KUIDAS EDASI ???

Viimasel ajal olen palju mõelnud ... just jooksmise osas. Mis edasi? Kas? Kuidas? jne küsimused on vaevanud mu peakest. Paljud on omale eesmärgid seadnud. Kellel maratoni jooksmise plaan, kes püüab rekordeid, kes alandab kaalu ja siis olen mina. Mina kellel ei ole mitte mingisugust eesmärki ENAM! Jah mul oli oma siht, milleks oli võetud „Jooksen 5 poolmaratoni sel aastal!“ Kuid lisaks selle FEILIMISELE sai ka mu EGO kõvasti kannatada. Kohe väga kõrgelt kukkus ja nüüd ei suuda enam sellest kukkumisest taastuda, kui nii võiks seda sõnastada.

Kuid, mis saab edasi ?
Ei tea. Hetkel tean vaid seda, et plaanid on kõik untsus ja sellest ei tule midagi välja. Korra käis ka peast läbi, et see jääb mu viimaseks JOOKSU AASTAKS! Kuid kui võtta arvesse mu järjepidevust ja kana kannatust, siis ilmselgelt ei läheks see ka kõige parema tahtmise juures läbi. Ma pean leidma endale mingi sihi. Midagi mis annaks motivatsiooni juurde, et :“Nüüd ma lähen ja teen !“

Samas ma ei saa plaane kaugele ette teha, sest aeg on näidanud, et kui mina plaane teen siis ilmselgelt tuleb kusagilt mingi pasaämber ja kallab mind pasaga üle! Mitte just piltlikult, kuid metafooriliselt öeldes. Seega see plaanide ette tegemine on välistatud.
Püüaks rekordeid... see võiks ju ilus tore olla, kuid ma siiski tahaks jooksmist nautida ja kõike sinna juurde kuuluvat. Kui ma rekordeid hakkaks püüdma, siis jõuaks asi lõpuks nii kaugele, kus ma enam ei naudi kõike seda mida ma teen ning pikemas perspektiivis loobuksin üldse.
Kaotaks kaalu ? Kõige lihtsam viis kaalu kaotada on niiviisi, et võtad kaalu ja viskad selle nii kaugele kui jõuad ja siis jooksed järgi ning viskad uuesti. Viimase viskamise hetkel keerad selja ning sa ei näe kuhu kaal kukub ehk teisisõnu on KAAL KAOTATUD ! :D :D Pole kaalu, pole kaalu probleemi ! :D

Jookseks õige maratoni ?
NO Hallooo, mina ja MARATONI... ma peaks ikka väga kõrgelt kukkuma, et ma selle tee ette võtaks. Või siiski ?  Äkki ma siiski suudan seda.
EI EI EI ... selline maa on autoga läbimiseks mitte jala. Kuid kui teised sellega hakkama saavad? Võehhh... liiga palju mõtteid korraga.
Paljudel on eesmärgiks joosta oma esimene maraton ära, ennem 30ndat eluaastat... ja siis olen mina. Mina kes on juba nii muldvana, et enam maratoni ei jõua joosta, kuna 30nd kukub ennem kaela.  Siis on kõik kööga, pension pole enam kaugel, olen õnnelik et sulgurlihas veel töötab ja oma hambad veel suus on... Sest proteeside tegemine on kallis ning hammaste puudumisel laseks edaspidi toidu blenderist läbi ja luristaks läbi kõrre.

Aga kohe mitte ei tahtnud ma pensionist ja sellega seonduvast rääkida. Ikka plaanidest ja eesmärkide seadmisest.
Kuid mida siis panna plaani või võtta eesmärgiks?
Kuidas teha endale sihid selgeks?
Kui palju on palju või kui vähe on vähe ?
Kas joosta kiiresti või joosta aeglaselt kuid naudinguga ?
Milleks joosta ?
Või teha/mõelda kõike spontaalselt käigu pealt ?

Küsimusi on nii palju ja vastuseid on nii vähe. See on kui sul on aega rohkem käes kui ära jõuad kulutada ning siis jõuad mõelda igasuguseid mõtteid.
Ma pole vist seni kordagi loobumismõtteid mõlgutanud, kuid viimase kahe nädalaga olen seda vist juba korduvalt teinud. Üks mõte teise järel. Siis veel erinevate blogide lugemine, kus kõik seavad eesmärke ja püüavad neid. Kergelt tekkis väike kurbus sisse.
Samas ei kurda. Saan hakkama. See kõik teeb tugevamaks kui ma ise arvan. Tuleb ise üle olla ja siis saab minna ainult paremaks.
Hetkel olen otsustanud kehale puhkust anda ja kui tunnen, et mõni jooks tundub selline kuhu ma siiski tahaks/saaks minna siis lihtsalt lähen ja jooksen. Ei hakka midagi ette planeerima.






Kirjutamiseni K :)