Võistlusele eelneval ööl magasin väga viletsalt. Poole öö peal ärkasin ülesse, nina kinni ja tilkus teine nagu mahlakask kevadisel aal. Ise mõtlesin veel: " See veel puudus!"
Lootsin, et ehk hommikul ei ole asi nii hull ja minu õnneks oli hommikuks mahlakase sündroom kadunud! Võisin end taas inimesena tunda.
Hommikuks otsustasin putru keeta...neljaviljahelvestest. Mõõtsin siis vastava koguse helbeid potti ja lisasin natuke soola. Soolatopsi korgi pillasin põrandale. Hetk hiljem keerasin oma neljavilja helvestega poti poolest saati kummuli pliidi peale. Kõik kohad olid helbeid täis. Viletsalt alanud hommik aga polnud pooltki mitte viletsa päeva alguseks.
Peale sööki panin endale jooksu riided selga ja hilisemaks saunatamiseks Viigi juures ka saunaks vajalikud asjad.
Kodust väljusime härraga natuke ennem poolt kümmet. Hea oli, sest Tartu-Tallinn maanteel oli mitmes kohas teetööd ja kiirusepiirangud. Nii, et kulus natuke rohkem aega kohale jõudmiseks. Kuid kohale saime ilusti. Auto saime parkida samasse kohta kus eelmisel aastal. Käisin võtsin kiirelt stardimaterjalid välja ning seejärel helistasin Viigile, et uurida, kus kohas tema hetkel asub.
Mõni aeg hiljem saime juba Paide kultuurikeskuse ees kokku.
Natuke hiljem liitus meiega ka Maris või siis liitusime meie temaga. Ühesõnaga kokku me kõik saime.
Enam polnudki palju stardini jäänud. Siis tekkis dilemma, kas joosta koos ilma käisteta dressikaga või ilma selleta. Otsustasin ilma joosta. Kuigi vahepeal suutsin veel mõelda, kas ikka on õige mõte nii minna. Noh igatahes viskasin jope koos dressikaga pealt ära ja sain ka esimese kommentaari " ISSAND, NII PALJAS !" Mis seal ikka... mingid riided olid mul ju siiski seljas, päris paljas ei olnud!
Kiire pilditegemine ja aeg suunduda stardikoridori. Trügisin suht ette stardis, aga hoidsin endale kohaselt võimalikult äärmisesse serva, sest seal väiksem võimalus kellelegi otsa joosta ning seejärel nina katki kukkuda.
Kõlas stardipauk. Kõik hakkasid liikuma. Kui olin saanud vabamasse vette liikuma siis Viigi jooksis mööda ja hõikas veel :" Kerget jooksu meile !" Viskasin pöidla püsti ja jooksin vaikselt edasi. Või noh ma arvasin, et ma jooksen vaikselt. Suhteliselt kiirelt pidin tõdema, et sellest jooksust tuleb puhtalt enesetunde põhine jooks, sest pulsivöö otsustas, et tema ei taha täna tööd teha ja mulle pulssi näidada ehk teisisõnu, leidis aja mil teada anda, et patarei on kutu!
Vähemalt kell töötas ja muu vajaliku näitas ära. Esimese km aeg tuli 5.33... järgmine 5.22 jne. Ma olin ise ka hämmingus, et mida asja jalad te teete ! Päriselt jooksete alla 6 minuti aegasid või... 13.6 km 4 km aeg oli üle 6 minuti, 2 kilomeetril tuli sellepärast üle 6 minuti aeg, et ülesse mäge oli aj ei tahtnud ennast päris hingetuks võtta... ja 2 viimast km tulid ka üle 6 minuti ajaga, sest peale 11ndat km lõpetas keha minuga koostöö... Tunne oli nagu jookseks -30 kraadises külmas. Nii külm oli, käed värises, külmavärinad käisid üle keha. Samas ma ei andnud alla. Ma ei lubanud endal alla anda. Lasin tempot alla ja läksin rahulikus tempos finishi poole. Kui juba staadionile välja sain siis andsin veel viimase maksimumi, et ikka pauguga lõpetada. Ära tegin... 13.6 km ajaga 1:20:...
Peale finishit sain kiirelt jope selga ja suundusin kohe supiköögi poole, et kuuma suppi või kuuma teed endale võtta. Võtsin mõlemat. Topelt ei kärise. Kuidagi pidin kiirelt sooja sisse saama. Õnneks see soe ka tuli üsna ruttu.
Hiljem suundusime juba Viigi´le külla. Et väheke istuda, sauna nautida, süüa hea toitu ning naistele kohaselt muljeid vahetada. Olin meeldivalt üllatunud, kui sain eelneval õhtul kutse seltskonnaga ühineda.
Saun oli igati väärt punkt sellisele jooksule.
 |
| Viigi (Viigi 9 kuud), Mina, Maris (Maris ja Maailm9 |
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar