Laupäeval toimus järjekordne Jooks Ümber Pühajärve. Järjekorras juba
36ndat korda. Otsus rajale minna sündis sama päeva hommikul paar tundi ennem "jooksu" algust.
Tegelikult oleks ma vist täie südamerahuga selle üldse maha maganud ja seda sõna otseses mõttes, aga kuna elukaaslasel lõi sotsiaalmeedias selle ürituse ette, siis ta ajas mind ülesse ja uuris kas ma siis tahan minna või ei taha. No ja siis ma otsustasingi, et davaika lähme.
Samas enesetunne polnud just kõige parem...öösel ärkasin kella kolme ajal jubeda kõhuvalu tõttu ülesse ja see oli jõhker lihtsalt. Ei saanudki täpselt aru mis või kust valutas. Justkui kõik valutas. Vähe sellest, et magu valutada üritas siis naisteasjad ka veel otsa. Täispank kohe. Hommikuks oli valu küll läinud, kuid hell oli ikkagi igalt poolt. Süüa ma väga midagi ei julgenud. Närisin viilu kuiva saia ära ja ajas asja ära. Ega seegi tahtnud väga alla minna. Kartsin, et hakkab jälle kusagilt midagi valutama.
Sõit kulges ilma igasugu viperusteta ja saime suht kiiresti kohale. Täpselt niipalju ennem, et jõudsin ennast veel ilusi ära registreerida ja niisama ringi uudistada ning laste jooksusid vaadata. Olin kindlalt otsustanud rajale minna kõndima. Polnud mingit plaani, et ma nüüd proovin joosta. Kuigi luba oli mul ju füsioterapeudilt olemas. Aga kuigi palju hirm või kartus oli sees, et mis siis kui jälle puus hullemaks läheb, või kui uuesti valutama hakkab.
Eelimisest aastat mul oli juba teada millise profiiliga rada on. Võib-olla ka sellepärast ei tahtnud joostes rajale minna. Aga tegelikult ju vahet ei ole kas joosta või kõndida. Ainus vahe on ju liikumiskiiruses.
Otsustasin, et võtan joon topsi spordijooki ennem starti ära. Jõin vaid mõned lonksud ja ülejäänud rändas prügikasi, sest no ma ei suutnud seda jooki juua. See maitses nagu vesi kus sees oli kaneeli leotatud. Ma ei tea kas seal päriselt ka kaneeli sees oli või oli ka mu maitsemeel segast panemas.
Ei kulunud enam kaua kui sai ennast stardikoridori valmis sättida. Seal ma siis seisin. Kõige parempoolsemas servas. Otsustasin hästi serva hoida, et siis saavad jooksjad ilusti minust mööda, sest saa siis aru kust lõppeb jooksjate rida ja algab kõndijate oma. Päris viimaseks lõppu ma ka minna ei tahtnud. Kuigi siis oleks ju kindel olnud, et nüüd olen kõndijate pundis. Kui stardipauk antud siis hakkasin vaikselt liikuma. Püüdsin mitte „JALGU“ jääda ja veel rohkem paremale hoida. Kui suur mass mööda sai siis sain ka rajale ilusti ja jätkata seda mida olin tulnud tegema. Püüdsin tempot hoida. Sujus hästi.
Kui olin juba tükk aega kõndinud, siis mõtlesin, et proovin ikka natuke ka sörkida. Mõeldud tehtud. Polnudki väga hull. Puus on natuke hell veel, kuid otseselt valus ei olnud. Julgesin vaid mõnisada meetrit korraga joosta ja siis kõndisin edasi. Mõned korrad tegin veel vähe sörki. Kuid enam jaolt siiski kõndisin.
Rada ise on selline korralik kuppelmaastikule omane. Mäest üles, mäest alla, jälle üles ja siis alla. Mõned tõusud olid päris julmad. Languseid on alati toredam näha kui tõususid. Üks tõus oli nii jõhker, et mul viskas pulsi ikka päris kõrgeks, ainult kõndimise pealt. Sest ma üritasin ka tõusul hoida oma tempot. Hea, et kohe peale seda joogipunkt oli. Sai kohe kosutust.
Ilm oli järjekordselt sama ilus ja päikesepaisteline nagu ka eelmisel aastal. Korralikult kõrvetas. Enamus rada kulges ka nii, et päike paistis lagi pähe. Kui juba metsa vahele ära sai , siis puude vilus oli lausa lust käia. Viimase lõpu kuni finishi joone ületamiseni tegin kerge sörgina. Ise olin rahul, et ei jäänud koju istuma ja siiski otsustasin minna ennast liigutama. Olgugi, et kõigest kõndima.
Tegelikult oleks ma vist täie südamerahuga selle üldse maha maganud ja seda sõna otseses mõttes, aga kuna elukaaslasel lõi sotsiaalmeedias selle ürituse ette, siis ta ajas mind ülesse ja uuris kas ma siis tahan minna või ei taha. No ja siis ma otsustasingi, et davaika lähme.
Samas enesetunne polnud just kõige parem...öösel ärkasin kella kolme ajal jubeda kõhuvalu tõttu ülesse ja see oli jõhker lihtsalt. Ei saanudki täpselt aru mis või kust valutas. Justkui kõik valutas. Vähe sellest, et magu valutada üritas siis naisteasjad ka veel otsa. Täispank kohe. Hommikuks oli valu küll läinud, kuid hell oli ikkagi igalt poolt. Süüa ma väga midagi ei julgenud. Närisin viilu kuiva saia ära ja ajas asja ära. Ega seegi tahtnud väga alla minna. Kartsin, et hakkab jälle kusagilt midagi valutama.
Sõit kulges ilma igasugu viperusteta ja saime suht kiiresti kohale. Täpselt niipalju ennem, et jõudsin ennast veel ilusi ära registreerida ja niisama ringi uudistada ning laste jooksusid vaadata. Olin kindlalt otsustanud rajale minna kõndima. Polnud mingit plaani, et ma nüüd proovin joosta. Kuigi luba oli mul ju füsioterapeudilt olemas. Aga kuigi palju hirm või kartus oli sees, et mis siis kui jälle puus hullemaks läheb, või kui uuesti valutama hakkab.
Eelimisest aastat mul oli juba teada millise profiiliga rada on. Võib-olla ka sellepärast ei tahtnud joostes rajale minna. Aga tegelikult ju vahet ei ole kas joosta või kõndida. Ainus vahe on ju liikumiskiiruses.
Otsustasin, et võtan joon topsi spordijooki ennem starti ära. Jõin vaid mõned lonksud ja ülejäänud rändas prügikasi, sest no ma ei suutnud seda jooki juua. See maitses nagu vesi kus sees oli kaneeli leotatud. Ma ei tea kas seal päriselt ka kaneeli sees oli või oli ka mu maitsemeel segast panemas.
Ei kulunud enam kaua kui sai ennast stardikoridori valmis sättida. Seal ma siis seisin. Kõige parempoolsemas servas. Otsustasin hästi serva hoida, et siis saavad jooksjad ilusti minust mööda, sest saa siis aru kust lõppeb jooksjate rida ja algab kõndijate oma. Päris viimaseks lõppu ma ka minna ei tahtnud. Kuigi siis oleks ju kindel olnud, et nüüd olen kõndijate pundis. Kui stardipauk antud siis hakkasin vaikselt liikuma. Püüdsin mitte „JALGU“ jääda ja veel rohkem paremale hoida. Kui suur mass mööda sai siis sain ka rajale ilusti ja jätkata seda mida olin tulnud tegema. Püüdsin tempot hoida. Sujus hästi.
Kui olin juba tükk aega kõndinud, siis mõtlesin, et proovin ikka natuke ka sörkida. Mõeldud tehtud. Polnudki väga hull. Puus on natuke hell veel, kuid otseselt valus ei olnud. Julgesin vaid mõnisada meetrit korraga joosta ja siis kõndisin edasi. Mõned korrad tegin veel vähe sörki. Kuid enam jaolt siiski kõndisin.
Rada ise on selline korralik kuppelmaastikule omane. Mäest üles, mäest alla, jälle üles ja siis alla. Mõned tõusud olid päris julmad. Languseid on alati toredam näha kui tõususid. Üks tõus oli nii jõhker, et mul viskas pulsi ikka päris kõrgeks, ainult kõndimise pealt. Sest ma üritasin ka tõusul hoida oma tempot. Hea, et kohe peale seda joogipunkt oli. Sai kohe kosutust.
Ilm oli järjekordselt sama ilus ja päikesepaisteline nagu ka eelmisel aastal. Korralikult kõrvetas. Enamus rada kulges ka nii, et päike paistis lagi pähe. Kui juba metsa vahele ära sai , siis puude vilus oli lausa lust käia. Viimase lõpu kuni finishi joone ületamiseni tegin kerge sörgina. Ise olin rahul, et ei jäänud koju istuma ja siiski otsustasin minna ennast liigutama. Olgugi, et kõigest kõndima.
 |
| Nii kaua kulus siis aega, et algusest lõpuni jõuda. |
Õnneks see sörkimine, mis kõndimise vahele jäi mu puusale liiga ei teinud. Aga samas ma võtsin asja ikka nii rahulikult kui võtta sai. Vahest võib ju rahulikult võtta. Alati ei pea hullu panema... Heas mõttes muidugi.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar