teisipäev, 29. mai 2018

RAPLA SELVERI SUURJOOKS 2018

Hommikul aknast välja vaadates oli selge, et ilm tuleb taaskord soe, liigagi soe. Esialgne plaan oli Rapla poole teele asuda 9 paiku, kuid hommikul mõtlesime ümber ja otsustasime et 8.30 sobib palju paremini. Jääb väike eksimis ruum ka nii igaks juhuks.
Pakkisin vaja minevad asjad kotti, kiire söök ja võiski teele asuda.
Raplasse kohale jõudsime 10.30 paiku. Parkisime auto ja läksime Härraga võistluskeskusesse, et välja võtta minu stardimaterjalid.

Koheselt trehvasime Mariséga kokku. Tegelikult olin ma juba nii omas mullis, et esialgu ei pannudki teda tähele, kuniks Härra juhtis tähelepanu! Vahetasime kiirelt paar sõna ja liikusin sekretariaati.
Lisaks pidin veel Tallinna maratoni telgist läbi käima.
Kui stardimaterjalid käes, suundusime tagasi auto juurde, et jooksusussid jalga panna ja seejärel Viigi ülesse otsida. Olime eelmisel päeval kokku leppinud, et seal näeme.
Auto juures trehvasime Marisega uuesti kokku ja kui olime end jooksu valmis sättinud, liikusime võistluskeskusesse tagasi. Tee peal leidsime ka Viigi ülesse ning ühes temaga Kristina.
Väga vahva üllatus oli ka teda üle tüki aja näha.

Võistluskeskuses tegime veel mõned ühispildid, kohustusliku vetsu peatuse ja seejärel soojendus ringile. Lahtijooks, venitused ja võiski juba stardikoridori poole liikuda. Kiirelt veel enne mütsid ja pea märjaks, et mingitki jahutust saada, selle kõrvetava päikese eest!


       
Viigi, Mina, Kristina, Maris

Stardikoridoris sai kõigile veel edu soovitud ning juba kõlaski stardipauk!
Mul kõlasid veel Härra sõnad kõrvus: " Pane kuis jõuad!"

Esimene kilomeeter kadus justkui lenneldes. Kuid tundsin kuidas jalad eelmise päeva maastikul seiklemisest veel väsinud on.
Kuid see tunne kadus õnneks suht ruttu jalgadest ära ja võis julgelt edasi joosta.
Teise kilomeetri silt tuli liiga ruttu... kahtlustan, et see oli 5 kilomeetri jooksjate silt, aga meie silti ma ei näinudki. Järgmine oli juba 3 km silt.
Igatahes, mingi hetk tuli paar väiksemat tõusu. Ja ma ei olnud nendest absoluutselt VAIMUSTUSES!
Eelmise päeva tõusudest oli veel valus maik suus ! Aga ma püüdsin, ma tõesti püüdsin nende tõusudega hakkama saada, kuid siiski pidin ühele hetkeks natuke alla vanduma ja korraks seisma jääma. Kogusin end veidi ja rühkisin edasi minna. Kella vaadates sain aru, et mingit rekord aega ma siit küll välja ei jookse. Eks südames veidi kripeldas aga midagi polnud teha.

Mingil aja hetkel trehvas tuttav neiu tagantpoolt tulema, kui ma taaskord hetkeks pidin hinge tõmbama. Kuumus ei andnud armu ja tundub, et ma väga ei kannata ka sellises kuumas jooksmist! Väga hea, et ta mulle järgi jõudis, sest jäime koos jooksma. Ma küll ütlesin talle, et mingu edasi, ei pea minu tempos jooksma.
Endal kuidagi paha tunne, kui keegi oma "Heast ajast " minu pärast loobub. Aga ta oli otsustanud vist kindlalt minu seltskonda jääda ja nii me siis kulgesime.

Esimene joogipunkt tuli suhteliselt ruttu ja plaan oli 1 tops spordijooki sisse ja tops vett pähe. Võtsin spordijoogi ja vee... jõin sprodijoogi ära ja võtsin lonksu vett ! JÄKK, PTUI , ÖÄKK... see oli rõve! Täpselt nagu oleks kanalisatsioonist vett rüübanud. Sülitasin veel niipalju välja kui jõudsin. Käisin kastmiskohast läbi ja tiksusime edasi.

Edasi tuli pikk lõputu sirge, kõrvetav päike ja meeletu vastutuul. Kilomeetrid hakkasd justkui venima. Kohati liigagi palju. Kuid kella järgi siiski mitte, kuid see pikk sirge tekitas selle venimise tunde.
8.nda kilomeetri silti nähes oli juba suur kergendus, sest teadsin, et enam pole palju minna. Endiselt korrutasin tuttavale, et võib ees kiiremini ära minna, kuid ta ei teinud seda. Enne lõppu oli mingisugune lõik pehmet kruusa kattega teed, kuniks jälle asfalt kattega tee tuli. Vaatasin viimast korda kella ja pigistasin viimased jõuvarud endast välja. Ja ma läksin, läksin nii kiiresti kui suutsin finishi poole.

Tehtud.. ajaga 1:00:25. Ma ei uskunud oma silmi. Olin kindel, et aeg tuleb kõvasti üle tunni. Ma olin rahul. Uuest isiklikust rekordist jäid napid 3 minutit puudu, kuid ma ei nukrutse. Küll tuleb ka see aeg, kui uus isiklik tuleb. Tuleb olla õnnelik selle aja üle, mis antud hetkel kellal ette vaatas!

Rapla rada on tõesti selline, kus võid vabalt panna. Alguses paar tõusu on aga need on kergesti läbitavad ja ei midagi rasket. Edasi on vaid üks pikk sirge. Lausa lust on sellisel rajal joosta. Selle jooksu võib küll järgmise aasta MUST RUN listi lisada!




Kirjutamiseni K :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar