teisipäev, 4. juuni 2019

ENERGIA PUUDUS JA VÄSIMUS ehk RAPLA SELVERI SUURJOOKS 2019

Õõõhh, ei oskagi kohe seda postitust kusagilt poolt otsast alustada.
Öösel ei maganud kohe üldse mitte hästi. Hommikul ärkasin tuumapeavaluga. Väsimus murdis korralikult. Nii palju asju, mis minu jaoks oli nii valesti ning mööda, et targem oleks olnud lihtsalt teist tiiru tagasi voodisse minna ja püüda veel mõni tund und saada.
Väsimuse TASE ületas juba 110% lävepaku.

Kui ükskord liikuma sai hakatud, siis kahtlesin 100%. Kas üldse minna. Selline, EI TAHA emotsioon valdas mind terve tee.
Kohapeal küsisin veel Härra käest: "Kas nüüd oleks liiga hilja ümber mõelda! " Härra arvas, et nüüd me enam küll tagasi ei lähe, kui juba nii kaugele ära oleme tulnud.
Väljas oli jahe, kuid mul oli nii külm, et oli kohe. Väsimus ja magamatus andsid tunda. Tol hetkel tundus pikk jooksu riietus kõige õigem valik. OI OI kuidas ma selles osas eksisin.

Mind valdas 0% jooksutahet ja 50% vastumeelsust jooksu osas ning teine 50% väsimust ja magamatust. Polegi vist selliste tunnetega ühegi jooksu starti läinud.
Ka stardis oli endiselt mega külm. Jalad külmetasid, nagu väljas oleks -20 kraadi, mitte +10. Näpu otsad olid juba külmast tuimad.
Ühesõnaga KÕIK OLI VALESTI, MIS VALESTI SAI OLLA. Enne Starti ütlesin veel Härrale: "Kui 10 km jooksul hakkab halb joosta, siis astun rajalt lihtsalt maha ja katkestan."

Kõlas stardipauk ja võis liikuma hakata. LOE: SUNDISIN END LIIKUMA, SEST PAREMA MEELEGA OLEKS KODUS TEKI ALL OLNUD ! Ja üsna pea peale 3ndat kilomeetrit sain aru, et lühike riietus oleks olnud perfektne. Vähe sellest, et mu vaim oli ammu ilma väsimuse all surnud, siis nüüd surin ka kuumuse tõttu. Palav oli. Väga palav. Mingi aja pidasin vastu aga kui pulss hakkas ikka väga kõrgustesse ronima, pidin pika pluusi seljast võtma. Hoopis parem hakkas. Pulss tuli alla tagasi ja sain omas tempos jätkata.

                   


Tempo oli enda arvates päris hea. Kuigi 10nda km lõpuks tundsin, kuidas jalad ei taha enam tempoga järgi tulla. Enne uuele ringile minekut suutsin Härrale veel hõigata:" Jalad ei tule kaasa!"

                 
Madalad kõverad on joogipunktid, kus jäin hetkeks seisma, et juua. 


Ei teagi, kas see oli lollus või pujäänsus või põikpäisus aga läksin uuele ringile. Eirates oma lubadust, et kui raskeks läheb astun rajalt maha. Kilomeeter kilomeetri haaval. Teisel ringil see 3 km teistmoodi rada oli ikka paras keerutamine, ei saanud hoida ühtlast tempot ega midagi. Üks keeramine teise otsa. Kui see keerutamine ükskord otsa sai ja juba tuttava raja peale tagasi, siis läks asi sujuvalt. Tuul oli vahepeal tõusnud. Sellest sain kohe aru, sest esimese ringi peal nii palju tuul ei puhunud, kui teise ringi ajal.
Lisaks oli teise ja kolmanda joogipunkti vahe mingi 7 km … nagu päriselt!!! Keel tahtis kurgulakke kinni kuivada ja ei jõudnud seda kolmandat joogipunkti mitte kuidagi ära oodata.
Viimased kilomeetrid muutusid raskeks. Väga raskeks. Oleks tahtnud kõndida aga EI LUBANUD endale seda luksust. Mõtlesin, et kui jooksen siis jõuan kiiremini ju FINISHISSE !

                                   


Jõudsin FINISHISSE, väsinud rohkem kui eales varem. Ja siis tekkis "WAIT, WHAT?" moment. Vaadates aega kellal taipasin, et olin just jooksnud poolmaratonis oma uue isikliku aja!  No kust KURAT see pauk nüüd küll tuli. Olin nutma puhkemise äärel. EI suutnud uskuda, millega just hakkama olin saanud. Ilma pikemalt veiderdamata, liikusime auto suunal, et kiirelt tagasi koju sõita.
Terve tee tagasi ei suutnud endiselt kohale jõuda, et jooksin just mõni hetk tagasi poolmaratonis UUE ISIKLIKU AJA!
Uueks ajaks siis 2:02:12... varasema 2:06:00 asemel.
Ilmselgelt on see tõestuseks, et olgu su hommik kui tahes jooksu vastu, siis võib ka tühjast luuavarrest pauk tulla ja kõik minna oodatust paremini.





Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar