VISIIT FÜSIOTERAPEUDI JUURDE

Täna jõudis siis kätte lõpuks see kaua oodatud päev. Mind ootas ees visiit füsioterapeudi juurde. Hommikul ei olnud just väga kindel, kas ma nüüd siis sain omale aja või rääkisime siiski füsioterapeudiga üksteisest mööda ja mul polegi täna aeg. Igal juhul otsustasin, et tuleb mis tuleb, aga mina lähen kohale. Kell tikusus omasoodu muudkui edasi ja mina hakkasin siis ennast sobivatesse riietesse pakkima.

Sel korral pidin bussiga trippimise kasuks otsustama, sest „Rõõmurullil“ on jälle üks häda juures. Kohati on tunne, et võta lükka see parsa kusagilt sillalt alla ja et kindlasti põhja vajuks, siis topi pakiruum eelnevalt kive silmini täis. Siis on põhja minek kindel. See selleks. Tippisin siis bussipeatusesse ära. Teoorias oleks buss pidanud 5 minuti pärast ette veerema. Mida ei olnud, oli buss. Möödus veel 5 minutit. Bussi ei tulnud endiselt. Möödus veel 2 minutit kui buss lõpuks kohale veeres. „LÕPUKS OMETI !“ käis peast läbi, kuid oh RÕÕMU JA JOOVASTUST, liiga vara hõiskasin. Buss oli puupüsti täis, võiks öelda, et lausa pilgeni. Mitte ühtegi vaba kohta kuhu oma ahter maha panna ja rahulikult oma sõitu nautida. Selle asemel pidin koos kaheksa inimesega vahekäigus seisma ja sedasi Tartu suunal veerema. Et bussisõit veel MEELDIVAM oleks siis trehvasin seisma ühe naisterahva kõrvale, kes oleks justkui baarikappi kaasas kandnud, sest noh see alkoholi lõhn oleks vist lehma ka siruli tõmmanud, rääkimata sellest, et minul silmad kukla taha kokku tahtsid joosta. Aegajalt suvatsest ta oma Vytautas vee pudelist lonksu „VETT“ võtta, et alkoholi lõhnad veel tugevamad oleks. Ilmselgelt ei joonud ta sellest pudelit vett!

Kui buss oli juba Tartusse jõudnud, siis väljusid ka esmesed inimesed ja LÕPUKS ometi sain vabale kohale istuda. Bussijaamas bussist väljudes ei kihutanud ma kohe vastuvõtule, sest aega mul juu veel oli ja seda tervelt tunni jagu. Viskasin siis maakale kohaselt kiirelt pilgu peale oma lemmik poodidele. Mitte midagi põnevat.Vihma täis pilved olid ka ennast parasjagu paika sättimas, et kui ma nüüd kusagilt uksest välja astun, siis keeravad oma kraanid nii palju valla kui veel vähegi annab. Vähemalt on kindel, et ma märjaks saan. Sel korral petsin pilved ära ja märjaks saada mul ei õnnestunud. Pool tundi oli veel vastuvõtuni aega. Sättisin siis jalakeste suuna õigele poole ja litsusin tallatakso gaasi põhja ning olingi 10 minutiga kohal. Kohale jõudes selgus õnneks, et mul on siiski aeg ja me ei olnudki üksteisest mööda rääkinud.

Kus ma siis vastuvõtul käisin. Käisin Fysiobalance Tartu osakonnas, Aleksei Pintšuk juures. Soovituste kohaselt pidi olema oma ala professionaal ning puusa probleemiga võib julgelt tema juurde minna.  Eks esialgu ei osanud ma mingit ettekujutust omada.

Lõpuks sain kabinetti sisse. Kuigi ei teagi kas see sõna sobiki selle toa kirjeldamiseks, sest see ei meenutanud küll kabinetti. Kõigepealt uuriti minu käest, et kas Sinatame või Teietame. Mul polnud Sinatamise vastu midagi ja jäime selle juurde. Seejärel pidin oma mure ära kurtma, milles probleem. Kui jutud said räägitud siis vahetasin kiirelt teksad vähe mugavamate pükste vastu. Seejärel vaadati jalad puusast põrandani üle, eest ja tagant vaates. Tegin mõne küki, väljaaste, jala tõste küljele, ette ning taha. Siis pidin pikali viskama. Siis hakkas põnevam osa. Painutas jalga igas võimalikus asendis ja suunas, muidugi iga kord uuris kas on valus ja kui palju valus. Valu oli asi, mis oli puudulik pea enamus asendite juures. Siis aga asus asja kallale. Põlv kergelt kõveras, pani oma põlve minu jala alla aga samas vajutas tugevalt puusa kohale. Rakendas senikaua survet kuniks valu kadus ära aga surve jäi. Puusa nuki juures kusagil oli nii valus kohta, et kui sinna vajutas ja surve peale jättis, siis mõtlesin, et viskab pildi eest ära nagu vanal vene aegsel telekal äikese ajal. Õnneks nii hulluks asi ei läinud. Siinkohal rakendas jälle seni survet kuni valulikkus kadus täielikult ära ja jäi surve. Kõik kohad kust valus oli käis niimoodi üle.

Siis mingi hetk venitas jalga nii kõvasti, et pidin teise käega lauast kinni hoidma, sest muidu ma oleks lihtsalt põrandale prantsatanud. Ise mõtlesin:“ Raudselt on mu jalg nüüd oma 20 cm teisest pikema!“ Teisi sõnu, mind venitati ja väänati nii ära, kui andis veel ära venitada ja väänata. Kui kõik väänamised ja venitused mööda said siis pidin vasaku jala peal seisma silmad kinni. Hahh nagu päriselt. Ma oleks oma nina veriseks kukkunud mööda põrandat. Algselt mõtlesin, et mis see siis ära ei ole ühe jala peal seista aga katsu sa seda kinni silmi teha. See ei olegi nii lihtne kui välja paistab.

Selgub, et tegemist siiski puusa probleemiga, mitte kõõluse venitusega. Liiges ei pidavat saama oma pesas korralikult liikuda ja sellest tekib ka valulikkus.
Sain koduseks tööks teha harjutusi mis ette anti.

Kui kaua ma jalale koormust anda ei tohiks? Selgus, et ma võin juba kohe kerget koormust jalale anda ning järgmise nädala jooksul võin oma treeningute juurde naasta 70% ulatuses ja sealt edasi võin tõsta koormust korraga 10% võrra.  
Kahe nädala pärast sain uue aja uueks visiidiks ning võisin kodu poole teele asuda.

Oleks siis see nii lihtsalt läinud. Buss millega oleks koju saanud oli just bussijaamast väljunud. Ei läinud hästi. Lõin siis kiirelt valgusfoori taga oodates tpileti lehe lahti ja selgus, et 15 minuti pärast läheb ka teine buss. Kuna mul kõht mõtles, et kõri on juba läbi lõigatud, siis pidin kiirelt midagi süüa krabama. Rimi järjekorda ma ei viitsinud minna passima, sest siis oleks võinud vabalt kella 16se bussile minna, sest ennem sealt järjekorrast poleks pääsenud. Otsustasin siis kiirelt Boost smootie kasuks. Võtsin Brekkie go go, et vähe tummisem, kutsutab samas janu ja täidab kõhtu. Smootie käest, kiirelt kuningakojast läbi ja bussikasse. Bussijaamas vaatasin, et buss on ees. Oh saab bussi jess. Astusin siis bussi ja ennem kui sain suu lahti teha, et piletit küsida öeldi: „ Selle joogiga me bussi ei tule !“ 
Mul oli, et mida asja nagu päriselt või. Sellel on ju kaan peal ja pealegi ma võin selle kotti ka panna. „EI, SELLE JOOGIGA ME BUSSI EI SISENE!“... mul vist kerkis maks üle kopsu. Bussijuht pidas mind vist mingiks lödinäpuks. Ma oleks kindlasti selle bussi põrandale laiali ajanud.. Ma siis marssisin bussis välja ise tige nagu tikker. No kas enam hullemaks minna saab. Mul oli valida, kas viskan oma ainsa päeva toidu prügikasti või lahmin kiirelt elevandi kombel sisse. Kohati oli tunne, et ma saan selle bussijuhi pärast veel ajukahjustuse ka, sest smootie oli nii külm, et BRAIN FREEZE oli vältimatu ! Täpselt sekundid ennem bussi väljumist sain selle NEETUD SMOOTIE joodud ja bussile.

Ma ei taha kohe VÄGA VÄGA VÄGA pikka aega mitte ühegi bussiga punktist A punkti B liikuda. Koju jõudsin tuuma peavaluga mille tõttu oli tunne, et peanupp lendab kiiremini orbiidile, kui NASA rakett kosmosesse!




Kirjutamiseni K :)