Neljapäev, 19. aprill 2018

KOLME TAMME JOOKS 2018

Möödunud laupäeval sai ka minu jooksu hooaeg avapaugu. Küll mitte selliselt nagu ma olin endale ette kujutanud. Muidugi oli võimalus ka mitte osaleda ja lihtsalt see jooks üle lasta, kuid otsustasin siiski rajale minna ning selle läbida. Polnud oluline kas joostes, kõndides või hoopiski roomates. Kui olin end suutnud regada siis suudan ka raja läbida. Asi ei olnud üldse selles, et ma ei viitsinud või ei tahtnud joosta. Jooksmise tahe oli suurem kui ma ise, kuid paraku olin just reedel saanud arstilt keelu treeninguteks. Muidugi ma pigistasin selle koha pealt silma kinni ja läksin siiski rajale "KÕNDIMA", mis kujunes hoopis sörk kõnd tempoks.

Sellest, mis põhjusel ma treeningkeelu sain ilmselt juba mõnes teises postituses, sest see siin ei ole praegu üldse õige koht kirjutamiseks.

Kõige pealt suutsin ma segi ajada stardiaja. Jah, just stardiaja. Ma olin veendunud, et jooksule antakse start kell 11. Korrutasin seda juba mitu päeva varem, et start on kell 11, kui keegi küsis. Aga kui jooksu hommik kätte jõudis ja ma kiirelt veel mingeid asju internetis vaatasin , siis tegin avastuse, et start anatakse kell 12. No well, läks niigi hästi, sest poole hullem oleks olnud kell 10. Aga ajaliselt pidin kodust väljuma ikkagi kella 11ks arvestatuna, kuna olin ühe kohtumise vahetult enne kella 11st kokku leppinud.

Ei läinud ka see kohtumine täpselt nii nagu oleks pidanud. Esiteks ei olnud inimest ennast kodus ja ma pidin asju ajama tema mehega. Pidin ette helistama kui kohale hakkan jõudma. Helistasin ennem kui kohale hakkasin jõudma. Vaikus. Keegi ei vasta. Helistasin kui olin kohal. Ikka vaikus. Telefon küll kutsub aga mitte keegi ei vasta. Ootasin oma 20 minutit kui uuesti heistasin ja endiselt keegi ei vasta. Mis seal ikka. Enam ei kannatanud oodata ja läksin minema. Läksin ära jooksu toimumise kohta ja võtsin stardimaterjalid välja ning uudistasin niisama natuke ringi.

Stardimaterjale saades oli üllatuseks see, et aja mõõtmiseks ei olnud kiip mitte numbri tagaküljel nagu tavaliselt vaid selleks anti eraldi jalarihm koos kiibiga. Kumbi oli eraldi. Kiip tuli ise kinnitada rihma külge. Aga see rihm oli nii kohmakalt lai ja kui kiibi ka külge panid, siis oli küll tunne nagu oleks just vanglast välja saanud aga pead veel järel valve all olema. Kiip oli ka kuidagi kobakalt suur, selline tikutoosi suurune. Esialgu oli veidi harjumatu, et miski nüüd niimoodi ümber jala tuugalt on tõmmatud aga harjus suht kiirelt ära.

Panin kohe kiibi rihma külge, et hiljem meelest ei läheks. Nagu hiljem selgus siis nii mõnigi osaleja pani küll rihma ümber jala aga kiibi jättis autosse seisma. Päris suur ebaõnn võis olla kui see selgus alles finishis, et sul polnudki kiipi küljes. Aga aja said kõik ilusasti kirja.

Kuid lähme võistluse enda juurde. Kell hakkas 12le lähenema. Päike oli kõrgel taevas ja kerge tuuleke puhus. Ma ei suutnud ära otsustada, kas minna tuulekaga rajale või pikakäistega pluusiga, või jätta mõlemad selga, äkki siiski hakkab külm. Antud hetkel oli mul sigakülm ja näpud olid nagu jääpurikad. Võttis otsustamine aega mis ta võttis, kuid võtsin pika käistega pluusi seljast ära ning tuuleka jätsin selga. Esialgu oli ikka väga külm olla.

Mõtlesin veel stardis olles kiirelt plaani läbi, mille järgi rajal tegutsen. Jooksen, ei jookse, kõnnin-jooksen -kõnnin, ainult kõnnin. No mitte kuidagi ei suutnud seda ka ära otsustada. Ja juba antigi stardipauk. Kõik hakkasid jooksma ja mina ka. No vaja ju vooluga kaasa minna. Korrutasin endale vaid, et võta vaikselt. Väga vaikelt kohe. Ära kiirusta. Ja siis tuli esimese km aeg alla 6 minuti. Mkm, kohe üldse ei kiirustanud. See oli hell yeah kiire km aeg minu kohta. Siis tuli raja kõige keerulisem osa. Mäest alla-üles-alla-üles-alla-üles-alla osa... seda üles alla osa oli nii palju, et ei teagi mitu korda peaks seda kirja panema, et kõik üles ja alla saaks loendatud.

Siinkohal tõmbasingi tempo tagasi alla peaaegu, et olematuks sörgiks. Aga mingi koha peal tundus ka sörki juba palju ja hakkasin kõndima. Vahetult ennem 2 km täitumist kirusin end mõttes: " OLI SEDA SIIS NÜÜD VAJA! VÕINUD JU KODUS LEBOS TIKSUDA !" Aga ei mul oli vaja rajale minna surema.
Kõndisin siis küllaltki tempokalt edasi. Langused ja sirged püüdsin jooksuga läbida ja tõusud kõndisin. Teised jooksjad muudkui läksid minust mööda, kuniks enam kedagi ei läinud mööda. Niipalju kui ette vaatasin, ei näinud enam kedagi minemas ja taha vaadates kedagi tulemas. Ma olin üksinda, kusagil Viljandi järve äärses metsatukas. Järsult leidsin end mõttelt:" et nüüd raudselt ilmub kusagilt mingisugune perverssne vanamees ja tahab mind ära kasutada." Ilmselgelt olin olnud oma mõtetes juba pikemalt, sest ma ei pannud tähele, kui tagant üks vanem meesterahvas jooksuga tuli. Kui oli jõudnud mu kõrvale, siis ütles :"JÕUDU!" Ma vaatasin talle otsa ja ei osanud esiti midagi vastata, sest see mees vaatas mulle sellise muigel näoga otsa. Kuniks lõpuks tuli mul üle huulte:" TARVIS!" Mille peale mees tempot tõstis ja lahkus mu kõrvalt.  Sel hetkel ma taipasin, et mõtetel võib olla võimas jõud. Tegemist küll ei olnud mingisuguse perversse vanamehega, kuid seest tõmbas õõnsaks küll.

Jooksjad rohkem ei tulnud. Järgi võisid jõuda veel vaid kõndijad. Edasine tempo kulges kõnd-sörk tempos. Kuna viimased 3-4 km olid enamus sirged kergete langustega siis need sain järjest sörkida. Kohati sai küll mõeldud, et äkki ikka peaks kõndima, kuid jalad tegid oma töö ja ei andnud mõistusele asu seda tegevust lõpetada. Õnneks suutsin hoida oma tempot nii, et jõudsin enne esimest kõndijat finishisse.  10 km läbimiseks kulus 1:17:... pole paha raja kohta, millest pool sai kõnnitud. Enesetunne oli rajalt tulles hea ja miski ei vaevanud mind. Olin rahul, et raja siiski läbisin. Olgugi, et ajavõtu tabelis jäin eelviimaseks. Aga tagantpoolt siiski teine !

Alati pole tähtis võit, vaid osavõtt!






Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar