Laupäev, 7. oktoober 2017

TARTU LINNAMARATON (10km) 2017

Hommik algas nii nagu tavaliselt. Puder, riidesse ja sõit võis alata. Õnneks ei pidanud palju sõitma. Kuid läksime tunduvalt varem kohale. Minu stardi aeg oli alles 14.00, kuid linnas olime natuke ennem 21 km starti ehk ennem kella 11st. Kuna muid plaane polnud, siis läksime oletatava 42 km võitja ajaks raja äärde kaasa elama ja kisama. Alguses olid nii pikad vahed ja üksidkud jooksjad tulid vaid finishi suunas. Lõpuks hakkas aga rohkem rahvast tulema. Vaatasin pingsalt kas tuttavaid nägusid ka näen... Ja muudkui kisasin. Kuniks nägin esimese tuttava näo ära, siis teine ja kolmas ning edasi ei saanud rohkem kisada, sest minu stardini oli 1 tund jäänud. Pidin käima kiirelt auto juures, riided vahetama ja stardi koridori lähistele tiksuma, kuniks stardikoridori saab minna.

Startikoridori läksin ülimalt positiivse noodi ja enesetundega. Peast oli eelnevalt läbi ka käinud 10 km isikliku rekordi parandamine. Et äkki lõpuks ometi suudan selle kaua püsinud isikliku üle joosta. Kuid lõpuks otsustasin, et võtan rahulikult ja jooksen enesetunde järgi. 10 minutit stardini. Ei tahtnud veel jopet pealt ära võtta. Külm tundus. Kuid kui juba mõned minutid stardini jäänud olid siis viskasin jope seljast. Veidi jahe, kuid ei midagi hullu. Sättisin kella valmis ja jäin ootama stardipauku.

Kõlas stardipauk, kell käima ja vaikselt liikuma. Rahulikult, meeter meetri haaval. Kilomeeter kilomeetri järel. teisel kilomeetril oli pikem lauge tõus, kus proovisin vaikselt võtta. Läks hästi ja sain hakkama. Laugeid languseid nautisin. Seni kuni oli mida nautida.

Viie kilomeetri täitumisel tabas mind täielik sein ning keha kuumenes üle. No kohe selline sein, mille sarnast ma pole ennem tundnud. Pistsin energiatableti suhu ja lootsin ime peale. Jalad olid endiselt rasked. Jõudu edasi minekuks lihtsalt polnud. 5 kilomeetrit vaja veel minna, kuid selle jaoks jõudu enam ei olnud. Täielik paigalseisu tunne. Pingutasin edasi, ei lubanud endal seisma jääda, kuigi seisma jäämine tundus väga ahvatlev... lausa liigagi ahvatlev.
Sundisin, end sellest mõttest lahti ütlema ning korrutasin endale: " SUUDAD KÜLL !"
Ja nii ma siis jooksin vaikselt edasi. 
Kella vaadates teadsin, et isiklikku rekordit siit küll ei tule. Hea kui veel kuidagi finishisse suudan joosta.

Seitsmenda kilomeetri lõpuks tekkis justkui energiat, mille najalt võiks ilusti lõpuni joosta. Järelikult energiatablett mõjus. Ei hakanud, seda liialt kiirustamisega kohe ära kulutama ning võtsin endiselt rahulikult. Kilomeeter kilomeetri järel, kui juba paistiski viimane kilomeeter. Viimasel kilomeetril pingutasin veel nii palju kui suutsin. Vahetult ennem finishit kuulsin veel ergutus hüüdeid Härra ja Margiti poolt. Ausalt, see andis järgnevaks 300ks meetriks veel natukenegi lisajõudu, et vähegi tempokamalt finishi suunas minna.  Ära tegin. Kuigi kerge okas jäi hinge torkima, et miks küll seda isiklikku nüüd ei tulnud.

Üldjoontes olin rahul ja õnnelik. Õnnelik, et saan joosta. Joosta just nii nagu mulle meeldib. Eks tuleb see uus isiklik ka. Just siis kui ei oska seda oodata. Just siis kui ma olen selleks valmis. Järelikult ei olnud ma veel rekordi jaoks valmis.
Koju jõudes tabasid mind külmavärinad ja kohe  kuidagi ei saanud sooja. Peale kuuma suppi läks paremaks, kuid siis tekkis hoopis ülekuumenemine ja mul hakkas palav. Võtsin igaks juhuks ühe paracetamoli. Hiljem ka kraadisin. Peale seda sain aru, miks mu jooks nii raskeks kujunes. Kraadiklaas näitas 37,4... see palavikupoiss rikkuski mu jooksu.




Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar