Teisipäev, 9. juuli 2019

6. SUVEJOOKS ÜMBER SAADJÄRVE 2019

Sel korral registreerisin end Saadjärve jooksule, vaid loetud päevad enne jooksu. Kuidagi on nii läinud selle jooksuga, et trehvan alati kas viimasel minutil registreerima või üldse jooksu hommikul kohapeal.
Kohale sai mindud varakult nagu alati. Ilm oli mõnusalt jahe, mis pani veidi kahtlema, millise riietusega rajale minna. Õnneks jäin enesele kuni lõpuni kindlaks, et lühikesed püksid ja sport bra on kõige õigem valik.

Varsti oligi aeg hakata stardikoridori kogunema. Siis tegin avastuse, et ei laadinud ju eelneval ööl kella akut täis. LOLL, LOLL ja veelkord LOLL! Kuidas saab nii elementaarse asja ära unustada. Nii kui kella ekraanil jooksu režiimi ette võtsin viskas ette, et 10% akut. WELL DONE,IDIOT! WELL DONE! Ega paremini ei osanudki end kiita enam. Lootsin, et äkki peab pool rada vastu, saan mingitki aimu oma pulsist ja muudest andmetest.

Peagi anti stardipauk ja võis jooksma hakata. Mingit "KÜTAN TÄIEGA " plaani polnud, pigem "KULGEN RAHULIKULT"! Nii sai ka alustatud. Kohe alguses sain aru, et sellest jooksust ei tule mingit kerget jooksu. Jalad olid järjekordselt arvamusel, et parem võinud kodus diivani peal lebotada! Sääred olid kinni. Pidasin kuidagi 3 kilomeetrit vastu, kui pidin kõndima jääma. Natuke kõndimist tegi head. Proovisin uuesti joosta ja ei, ikka mitte midagi. Endiselt tunne, et kohe on krambid kohal!  EI SAANUD JOOSAT! Kõndisin veel natuke ja siis venitasin lihaseid. Venitamise ajal jooksis üks naisterahvas mööda, kes tundis muret kas kõik ikka korras on. Veidi hiljem jõudsin talle oma hädise, kuid juba veidi parema sammuga järele, ning rääkisin oma probleemi talle ära. Tädi oli sellise näoga, "ET TEDA ÜLDSE EI HUVITA MU JUTT!" No ma siis igaks juhuks rohkem ei vatranud enam. Olin vait. Kuid siis pidin veel ühe asja ära ütlema. Lasin siis soravalt tulla, kuniks kõrvale vaatasin, see tädi oli minust maha jäänud ja hoopis mingi teine tädi jooksis mu kõrval. MILLINE ÄMBER. See tädi oli nüüd üsna suures segaduses, et mida ma nüüd jahun. VEIDI PIINLIK OLI KA, KUI AUS OLLA. Võtsin siis oma suure suu ja jooksin tädist ette ja olin edasi uhkes üksinduses. Vähemalt, ei olnud väga suurt võimalust enam jutustada. Kui siis iseendaga ja sellisel juhul oleks mind veel kummalisemalt vaadatud.

Õnneks sääred tulid justkui lahti ja jooks muutus üha meeldivamaks. Mingiks ajahetkeks olin mingisugusele viiesele pundile järele jõudnud ning jäin ka nende taha tiksuma. Sellise rahuliku tempoga jooksivad. Umbes 2 km jooksin nendega koos, kuniks tuli 9nda kilomeetri märk ja teenindus punkt. Tõmbasin oma energiageeli lahti, sõin ära, vesi peale ja kohe jooksuga edasi. See viiene punt jäi minust kohe maha, sest nad viitsid teenindus punktis aega, et üksteist järgi oodata. Pundist lõi lahku ka üks meesterahvas, kes jooksis minuga edasi samas tempos. Seda kuni lõpuni.

Kella järgi oli tempo 10-11 km tunnis ja see mees püsis ilusti tempos. Tal endal ei paistnud mingisugust kellakest käel olema, seega minu tempo sobis vist talle hästi. Selle tempoga sai päris paljudest mööda mindud. Ühes kohas kus rohkem rahvast oli, kust mööda sai joostud, püüdis nii mõnigi veel sabas püsida, nii et mingi hetke olin justkui MINGISUGUSE X TEMPOGA TEMPOGRUPI JUHIKS SATTUNUD. Aga üsna ruttu kadusid need üksikud inimesed mu selja tagant ära. Tempo oli neile ikka vist veidi palju. Ainult üks inimene suutis tempos püsida ja see oli see mees kes 10nda km alguses end mulle sappa haakis.
Ühel hetkel mõtlesin, et küsin: " KAS TEMPO ON HEA!" Aga ei hakanud küsima. Aga hing ei andnu rahu ja küsisin umbes 2 kilomeetrit enne lõppu ikka selle põletava küsimuse ära.

Tempo olevat jah hea, milles püsida. No nüüd oli selge miks ta mul järel/kõrval jooksis. Üldiselt andis see endale ka natukene energiat, et rohkem pingutada.
Enne kui 16 kilomeetrit täis saab on selle raja kõige hullem tõus. Ei ole senimaani ühelgi aastal suutnud seda tõusu lõpuni joostes võtta. Nii ka sellel aastal. Enne lõppu tõmbas ikka pulsi lakke ja pidin viimased meetrid kõndides võtma. Siinkohal läks minuga tempot hoidnud mees minust mööda ja võisin vaid kandasid välkumas näha. Korra vaatas veel tagasigi, ilmselt veendumaks, et ikka sirgele rajale jõudsin.
Siinkohal läks viimane lõpp ikka väga raskeks. Püüdsin jooksusammu hoia ühtlasena. Viimane pööre ja võis juba finišit aimata. Tõstsin veidi sammu, et veidi hoogsamalt üle finiši joone saada.

                         

Olgugi, et jooksu algus oli konarlik, siis lõpp läks hästi. Suutsin välja joosta selle raja parima aja. Raja pikkuseks 16,9 kilomeetrit ja ajaks 1:44:54. Võis rahul olla. Kell pidas ka lõpuni vastu. Finišis näitas veel 8% akut. Üksi jooks ei ole samasugune olgugi, et rada võib sama olla.







Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar