Hommikul hakkasime härraga varakult liikuma, sest teadsime eelmistest kordadest, kui kitsaks võib parkimiseks koha leidmine minna. Kuna hakkasime varakult liikuma, siis jõudsime Pärnusse ka üsna varakult. Mis omakorda andis võimaluse parkida auto sinna kuhu soovi oli. Esialgu parkisime auto kõige lähimasse parklasse aga peale seda kui olime stardimaterjalid välja võtnud parkisime veidi eemal olevasse parklasse auto ümber.
Stardimaterjalide kätte saamisel tuli teada oma stardinumbrit. Nii saigi öeldud oma number ja seejärel neiuke otsis numbri järgi ümbriku ülesse. Kui oli mulle mõeldud ümbriku leidnud, siis küsis veel nime järgi! No sel korral sain nimeks Kilpsaar. Naersime siis seal omaette, et näe isegi nemad teavad, et ma jooksen aeglaselt kui kilpkonn, ega ilmaasjata nad mu nime sassi ei keeranud!
Seejärel võis lihtsalt oodata ja lebotada kuniks ükskord pidi stardi alasse liikuma.
Mida rohkem kell lõunasse tiksus, seda palavamaks kiskus. Õudusega juba kujutasin ette kui kohutav piin see jooks olema saab. Minu õnneks püsis pulss väga madalal terve see aeg. Tavaliselt kuumaga on veidi kõrgem olnud. Muidugi kartsin, et ei pea jooksu vastu, sest nädala päevad tagasi olin veel ju haige ja sain vaid nädala alguses rajale tagasi. Nädala sees tehtud treeningud ei läinud ka just hästi ! Nii, et oli mida karta!
Lõpuks oli aeg sealmaal, et sai ära stardikoridori minna. Olin sel korral üsna ette otsa sattunud oma stardinumbriga. Tavaliselt olen olnud ikka viimases otsas enne kepikõndijaid. Vähemalt oli lootust, et ei pea kellegi keppide otsa komistama. Stardikoridoris oodates andis selja taga olev isa tütrele õpetussõnu. Nähes eemal kõndimas veidi trullakamat naisterahvast, ütles see samane isa oma tütrele: " ET KUI SEE SINUST MÖÖDA JOOKSEB SIIS SA KATKESTAD!" Nagu mis motivatsioon see on. Just vastu pidi. See neiu oleks pidanud siis veel rohkem pingutama. Ja siis räägime, laste seas sallivusest. See antakse kodust kaasa. Kui vanemad ei oska ise paremat eeskuju näidata! HAIGE VÄRK!
Peagi anti start ja püüdsin võtta rahulikult. Et ei läheks massiga kaasa. Kuniks üks vanamees hakkas tagant niimoodi mööda trügima, et muudkui nügis mind oma käega. Isegi hoidsin kõige paremasse serva, et kõik saaksid ilusti mööda aga ta pidi just minu PAREMALT KÜLJELT MÖÖDA SAAMA, mis sest et seinad olid ees. Nii ta siis trügis minu ja seina vahet läbi. Vasakult möödumiseks oli küllalt ruumi!
Kuna olin sel korral stardis eespool, siis see tähendas seda, et pidin üsna pikalt väga kitsastes oludes jooksma. Rada on kitsas ja seda kogu raja ulatuses. Üksikud kohad kus rada on veidi laiem. Aga kuna Jaansoni jooks on üsna populaarne siis on see raja probleem üsna tõsine.
Umbes 5ndast kilomeetrist alates sain hakata oma jooksu jooksma, enne seda oli üks tõsine kitsikus. Pidevalt keegi trügis. Pidin ise vaatama, et kellelegi kanna peale ei astu. Kolmanda ja viienda kilomeetri vahel keegi suutis mu raja pealt korraks välja nügida. Paraku väga halva koha peal, nii et mul jalg käis kohe kahekorra. Ainus mis peast läbi käis: Hüvasti maraton! Sest algselt oli jalg ikka päris valus. Aga siis andis järele ja lõpuks oli juba selline nagu poleks midagi olnudki. Õnneks.
Jooks ise sujus üsna hästi ja heas tempos. Ainult mu päev varem ostetud uued tossud andsid natuke tunda, kui parema jala varbad tuimaks muutusid. Siis pidin natuke kõndima kahes kohas. Vanade tossudega oli täpselt sama nali kui nad tutikad olid. Miski pärast esimesel jooksul varbad muutusid tuimaks ja siis järgnevatel kordadel oli juba nagu oleks kogu aeg nende tossudega jooksnud. Ilmselt on ka sel korral täpselt sama lugu.
Finišisse suutsin tulla minuti võrra kiiremini kui eelmisel aastal. Aega kulus 58 minutit ja käputäis sekundeid peale !
Ühtlasi oli Jaansoni jooks viimane ametlik jooks enne maratoni !
Kirjutamiseni K :)
Kuna olin sel korral stardis eespool, siis see tähendas seda, et pidin üsna pikalt väga kitsastes oludes jooksma. Rada on kitsas ja seda kogu raja ulatuses. Üksikud kohad kus rada on veidi laiem. Aga kuna Jaansoni jooks on üsna populaarne siis on see raja probleem üsna tõsine.
Umbes 5ndast kilomeetrist alates sain hakata oma jooksu jooksma, enne seda oli üks tõsine kitsikus. Pidevalt keegi trügis. Pidin ise vaatama, et kellelegi kanna peale ei astu. Kolmanda ja viienda kilomeetri vahel keegi suutis mu raja pealt korraks välja nügida. Paraku väga halva koha peal, nii et mul jalg käis kohe kahekorra. Ainus mis peast läbi käis: Hüvasti maraton! Sest algselt oli jalg ikka päris valus. Aga siis andis järele ja lõpuks oli juba selline nagu poleks midagi olnudki. Õnneks.
Jooks ise sujus üsna hästi ja heas tempos. Ainult mu päev varem ostetud uued tossud andsid natuke tunda, kui parema jala varbad tuimaks muutusid. Siis pidin natuke kõndima kahes kohas. Vanade tossudega oli täpselt sama nali kui nad tutikad olid. Miski pärast esimesel jooksul varbad muutusid tuimaks ja siis järgnevatel kordadel oli juba nagu oleks kogu aeg nende tossudega jooksnud. Ilmselt on ka sel korral täpselt sama lugu.
Finišisse suutsin tulla minuti võrra kiiremini kui eelmisel aastal. Aega kulus 58 minutit ja käputäis sekundeid peale !
Ühtlasi oli Jaansoni jooks viimane ametlik jooks enne maratoni !
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar