Kolmapäev, 23. august 2017

LASKEJOOKS

22.augustil kell 18.00 toimus Elva lauluväljakul Elva spordikuu raames laskejooksmise treening, kus näpunäiteid jagas laskesuusataja Roland Lessing.
1 tund ennem algust avastasin, et selline asi on üldse toimumas ja tahtsin ka asjast osa saada. Kiirelt kirjutasin härrale, et kas lähme?
Tema arvas ka, et võib minna , kuid tema jooksma ei hakka! 
Kergelt excited olin, kuna pole ennem midagi sarnast teinud. No laskmist olen eelnevalt korra või kaks isegi saanud proovida, mingi muu ürituse raames...

15 minutit ennem treeningtunni algust olime härraga kohal. Paluti nimed kirja panna. Panime ja ise naersime: „et mina jooksen ja härra laseb !“ Vaikselt hakkas ka ülejäänud rahvas kohale jõudma, kellel oli plaan sellest ettevõtmisest osa saada. Kui kell juba nii kaugele jõudis, et sai hakata kuulama ja küsimusi esitama siis olid kõik nagu üks suur kõrv. Välja arvatud lapsed, kes sädistasid nii kõvasti kohati, et raske oli kuulata midagi. Aga see selleks. Roland näitas meile oma võistlusrelva, sai ise ka seda katsuda ja proovida 50m pealt püsti seistes sihtida. Relv ise on juba päris raske ja andis seda musta täpikest ikka paika saada. Kui ma peaks seda veel äsja suusarajalt tulles tegema nagu tema seda teeb siis ma lihtsalt laseks kõik mööda.
Laserrelvaga laskmist harjutamas


Õhupüssiga laskmist harjutamas


Seejärel sai laserrelva ja õhuga toimivat relva proovida. Laserrelval oli püstilaske asend... väga raske oli algselt aru saada kuidas see toimib ja sihtimine toimis täpselt nii kaua, et ära vahepeal hinga, muidu liigub paigast ära. Sihtisin mis ma sihtisin, aga 5st 4 sain vaid pihta. Sain aru, et mida kauem ma seda punkti hoida püüan seda vähem tõenäolisem on , et ma üldse pihtsa saan, seega tegin sihi, lase ja saa pihta meetmel seda asja ning tundub, et kuigi palju toimis. Järgmisena proovisin siis õhupüssi. See oli pikaliasendis. Sel korral oli meile asi veidi lihtsamaks tehtud ja pukk püssile alla pandud. Võistluste ajal seda seal ei ole. Viiest viis lasku sain kõik pihta. Pärast proovisin ka ilma pukita käest lasta ja sain ka pihta. Proovisin siinkohal vaid ühe lasu. Ei hakanud hullu panema. Kuid pean tunnistama, et kerge hasart tuli sisse ja oleks veel tahtnud sihtida ning lasta.


Kui kõik olid saanud mõlemad versioonid laskmisest ära proovida, siis tuli niiöelda väike omavaheline LASKEJOOKSMISE võistlus. Tuli joosta mäest ülesse, sirge ja tagasi mäest alla...ehk ümber lauluväljakul olevate pinkide, siis võtta laskeasend, sihtida ja lasta. Iga mööda lastud märgi eest tuli joosta väike karistusring. Kokku sai moodustatud kaheksa kolme liikmelist tiimi. Mina kuulusin tiimi nr 7. Nii palju siis Härra mitte jooksmisest, ka tema pidi oma jalakesi liigutama. Õnneks see maa mis jooksma pidi ei olnud väga pikk. Küll aga see mäest ülesse jooksmine oli päris võhmale võttev.
Võistkond võistkonna järel läks starti. Mitte järjekorra ausel vaid soovi avalduse põhjal, kes soovib ennem ära joosta. Kuidagi juhtus nii, et seitsmes tiim startis ikkagi seitsmendana.

Mida rohkem tiime oma jooksu ja laskmise ära tegi seda rohkem ma närvi läksin. Suutsin sada mõtet peast läbi lasta.
Mis siis kui ma ei jõua mäest nii kiiresti ülesse kui vaja?
Mis siis kui ma alla tulles komistan ja nina katki kukun?
Mis siis kui ma kõik märgid mööda lasen?
Püüdsin enda jaoks mingisugust strateegiat välja mõelda, kuid ei sujunud ka see.
Tiimi siseselt panime paika, kes mis relvast laseb. Mina sain pikali laskmise õhupüssist, sest see tuli mul paremini välja kui laserrelvast laskmine. Ka teine tüdruk laskis pikali asendist nagu mina ning tiimi ainus meesterahvas pidi siis laserrelva enda kanda võtma. Startisin meie tiimis viimasena... Ei mäelatagi kuidas mäest ülesse sain kui juba olin pika sirge peal laskumise suunas liikumas. Püüdsin mitte takerduda ja ninuli käia... läks õnneks, ruttu kõhuli, sihi... lase-sihi...lase rütmis. Lasin 2 lasku mööda, millega teenisin omale 2 karistus ringi. Tegin ise vea. Hingasin laskimise ajal ja see raputas sihiku paigast. Aga ei ole hullu. Karistus ringe tehes hõigati: „ Kas tuleb rekordaeg? Kas tuleb ?“
Viimane lõik karistusringist ja finish... ja tuli ära rekord aeg 4 minutit. Juhuu võis uhke olla.
Peale meid oli veel üks tiim. Nendel ei läinud laskmises just kõige paremini kuid joostes suutsid selle tasa teha ja lausa 5 sekundi võrra parema ajaga kui minu tiim. Pidime tunnistama, et jäime teiseks. Ka see on hea koht. Aeg oli kõige tähtsam. Mitte see kui mitu lasku sa pihtsa said. Seega viimases tiimis üks poiss teadis, et ilmselt sihtimine ja ajas kaotamine neid võidule ei too ja lasi kõik oma lasud kiirelt salvest välja ilma sihtimata ning seejärel jooksis kiirelt oma karistusringid.

Hiljem tahtsin veel korra proovida laserrelvast laskmist, kuid olin jooksmisega käe nii värisema tõmmanud, et sel korral ei tabanud ma mitte ühtegi märki.
Kogemus omaette ja mulle väga meelis see ettevõtmine. Teeksin seda veel kui võimalus avaneb.








Kirjutamiseni K :) 

4 kommentaari:

  1. Laskejooks on väga hull ala... Kunagi olen osalenud sellisel võistlusel. Aga siis suutsin ennast jooksudega ikka nii ribadeks tõmmata, et laskmise juures mingisugusest täpsusest enam rääkida ei saanud :D
    Kes kunagi Intsikurmus jooksmas on käinud, need teavad, kui teravad seal tõusud ja laskumised on :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. NO eks minulgi sai peale jooksu 3 märki vaid pihta lastud, kui ennem jooksu oli käsi veel üsna täpne ja kõik viis märki said pihta. :) Nii, et võin juba selle põhjal väita, et see ala on karm ja võtab oma osa!

      Kustuta
  2. Ma sihin väga hästi (vähemalt koolitunnis harjutusi relvaga tehes nii oli). Tundub ülipõnev.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Karmen, ka mulle tundus see ülipõnevana ning sellepärast otsustasingi ilma pikalt mõtlemata, et proovin ära.

      Kustuta