Kolmapäev, 8. jaanuar 2020

MINU 2019 !

Taaskord on kätte jõudnud aeg teha tagasivaade möödunud aastale.
Ausõna, seni kõige peadpööritavam, hullumeelsem ja edukam aasta, mis olnud on.

Vahetult enne aasta vahetumist jäi südamele kripeldama "Eesmärgiks Tallinna maraton" projekt. Kripeldas , mis ta kripeldas aga kaugemale see asi ei läinud. Projekti uuesti ei kandideerinud, kuid see eest sain väga ägeda pakkumise, mis nõudis järele mõtlemist.
Mõtlesin tükk aega, kaalusin igast nurgast kust kaaluda andis ja Jaanuaris andsin oma JAH sõna.
Olin plaani võtnud JOOSTA SÜGISEL TALLINNAS MARATON! Jah just, MARATON!
Sain varakult esimese kuu treeningkava kätte ja nii saigi minu maratoni jaoks treenimine alguse.
Treeningkava sujus hästi sinnamaani, kuniks tervis otsustas "OLIGI LIIGA ILUS,ET TÕSI OLLA!"

Tõsiselt mõtlesin, et mulle on mingisugune needus kusagil kellegi poolt peale pandud. Sest iga aasta alguses juhtub midagi, mis seab hooaja küsimärgi alla. Sel korral kukkus MARATONI plaan küsimärgi alla. Nimelt selgus, et pean operatsioonile minema. Esialgu oli vist plaan Juuni-Juuli aga lõpuks sain Aprilli aja. Thank god, sest see jättis aega taastumiseks ja edasi treenimiseks, vähemalt nii ma arvasin.

Ühesõnaga käisin operatsioonil ja siis vaid kaks nädalat hiljem osalesin hooaja esimesel võitlusel, milleks oli PÄRNU LUITEJOOKS. Sel korral küll vaid kõndisin, sest ei julgenud veel IRON WOMENIT mängida. Küll aga kaks nädalat veel hiljem otsustasin TARTU MAASTIKUMARATONIST osa võtta. Ühtlasi oli möödas 4 nädalat haiglast.
ARVATAVASTI AASTA ÜKS HULLUMEELSEIMAID ETTEVÕTMISI, sest ükski normaalne inimene ei lähe 4 nädalat peale haiglat võistlusele jooksma. NO aga ma polegi kunagi väitnud, et ma olen normaalne või täie mõistuse juures. Nii mõnigi mainis mulle, kui segane olen, et midagi sellist ette suvatsesin võtta. Aga enesetunne oli hea nii enne jooksu, jooksu ajal kui ka peale jooksu!

Sealt edasi läks lihtsalt käest ära. Nädal peale Maasitkumaratoni jooksin juba RIIAS POOLMARATONI ja nädal peale Riiat kohe RAPLA SELVERI SUURJOOKSUL, kus ilmselgelt jooksin jälle poolmaratoni.
Kolme nädalaga jooksin kolm pikka distantsi ja sellest viimasel Rapla jooksul, suutsin poolmaratoni isiklikku aega parandada.

Vahepeal jooksin veel paar väiksemat jooksu ja ühe poolmaratoni omal käel. Kuniks kätte jõudis Juuli ja olin lubanud minna KÄIMISMARATONILE. Oh sa püha lehm. Ilmselgelt ei olnud mul õrna aimu ka kuhu ma end mässinud olin. Tagasi vaadatuna, võib seda AASTA TEISEKS HULLUMEELSEIMAKS ettevõtmiseks nimetada. EI kahetse mitte üks gramm, et sellise asja ette võtsin. EI välista edaspidigi mõnel sarnasel üritusel osalemist.
Muidugi MARATONIKS valmistumine oli täies hoos. Jooksu mahud kasvasid ja September aina lähenes.

Kui kätte jõudis august, siis hakkas jälle kõik alla mäge minema. Olin korra haige ja siis teisegi korra ja kõike kahe nädalase vahega.
Viimased treeningud peale haigust läksid kõik alla mäge. Olin peale haiguseid nõrk, ei jõudnud viite kilomeetritki joosta ilma, et surm silme ees poleks olnud.
Korra jätsin jooksu pooleligi ja lihtsalt lahistasin tee ääres pisardada, sest miks mitte. Olin jooksnud 5 kilomeetrit ja rohkemaks jõudu ei olnud. Samas koju tagasi oli veel 5 km. Oeh, kuidas ma vihkasin sel hetkel jooksmist. See oli mulle nii vastumeelne, et oli kohe. Kaalusin isegi, et jätan MARATONI JOOKSMATA. Olin kindel, et sellest ei tule mitte midagi.

LÕPUKS jõudis MARATONI PÄEV KÄTTE! Ja kurat küll, mu isekus ei lubanud mul loobuda ja koju jääda. Olin ju siiski nii palju vaeva selle nimel näinud. Olin meelestatud: "Tuleb see, mis tulema peab !"
Läksin ja jooksin ja lõpetasin. MA JOOKSIN MARATONI ! SA PÜHA LEHM, mina ja maratoni!
Ajaga võis ka rahule jääda, polnudki teab mis hull teine, kõigest 04:30:45 mis neto ajaks andis 04:28:47.


Pärast Maratoni puhkasin kuu aega ja tegin vaid kergemaid jookse. Samas loorberitele puhkama jääda ei saanud, sest OLI vaja veel TARTU LINNAMARATONIL joosta.
See jooks oli VÕIMAS. Veel uskumatuma ajaga. LÕPUKS suutsin alistada alla kahe tunni aja. Finiši emotsioonid olid vaat, et veel võimsamad kui Maratoni omad.
Sellega veel hooaeg ei lõppenud, jooksin veel kolmel jooksul.

Kokku jooksin võistlusradadel 359,5 km. Millest üks oli käimismaraton, üks maraton, 6 poolmaratoni ja 17 muud võistlust.
Kokku teenisin 28 medalit, millest 3 olid koondmedalid.
Ühtlasi parandasin kõikidel jooksudel oma varasemaid aegasid välja arvatud paar üksikut jooksu.

Seega võin 2019 aasta lugeda seni kõige edukamaks hooajaks jooksmises.




Kirjutamiseni K :)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar