Teisipäev, 11. september 2018

JÜRI JAANSONI KAHE SILLA JOOKS 2018

Eelneval õhtul ei olnud küll seda tunnet, et tahaks järgmisel hommikul varakult tõusta ja Pärnu poole liikuda. Ei olnud seda tahan joosta tunnet. Pigem oli hoopis selline "Istuks parem kodus teki alla" feeling. Kuna mul on kindel soov sellel aastal Selveri linnajooksude sari läbida, siis ei aidanud siin ei ussi ega püssirohi. Tuli end hommikul varakult ülesse ajada ning reipaks mõelda. No vähemalt nii reipaks, kui see üldse võimalik oli!

Ilm oli hommikul super ilus. Päike varakult kõrges taevas. Miks ma ei imesta. Lihtsalt sellepärast, et see on juba tavaks saanud. Kui on jooksu päev siis ilmselgelt on ka ilus päikesepaisteline ilm.
Enne kui arugi sain olime juba teel. Mida rohkem Pärnu poole jõudsime, seda pilvisemaks ilm muutus. Kergelt öeldes kohati liiga pilviseks ja pilved muutusid ka aina tumedamaks.

Kui Pärnusse jõudsime, saime sellise padu vihma kaela, et tule taevas appi. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas terve selle aja kui ma jooksen sellist vihma tuleb. Lootus kuivaks jääda oleks olnud nullilähedane. Õnneks, mida lähemale võistluskeskusele jõudsime seda ilusamaks jälle ilm muutus. Ilm oli tõsiselt äärmusest äärmusesse.
Auto saime pargitud peaaegu samasse kohta kus ka eelmisel korral kui samal jooksul sai käidud.

Stardimaterjalid välja. Kiire kõne Viigi´le. Kiire muljetamine, mõned pildid ning võiski end stardikoridori poole sättida. Kerge närv tuli sel korral sisse. Tundsin kuidas pulss tõuseb. Kella vaadates oligi pulss juba 100 peale kerkinud. Ei teadnudki, kas see on nüüd hea või hoopiski halb.
Start anti nii, et ma jälle ei saanud aru kas juba lubati rajale või mitte. Ilmselt oli asi selles, et olin suhteliselt kaugel stardijoonest ning kulus üüratu 1 minut enne kui üle stardi joone sain!

Kui ükskord inimsed mu ees liikuma hakkasid, siis sain aru, et võib liikuma hakata. Esialgu oli ikka päris vaevaline see liikuma saamine. Ikkagi päris suur hulk rahvast oli rajale minemas. Esimesed 3 kilomeetrit võitlesin kitsaste tingimustega ning suhteliselt aeglase tempoga. Aga mul polnud kiiret. Plaan oligi rahulikult kulgeda ja rada lihtsalt läbida. Mingil hetkel sain ära "VABAMASSE VETTE" ja ilma, et ise arugi sain siis olin tempo kilomeetri kohta 5:30 peale tõstnud. Ega siis midagi. Lasin samas tempos rahulikult edasi, sest pulss lubas, jalad ja kopsud tulid ka tempoga kaasa.

Kui vahepeal natuke tibutama hakkas, siis lootsin, et sadu tuleb kaela. Jahutab natuke, kuid lootuseks see ka jäi. Natuke tibutamist jäigi kogu vihma saagiks sellel päeval. Vähemalt rajal. Kuulduste kohaselt oli võistluskeskuses/ finishi alas korralikku vihma tulnud.
Suutsin sel korral raja (10km) läbida alla tunni. Olin rahul. Viimasel kurvil, suutsid suurde lompi astuda ja jalad märjaks teha.
Väsinud, kuid rahul.
Kiirelt veel pildid instagrami jaoks ning võiski kodu poole asuda !



Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar