Seega välistasin enese jaoks koheselt projektis uuesti osalemise. Kuid otsus MARATONI osas ei tulnud kergelt. Pidin ikka natuke mõtlema. Eelmisel aastal teatavasti peale projektist välja jäämist asi sinna paika ka jäi! Siis ma tundsin, et veel ei ole minu aeg. Ja loobusin ise kohe edasi punnimast.
Sellel aastal aga veidi aega mõtlemist ja andsin kuradile sõrme. Olin öelnud oma JAH sõna MARATONI jaoks. Õnneks ei pidanud ma selles hulluses üksinda olema. Olin leidnud enesele kambalise, kes oli nõus mind oma targa nõuga aitama ning ühtlasi kirjutas mulle iga kuu ka kava. Nime jätan mainimata, sest kui ta seda ise soovib mainida, siis ta seda ka teeb. Hetkel austan privaatsust. Need, kes teavad, need teavad ja on ka kuss.
OH MY GOD ilmselgelt polnud mul halli aimu ka millesse ma end sekundi vältel mässisin.
Jaanuar sai vaikselt otsa ja Veebruar tiksus peale. Ehk siis tuli hakata end maratoni vormi ajama. Muffini vorm on ka hea aga sellega maratoni ei jookse. Kui just mingit kostüümikat kinni ei taha panna. NEVER MIND, see mu plaan polnud. Plaan oli ikka maraton ära joosta.
Sain siis kätte Veebruari kuu jooksukava. Mina ja jooksen kava järgi. Poleks uskunudki, et nii juhtub aga näe kõik on elus võimalik.
Tulles tagasi kava juurde siis panen ühe kava ka siia, et milline mu kava siis välja nägi.
Veebruar
1. X
2. X
3. X
4. X
5. 6 kilomeetrit pulsiga 150
6. X
7. Soojendus +fartlek 30 minutit:7+3 minutit.
8. X
9. ÜKE (Üldine kehaline ettevalmistus)
10. 10 km pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:00
11. X
12. 8 kilomeetrit pulsiga 145
13. X
14. Lõigud: 1x600 meetrit, 2x400 meetrit, 3x200 meetrit
15. X
16. ÜKE
17. 12 kilomeetrit pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:15
18. X
19. Soojendus+ fartlek 40 minutit : 7+3 minutit
20. X
21. Lõigud: 1x600 meetrit, 2x400 meetrit, 3x200 meetrit, 1x400 meetrit
22. X
23. ÜKE
24. 14 km pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:30
25. X
26. Soojendus +fartlek 50 minutit: 7+3 minutit
27. X
28. Lõigud: 200 m, 400m, 600m, 400m, 200m
Vot selline nägi siis minu Veebruar välja. Esialgu pidin kõike tunde järgi tegema, et kohe üle ei tõmbaks kusagil. Lisaks pidin vähemalt 3 trenni nädalas kindlasti ära tegema aga veel parem kui kõik ette nähtud trennid saaks tehtud. Mis mulle endale meeldis, oli see, et võisin trenni päevi ümber mängida. Kui mingil päeval ei saanud trenni teha, siis tõstsin päeva võrra ette või lükkasin päeva võrra edasi. Aga kõik sai ikka suuremas jaos ilusti tehtud. Üksikud trennid jäid vaid vahele. Seda ka olude sunnil, mitte laiskusest.
Iga kuu alguseks sain uue kuu kava, mis läks järk järgult maratoni spetsiifilisemaks.
Märtsiks olin juba sellise kava järgi liikumisega ära harjunud, kuid siis kui välk selges taevast selgus, et pean Aprillis operatsioonile minema. Nagu REALLY! Kas saaks enam MITTE SOBIVAMAT AEGA LEIDA! Esialgu lõi selline uudis ikka natuke rivist välja. Olin iseendas pettunud, et mu organism mind nüüd niimoodi alt tõmbab. Igasugune treeningmotivatsioon oli kadunud. Ei tahtnud ma ühel ega teisel päeval ringile minna. Siis mõtlesin jällegi, et mille jaoks pingutada, kui Aprill nii ehk naa tulemused nullib. Sest peale Operatsiooni vaevalt, et võin kohe rajale tagasi minna.
Õnneks ei jäänud ma sinna MOTIVATSIOONI KRIISI AUKU väga kauaks. Teadvustasin enesele, et kui nüüd pooleli jätan ja alustan uuesti siis kui seda võin, siis on treeningus ikka väiksema augu asemel hiiglaslik auk sees. Seega ajasin jalad kõhu alt välja, pühkisin motivatsiooni kriisi killud kokku ja läksin jooksma. Tegin oma ette nähtud trenne seni kaua kuni see oli võimalik.
Aprilliks mulle uut kava ei tulnud, sest ei olnud ju vaja. Vaja oli operatsioon edukalt ja ilma komplikatsioonideta üle elada. Ja siis keskenduda taastumisele nii palju kui võimalik on. Rahu ja vaikust. Operatsioon kulges edukalt, taastumine veel edukamalt. Õnneks luba liikuda oli olemas. Kuid see sisaldas ka kõndimist, mitte kohe kümnete kilomeetrite kaupa jooksmist.
11 päeva peale operatsiooni osalesin juba võistlusel. Mitte just joostes aga juba normaalselt kõndides. Ei saanud seda võistlust vahele ka jätta, sest olin just Pärnu kolmikürituse omale selle aastastesse plaanidesse kirjutanud ja ära registreerinud. Kõndisin raja rahulikult läbi ja isegi ei jäänud mitte viimaseks.
Samas ei jõudnud kuidagi ära oodata kuna jälle uuesti vaikselt jooksmas võin käima hakata. Samas teadsin, et enne MAI KUUD seda küll ei juhtu. Katsusin ikka kõndimas käia ja muidu aktiivne olla.
27 aprillil võtsime Cris´iga ette sörk-matka, kus alguses tegime 1 kilomeeter kõndi ja 2 kilomeetrit sörki. Kuna seda oli minu jaoks tol hetkel veidi palju, siis edasi tegime 2 kilomeetrit kõndi ja 1 kilomeeter sörki. Selliselt suutsin vastu pidada 18 kilomeetrit. Ilma, et oleks surema hakanud. Tähendab, olin piisavalt hästi end seni hoidnud ja taastumine oli olnud edukas. Täpselt 30ndal Aprillil võtsin siis ette esimese jooksu, kus jooksin järjest 30 minutit , mille vältel läbisin 4,78 kilomeetrit.
Olin enese üle ikka kuradima uhke. See tähendas vaid ühte. Sain Mai kuuks juba jälle kava, ning vaikselt uuesti treeningute kallale asuda.
Alustasin siis Maist taas treeningutega. Tasa ja targu. Vähemalt seni kuni kätte jõudis 12 MAI. Siis oli aeg MAASTIKUMARATONI joosta. Jah. täpselt 1 kuu ja 2 päeva pärast operatsiooni jooksin 24 kilomeetrisel rajal. Ja teate mis? Jooksin veel nii kuradima hästi, et aasta varasemalt joostud aega parandasin ligi 20 minuti võrra! BEAT THAT!
Mäletan nii selgesti Mariliis arvas, et mul pole peas kõik korras, sest üksi normaalne inimene ei jookse kuu aega peale operatsiooni 24 kilomeetrit! Aga võin väita, et polegi kunagi normaalne olnud ja kui keegi on seda arvanud, siis ei tea küll kas nende endiga on kõik korras!
Tegelikult oli see MAASTIKUMARATON vaid jäämäe algus. Sest MAISSE mahtus veel RIIA MARATON, kus jooksin poolmaratoni ja ka RAPLA SELVERI SUURJOOKS, kus jooksin ka poolmaratoni. Kõik jooksud toimusid nädalase vahega ja ärme unusta ka seda, et Raplast tuli minuga koju kaasa uus isiklik poolmaratoni aeg!
Kui nüüd tagant järele mõelda, siis see oli vist üks hullumeelsemaid ettevõtmisi. Nädala sees kava järgi trenni ja nädala vahetusel võistlused.
Tegelikult sellist hullu panin ainult Mais. Edasi võtsin ikka tükk maad rahulikumalt.
Juuni alguses olid treeningujooksud üksteise järel aina raskemad ja raskemad. Jalad ei kuulanud sõna. Pulss mängis minuga. Kannad olid valulikud. Üldse oli selline raske. Mõlgutasin mõtteid FÜÜSILISE LÄBIPÕLEMISE SUUNAS. Kas tõesti olen viimase kuu ajaga ikkagi nii palju liiga enesele teinud, et nüüd on see käes. Enam ei jõua. Õnneks ei kestnud selline seis väga kaua ja alates 10ndast juunist olid taaskord kõik trennid nauditavad. Vahet ei olnud siis kas jooksin lühemat maad või siis pikemat. Iga meeter tegi rõõmu ja jalad muutusid aina kergemaks. Eks oli ka halvemaid päevi, kus enesetunne oli täitsa hea aga jooks läks ikka metsa.
Juunis läbisin lisaks treeningutele ka ühe poolmaratoni omal käel. Üksinda on ikka päris MASENDAV nii pikka maad joosta. Sain üle tüki aja korralikud villid sellest jooksust. Samas need villid ei takistanud mul edaspidiseid trenne. Neid nagu poleks olnudki.
Ja ilma, et oleks arugi saanud oli juba kätte jõudnud Juuli kuu. See tähendas vaid üht. Maratonini oli vaid kaks kuud aega. Nüüd pidin eriti tubli olema, et jõuaks kõik trennid ilusti tehtud. Kohe kuu alguses, täpsemalt 7ndal Juulil võtsin vastu väljakutse osaleda LAHEMAA KEPIKÕNNI-JA KÄIMISMARATONIL. Ei teagi, mis mul arus oli. Või kui kõrgelt ma kukkusin, et sellise asjaga nõusse jäin. Oleks ju piisanud vaid JOOKSUMARATONIST aga ei. Väike ekstremist minus tekitas KÄIMISMARATONIL osalemise soovi. Tänks Cris, et mind järjekordsesse seiklusesse tõmbasid. Vahest on vaja selliseid omamoodi ja teistlaadi ettevõtmisi.
Elasin selle hulluse üle. Jalad pidasid ka vastu ning üsna pea sain naasta tavapäraste treeningute juurde. Kuid siis ma veel ei teadnud, et peagi hakkab üks korralik allakäik.
Nimelt suutsin 15ndal Juulil omale mingisuguse tõbi külge korjata ja olin oma nädala jagu lihtsalt palavikus. Ilmselgelt mitte üks gramm treeningkavast ei saanud sel nädalal täidetud ja ka pool nädalat järgmisest, sest kohe peale haigust ei tahtnud ka treeningutega jätka. Lasin kehal teise nädala alguses taastuda kõigest sellest.
See oli nüüd küll midagi mida polnud taaskord vaja. Uuesti rajale saamine oli üsna lihtne. See nädalane haigus ei suutnud mind veel murda. Pulss oli normaale, tempo hea. Võis jätkata sealt kus pooleli jäi.
1 kuu MARATONINI. Kätte oli jõudnud august. SA PÜHA PÜSS JA MAARJAMAA. Nüüd mind küll enam miski ei päästa. Nüüd jõudis vist lõpuks kohale, kuhu ma end reaalselt mässinud olin. Vaja oli üle elada pikad treening jooksud.
10ndal augustil olin otsustanud osaleda KULDIGA POOLMARATONIL. Juba paar päeva varem ei olnud mu nina enam tema ise. 9nda hommikul ärkasin totaalse TUUMANOHUGA ja ega 10ndalgi väga palju parem polnud. Oleks pidanud selle nohuga koju teki alla jääma, mitte naaberkülla jooksma ronima! Omad vitsad peksavad ja sel korral peksid nii korralikult, et 12nda hommikul ärkasin palavikuga ülesse. Jep, ma olin JÄLLE HAIGE. Sel korral hullemini kui esimene kord. Maratonini olid vaid loetud nädalad ja pidasin võitlust palavikuga, mis muudkui püsis ja püsis. Peale poolteist nädalat haigeks olemist ja paar päeva kosumist, olin kaotanud väärtuslikud 2 nädalat. Kahest nädalast kaks pikka jooksu, mis olid üliolulised. Ja maratonini oli vaid 2 nädalat.
Siit edasi läks kõik ikka alla mäge. Üks jooks teise järel läks pekki. Pulss oli laes, hingamine sassis, jalad väsisid kiirelt, energiat polnud. TÄIELIK KAOS. Korra halasin isegi tee ääres korraliku peatäie nutta. Suutsin vaevaliselt 5 km joosta ja surm oli silme ees. Lihtsalt ajas nutma. Isegi kaalusin korra, et ei lähegi maratonile. Kui hull see saab olla, kui ma lihtsalt ei lähegi kohale. Ütlen, et olen haige ja keegi ei saaks teadagi, et tegelikult olen nii hale ja argpüks ning lihtsalt ei lähe kohale.
Aga üks tagasilöök teise järel ei suutnud mind ikkagi nii kaugele viia, et oleksin reaalseks oma mõtted teinud. Kõik need viimased 2 nädalat olin vaid iseenda hale vari. Igasugune lootus heaks maratoni ajaks oli kadunud.
Vaid nädal enne maratoni suutsid vanad tossud katki minna. NO ON EBAÕNN!
30ndal augustil sai siis uued tossud soetatud ja päev hiljem 1 september nendega joosta JÜRI JAANSONI KAHE SILLA JOOKSul suhteliselt hea tempo ja ajaga. Mis seal ikka. Oli vaid ju nädalake aega, et uutest tossudest maksimum võtta.
Kahjuks jäi uute tossude kilometraažiks enne maratoni vaid loetud 30-35 kilomeetrit.
Oli hullumeelne mõelda, et pean põhimõtteliselt uute tossudega 42,2 km läbima. Miljon mõtet käis peast läbi.
Lisaks kavale kirjutati mulle ka korralik meeldetuletus ENNE MARATONI! Või noh, ma ise avaldasin soovi, et võiks selline asi olla, kui uuriti, kas sooviksin sellist asja.
RIIETUS:
- Maratoni eel võib tunduda jahe aga päeva peale võib minna väga kuumaks- tüüpiline september. Vaata kindlasti enne ilmateadet! Starti mine kindlasti sooja ilma riietusega- pikad särgid ja püksid jäta koju, ükskõik kui külm hommikul on.
Selles osas võisin täiesti nõustuda. Nii mõnigi jooks on näidanud, et oleks pidanud ikka vähem riideid selga panema, kuigi hommikul on olnud jahedam ilm.
- Kõik riided peavad olema sisse kantud, eelnevalt proovitud. Kõige loogilisem vist!
- Jooksusärk võiks olla hele, mis peegeldab valgust ja soojust tagasi. Oleks siis mõni hele jooksusärk, kõige heledam on vist hall. Läheb vist arvesse küll.
- Soovitan enne jooksu kreemitada end päikese kreemiga v.a. juhul kui tõesti lubab ULME PADUKAT. Mis asi see päikese kreem veel on ? Üldjuhul ei kasuta üldse, aga kui vaja siis vaja.
- Võid varuda endale kaltsukast mõne dressipluusi, mille saad stardis peale tõmmata ja jooksu edenedes rajanurka visata. Selliseks ajaks ilmselt vajadust pole, kuna Härra nii ehk naa kaasas, siis saan vahetult enne starti pusa/jope tema kätte anda.
-Mida vähem pudi-padi kaasas seda kergem.
TOITUMINE:
-Toitumis-teiperit ei soovita. Söö tavaliselt ja mõned päevad enne maratoni lihtsalt rohkem süsivesikuid (makaronid, sefiir jne.) Makaronid ja sefiir sobib hästi. Ei vaidle vastugi. Ei tea kuidas need kaks koos maitseks ! :D
- Peedimahla võid proovida aga mina selles positiivset mõju pole näinud ja kõhu paneb ka väga kiiresti käima, seega pigem ei minu arvates!
Uute asjade katsetamisega üldjuhul hoian tagasi. Eriti enne nii suurt sündmust. Mul magu ei pruugi igat asja vastu võtta ja siis võib pahandust olla rohkem kui asi väärt on. Seega peedimahl jäi sel korral igati õigustatult proovimata.
-JOO PALJU VETT isegi kui ei ole JANU. Eriti siis, kui maratonile eelnevad päevad on jahedad- kui maratoni päeval tuleb ootamatult kuum ilm, siis on kehas ikkagi piisavalt vedelikku. Viis-neli-kolm päeva enne võid juua mineraalvett.
No veega oli nii, et seda püüdsin tarbida nii palju kui võimalik. Läks mineraalvett, mulliga vett, tavalist vett ja seda liitrite kaupa. Miinimum päevas oli 2 liitrit. Seega usun, et esimeste päevadega kulusid tualeti ukse hinged poole viletsamaks.
-Nädal enne võid lisaks tarbida ka magneesiumi (kui on peale määritav, siis määri sääri ja reisi) et vältida lihaskrampide teket.
Selles osas olin juba varakult ettenägelik ja hakkasin varakult magneesiumi lisaks võtma. Juba paar kuud enne maratoni lausa. Aga nädal enne oli usinam ja püüdsin jälgida, et kindlasti päeva norm saaks võetud. Vahest ikka kippus meelest minema. Peale määritavat ei kasutanud, kuigi see on mul ka täitsa olemas.
MARATONI EEL:
- Pane kõik vajalikud asjad valmis, tee nimekiri ja kontrolli üle, et midagi maha ei jääks.
Asjad panin küll valmis, kuid eraldi nimekirja koostama küll ei hakanud. Kontrollisin umbes 10 korda koti sisu üle, et kindlasti kõik olemas oleks.
Väike näidisnimekiri võimalikest asjadest:
- Jooksutossud, mis oleksid juba sisse kantud!
Jep, see sisse kantud ütleb kõik. Mida mul ei olnud olid sisse kantud tossud. Pidin leppima sellega, mis mul oli ja muud midagi.
- Jooksusärk. Lähtu reeglist-riietu nii nagu oleks väljas 10 kraadi tegelikust soojem. Väldi puuvillast riiet.
Kohe kui ma seda lauset lugesin pidin naerma puhkema. VÄLDI PUUVILLAST RIIET! Mul kannatabki, vaid puuvillase särgiga joosta. Jooksu särgiga ei kannata üldse joosta. Seega sorry, but mu puuvillane särk läks kotti!
-Jooksupüksid.
-Spordipesu, mida oled varem treeningutes kandnud.
-Jooksusokid, millega oled varem jooksnud.
-Mugav ja sisse kantud aluspesu.
-Soovi korral nokamüts, mis hoiab eemal päikese ja kaitseb higi sattumist silma.
-Soovi korral säärised. Palava ilmaga jäta need parem koju.
Sääriseid ei ole, küll aga jooksu põlvikud ja need läksid ka kotti kaasa.
-Stardis sooja hoidmiseks on hea peale visata mõni vana pusa, mille saab samuti jooksu käigus ära visata.
-Vihmase ilma korral vihmakeep.
-Soovi korral päikeseprillid.
-Pulsikell ja-vöö.
-Energiageelid ja vöö geelide hoidmiseks.
-Jooksunumber või kiip, kui need on sul juba käes.
-Vaseliin, millega saad end enne starti kokku määrida hõõrdumise vältimiseks.
-Magneesium krampide vastu.
-Veepudel.
-Vahetusriided, mida pärast maratoni selga panna.
-Lahtised jalanõud nt. plätud, pärast maratoni on neid mugav jalga panna.
-Vetsu- või taskurätikupaber. IGAKS JUHUKS!
-Plaastrid, juhul kui pärast maratoni on neid vaja.
-Tee omale selgeks kus asuvad pakihoid, vetsud, start, et ei peaks neid hommikul otsima.
-Võimalusel võid stardinumbri juba varem välja võtta.
MARATONI PÄEV:
- Hommikul söö pigem vähem aga tuttavaid asju, et jooksu ajal ei tekiks raskustunnet, kõrvetisi vms.
-Ära jäta starti minekut viimasele minutile.
-Määri võimalikud hõõrdumiskohad vaseliiniga kokku.
- Alusta aeglaselt, ükskõik kui suur on kiusatus teistega koos amokki joosta.
-Jälgi pulssi aga mitte tempot. Leia see õige pulsivahemik, kus tunned end hästi ja jääb natuke varu ka. Kui tahad joosta kiiremini, siis ära tee seda esimeses pooles ( Kui see tunne ei lähe 25ndaks km üle, siis võid tempot tõsta).
-Mõtle positiivseid mõtteid. Sa jõuad, sa suudad, sa saad hakkama. Loe samme, elektriposte, hingamist- keskendu millelegi muule. Jookse tükikaupa- 1 km või 5 km kaupa või loe km tagurpidi- nii tundub distants lühem.
-Ütle endale stopp, kui pähe tekivad negatiivsed mõtted katkestamisest, mitte jõudmisest jne. Lase need mõtted peast lendu. Kui tunned, et enam üldse ei jõua, siis oled tegelikult kulutanud vaid 40% oma maksimaalsest võimekusest.
- Tarbi vedelikke ja energiat iga natukese aja tagant, isegi kui ei taha. Nii ennetad ootamatut energiapuudujääki. Joogipunktides pista midagi soolast ka suhu ( soola, soolakurki)
- Vajadusel kõnni. Kõikides joogipunktides võid vabalt kõndida. See pole võistlus, see on esimene maraton ja ajalimiit on 6 tundi- mida kauem rajal oled, seda kauem saad seda päeva nautida!
-Jookse kõik kurvid sirgeks. Joostes ära räägi, ära lehvita, ära ela kellelegi kaasa. HOIA SEE ENERGIA AINULT ENDALE ! Ainult naeratada võid.
-Joostes ära lase kehal vajuda ette (nt. tõusudest üles minek), nii koormad ja väsitad jalgu vähem. Tõusudel tee samm lühemaks ja anna tempos järgi.
-Tuule korral varju kellegi selja taha või kõrvale. Kasuta teisi jooksjaid julmalt ära.
PÄRAST MARATONI:
-Taasta vedelikuvarud, söö süsivesikuid ja tarbi kindlasti midagi soolast, pärast pingutamist võid pildi tasku visata- BEEN THERE, DONE THAT!
-Hoidu haigetest inimestest, kuna immuunsüsteem saab korraliku laksu.
- Söö mille järgi on isu. Tee, mida tunned, et tahad teha. Jookse siis, kui oled selleks jälle valmis.
Nii palju infot. Minu õnneks polnud veel maratoni eelne närv sisse löönud. Olgugi, et vaid nädal oli maratonini jäänud. Olin seni kõik asju suhteliselt pingevabalt võtnud ja katsunud nii vähe mõelda kui võimalik, sest muidu oleks juhutnud see, et oleksin üle mõelnud. Ja seda küll ei tahtnud.
Üldises plaanis ei olnud üldse kerge jõuda nii kaugele. Kilometraaž enne maratoni ei tulnud kindlasti nii hea kui oleks pidanud olema. Keskeltläbi 500-600 km ehk.
Selleks hetkeks olin teinud kõik, mis minu võimuses, et see maraton eeldatavasti üle elada.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar