse tagasi.
Uut 10 km raja rekordit polnud mul sel korral plaanis püüda, sest ootas ka järgmisel päeval jooks jooksmist ja ei saanud end hingetuks tõmmata.
Viimasel km oli kõige rõvedam tõus sees, mis olla sai. Aga ära ma jooksin selle jooksu ja sain sel korral ka kohe üle finiši joone. Eks korraldajad õppisid eelmise päeva vigadest ja tõid medali jagajad veidi taha poole, et jooksjatel oleks ruumi finišeerida. Viis pluss selle eest.
Medal kaelas suundusin kohtumispaika, kus pidime Kristinaga kokku saama. Kitsas tänav oli paksult rahvast täis ja see rahvamass seisis paigal. Ei liikunud kuidagi edasi. Trügisin veidi vabamasse vette ja sain tükk maad edasi liikuda, kuniks tekkis taas seisak. Seni kuni ootasin, et saaks edasi minna, arvas üks tore tibin, et väga fun oleks trügida kõige kitsama koha pealt mööda. Selle trügimisega tiris ta mu vast ostetud tutikad magnetid koos numbriga särgi küljest lahti. Nägin kuidas mu kollane magnetike lendab mööda tänavakive. Sukeldusin rahvamassist hoolimata sellele kollasele täpikesele järele. Kätte sain. Siis oli aeg ka teine pool särgi seest ülesse leida. Kui ta veel seal oli. Õnneks oli. Seejärel sain juba korralikult liikuma. Võtsin oma asjad pakihoiust ja kohtumispaika.
Edasine plaan oli meil kontserti kuulata ja puhkama minna. Enne kontserti õnnestus meil Gerd Kanteriga pilti teha. Pärast tegime ka kohustusliku päeva lõpu pildi koos medalitega.
3.PÄEV-PÜHAPÄEV
Pühapäeva hommik. Olin varakult juba üleval, kuid vedelesin endiselt teki all, kuniks ei viitsinud enam sedagi teha ja tulin ära ülesse. Umbes sel ajal hakkas köögist kostuma hääli. Ka Kristina oli üleval. Öö ei soosinud meist kumbagi. Olime justkui maganud ja välja puhanud aga samas oli tunne nagu poleks üldse magada saanudki. Veider kooslus aga nii see oli.
Hommiku sööki süües polnud meis kummaski alles seda optimismi, mis valdas meid esimese päeva õhtul ja teise päeva hommikul. Vaikisime ning nosisime kumbi oma putru. Putru, mis käis suus ringi ning mille söömiseks kulus oma hea pool tundi.
Peale hommikusööki ei tundunud asi mulle üldse soodne olevat. Makku lõi kahtlane väike valu. Lootsin, et see on ajutine nähe. Eksisin väga rängalt.
Kui juba bussiga Vabaduse väljakule liikusime tiksus see väike valu endiselt maos nagu VÄIKE VIITSÜTIKUGA POMM, mis ootab plahvatamist. Püüdsin seda valukest eirata, nii hästi kui oskasin. Mingiks ajaks läks nagu paremaks. Kuid ei, ei olnud lootust, et see asi paremaks läheb.
Olin täiesti löödud ja masenduses. Ei saa ju ometi nüüd niimoodi minna, et ma ei saa isegi starti. Loobumine oleks tähendanud vaid ühte. Ka selle aastane Selver linnajooksud sari oleks sõna otseses mõttes PEKKI läinud! Ja seda kolmandat aastat järjest... Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Ei tahtnud sellele mõelda.
Kui olin paar vesist pisarat valanud ja asja veidi seedinud, siis jõudsin järeldusele, et kui ikka paremaks ei lähe, siis ei ole mõtet END RAJALE TAPMA MINNA!
Stardini oli pool tundi aega. Tundus, et asi läheb paremaks. Õhkõrn lootus oli starti saada ja sealt edasi ka ehk joosta. 15 minutit stardini. Olin koha sisse võtnud stardikoridoris oma stardigrupis. Seisin ja ootasin. Ootasin kuna rajale saab, et lõpuks soe hakkaks. Külm oli. Valu enam ei olnud. Valu kadus niisama äkki kui see ka hommikul tekkinud oli. Kas võis olla see ehk närvidest? Kuigi ma juba ammu enam ei pabista ühegi võistluse pärast! Ei tea. Oli mis oli. Aga rajale ma sain ja olin õnnelik.
Plaan oli tempo 6.30 min/km kohta hoida. Esialgu sujus see plaan väga hästi. Rahulikult, meeter meetri haaval. Km läks km järel. Kuniks 6nda km alguses hakkas parema külje sees nii rängalt pistma, et hingatagi oli valus. Pidin seisma jääma ja edasi kõndima. Kas hommikune valu tähendaski seda, et tänane jooks läheb omadega METSA! Kas tõesti! Nii see oli. Minu jooks selleks korraks oli joostud. 5 km oli minu lagi. Aga ma ei andnud alla. Mul oli siht silme ees ja selleks oli finiš!! Ma ei saanud küll joosta aga käia sain ikka. Litsusin siis kõndida nii kiirelt kui sain ja organism lubas. Vahepeal proovisin ka veel mõned korrad joosta aga see lõppes kiirelt kiire valu sööstakuga paremas küljes.
Kui olin 15 km kõndinud otsustasin Kristinale sõnumi saata, et ta teaks kas tasub mind oodata!
Sõnumi sisu oli lühike : "15km sai täis. 6km veel, kõnnin, elus veel! Joosta ei luba, pistab!" Sellega sai kõik öeldud, mis vaja!
Vahetult enne finišisse jõudmist saatis Kristina mulle veel mõned ergutavad sõnumid ja soovitas naeratada, sest teeb pilti. Püüdsin siis ka viimasel km kuidagi end kokku võtta, ja selle joostes läbida. Finišisse peab ikka joostes minema. Kasvõi hambad ristis aga ikkagi joostes. Õnneks selle viimase km lasi ilusti ilma valu ja pistmata joosta. Olin FINIŠIS.
Olin just lõpetanud oma kolme päevase hulluse.
Kuna kell oli palju, siis suundusin kohe pakihoidu ning saime Kristinaga kokku. Seejärel kiirelt Balti jaama, sest rongini polnud enam palju aega. Jaamas oli rong juba ees, et sain kohe rongile minna. Enne veel kiirelt pildid nagu eelnevatel päevadelgi!
Eriti suured tänud Kristinale, et Ta oli nõus mind nendel päevadel enda juures majutama ning välja kannatama, minu pideva möla pidamatuse! Suur-suur Aitähh!
Kuna jooksin rongile otse jooksurajalt tulles, siis ei olnud aega ka riiete vahetamiseks. Rongis oli aga sel korral ruumi rohkem, kui reedesel päeval, siis sain rahulikult rongis kuiva särgi selga visata ja midagi paksemat peale panna. Mõnus soe oli olla. Aga reis ise venis kuidagi jube pikaks. Uni tekkis. Kui kõrvalt istmelt tädike ära läks, siis viskasin kahe istme peale pikali. Oli kohe palju parem olla.
2:30 rongisõitu ja olingi peaaegu kodus.
Härra oli juba rongijaamas vastas, et jaamas enam ootama ei pidanud. Sai otse koju sõita.
Selleks hetkeks andis väsimus endast ikka korralikult märku. Tahtsin vaid süüa ja seejärel magada.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar