Möödunud aastal oli see jooks/kõnd kõike muud kui meeldiv. No vähemalt sinnamaani kuni vihma ei sadanud oli kõik veel väga super, kuniks hakkas müristama ja piksenooled meid surnuks üritasid pussitada...Ilmselgelt taevased väed arvasid, et meil on liiga lihtne selle kõigega toime tulla ja andsid meile kõike mida anda võis. Vihma, tuult, mürinat-kõminat, piksenoolteni välja. Õnneks olime vihmavarjud kaasa võtnud nii igaks juhuks. Aga kujutage nüüd ette vihmavari peakohal ja samal ajal pillub välku. FuuuNOH, oleks end miljon korda täis lasknud selle peale. SEE OLEKS NAGU EILE OLNUD!
Lubasime, et NEVER AGAIN!
Ja siis jõudis kätte aasta 2019 imeline Juuni kuu, kui sõbranna kirjutas: " Kas E-maratonil ka osaleme?" Esimene mida suutsin vastu kosta: " KAS TAHAD KOHE VISPLIGA NEERU SAADA !" Nagu päriselt. Vispliga ja neeru. Võtaks siis kurikagi aga ei tema lõhub köögi riistu!
Mingil kummalistel ja kahtlastel asjaoludel oli ka see E-MARATON leidnud tee minu selle aastasesse jooksukalendrisse. WAIT? WHAT? WHEN? Nagu, kas ma olin laksu all, kui selle sinna sisse kirjutasin? WHO KNOWS! Igatahes, seal see ilutses. Ja mõte uuest e-maratoni poolmaratonist köitis mind aina enam. Samas mälestused eelmisest aastast tampisid tugevalt jalaga kuklasse.
Midagi kindlat tol hetkel me paika ei pannud. Kui aga aeg E-maratonile rohkem lähenes, siis andsin sõbrannale vaikselt teada, et nii mitu päeva kestab veel soodus registreerimine ja sellel kuupäeval on viimane päev registreerida. Enda registreeringu vormistasin mingid nädalapäevad enne jooksu ära. Tuletasin veel sõbrannale ka meelde ja nii ta jäigi. Kui registreerimine lukku läks uurisin üle kas registreeris ja mida ma kuulsin " UNUSTASIN ÄRA!"
"NAGU HALLOO, KAS MA PEAN NÜÜD ÜKSI SELLE E-SUREMISE ETTE VÕTMA?"
Tuli nii välja, et pidingi. Ma polnud sellest kohe üldse vaimustuses.
21. Juuni jõudis kätte ja algas ka e-maraton. Vahtisin kalendrit ja see e-maraton tundus sellel hetkel kui koletu monstrum. Kohe nii koletu, et ma ei jooksnud seda ei 21, 22 ega ka 23ndal. Ei tulnud vaimu peale.
24nda õhtul tundsin, KAS NÜÜD VÕI MITTE KUNAGI! Tundus üsna mõistlik, minna vast värskeid Jaani pidustusi 21,1 km jooksma. Õnneks ei olnud ma üle söönud ega veerenud kui moosipallike. Esiti püüdsin välja mõelda marsruuti. Ei meeldinud mulle üks rada, siis teina ega ka kolmas. Lõpuks otsustasin Elva tee sirge peale minna. Riided selga ja minek.
Võtsin Härra veepunktiks kaasa. Autosid liikus teel üsna tihedalt. Ilmselt Pühade tõttu, sest üritusi toimus veel 24ndalgi.
Panin kella tööle ja hakkasin Elva poole jooksma. Ise peas kalkuleerides, mitu km Elva poole peaksin jooksma ja siis tagasi, et teha esimene vee peatus. Tee oli sirge, minek oli hea. Lõpuks olin juba 5,5 km Elva suunal jooksnud. PEKKI, PEKKI...Milline LOLL ei vaata kella, palju maad juba joostud on!!! Sel hetkel olin valmis endale juba kurikaga vastu pead andma. Visplist neeru oleks väheks jäänud. Tundsin kuidas suu kuivas aga ÕNNEKS, janu veel ei vaevanud. Andis kerget lootust ehk normaalselt autoni tagasi jõuda. Keerasin otsa ringi ja hakkasin auto juurde tagasi liikuma. Umbes 8-9nda kilomeetril tundsin, et vasaku jala suur varvas muutub ühe koha pealt järjest hellemaks või valulikumaks. 10ndaks kilomeetriks oli see koht juba nii valus, et pidin tempot alla tõmbama. Suutsin kuidagi autoni jõuda.
Võtsin vett ja otsustasin oma valuliku varba põhjuse üle vaadata. OH ÕUDUST! Vastu vaatas hiigel vill. Nagu päriselt. See veel puudus. Ei tahtnud enam meetritki joosta. Ausalt. Kogu mu motivatsiooni suutis üks kuradima vill tappa sekundiga. Samas kuklasse hingas see pahaaimamatult registreeritud E-MARATON! " SA SUUDAD KÜLL!"
FINE, suudan jah. Nii kõva mutt olengi, et mingisugune rõve vill mulle 1:0 ära ei tee! Keerasin salvräti ümber varba, et villi natukenegi kaitsta järgneva 10 km hõõrdumise eest. Otsustasin 1 kilomeeter korraga võtta. Nüüd jooksin juba kodu suunal ning härra sõitis autoga bussipeatusest bussipeatusesse ja kui bussikat polnud siis umbes 500 m korraga. Pakkus mulle vett rohkem kui ma seda juua soovisin. Kui kodu tee juba paistma hakkas oli veel oma 6 km jäänud joosta. KURADIMA 6 KILOMEETRIT, mis mitte kuidagi enam väheneda ei tahtnud. 5 kilomeetrit lõpuni, siis ütlesin härrale, et võib koju minna kui soovib. Saan hakkama. Ta keeldus, sest äkki MA TAHAN JUUA! Ja sõitis mulle vee pudeliga järgi või ette. Ühesõnaga kui oli jäänud umbes 3 kilomeetrit lõpuni ja Härra autoga nii ilusti mul kõrval tiksus, siis mõtlesin küll: " ET,MIS KURAT MUL VIGA ON! MIKS MA JOOKSEN, KUI VÕIKSIN SAMA HÄSTI PRAEGU AUTOS ISTUDA !" Nagu reaalselt ka. Mõtlesin, et tiksuks need viimased 3 kilomeetrit autos istudes täis. See KURADI VILL andis endast ka aina rohkem ja rohkem märku.
Ei jõudnud ära oodata, millal saavad need viimased 3 kohutavat kilomeetrit täis. Jooks ise ei olnud kohutav aga see VILL rikkus kõik ära. Tempo ja kõik rikkus ära. Oleksin tahtnud selle villi lihtsalt surnuks pussitada aga siis oleks see veel rohkem valu teinud. Seega see variant jäi ära.
Kui sain need 3 viimast pikka kilomeetrit joostud, siis olin õnnelik. LÕPUKS OMETI! Tehtud!
Seejärel oli aeg vill üle vaadata. See vill oli pool minu suurt varvast. Vot nii suureks paisus teine. Pole ka ime, et see mu sammu ja tempo ära rikkus.
Ei teagi, mis ei istunud. Või olid jälle TAEVASED VÄED mängus, et mul ikka raske oleks. Ju oli vaja mingisugust kannatamist rajal...jälle. Sai siis sel korral selleks vill, sest ilmataat vihma ei jaganud.
Aega kulus 2:13:26
Distantsi pikkuseks 21,2 km.
Lõppkokkuvõttes olen täiega rahul, et selle e-maratoni ette võtsin. Olgugi, et oli raske. Alati ei peagi kerge olema. Rasked jooksud ongi need, mis lõpuks loevad kõige rohkem.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar