1. Esimeses klassis viskasin end palliviskes II kohale! Ausalt, ise ka ei teadnud, et nii palju (12m) viskasin tol hetkel, et poodiumi koht saavutada!
2. Kolmandas klassis hüppasin kaugushüppes 3.01m ja saavutasin sellega III koha.
3. Kooliajal kogusin kõige rohkem diplomeid just jooksmisega.
4. Kooliajal oli "cooperi test" ainus ,mis keka tunni meeldivaks võis teha. Vist olin juba siis peast vähe uhuuu :)
5. Olen käinud korvpalli trennis ja saanud ühtlasi ka kooli naiskonda sisse. Kahjuks ühegi mänguni ei jõudnud, sest siis kui tiim kokku sai hakkasid inimesed trennidest puuduma ja lõpuks loobusin ka ise.
6. Olen korvpalli mängides käe kipsi saanud. Viskasin palli lauda, aga see tuli kiirema põrkega tagasi kui olin arvestanud ning pall tõmbas mu parema käe keskmise sõrme pahupidi. Peale seda mulle enam korvpall ei meeldi.
7. Võrkpall välistatud.Kuna mu näpud on liiga läbipainduvad, siis ei saa ma võrkpalli mängida. Võrkpalli mängides olen 2 näppu lahasesse saanud.
8. Võin end tundideks jalgratta selga unustada ja niimoodi hulga kilomeetreid maha sõita.
9. Mulle meeldib suusatada. Jah, nii kummaline kui see ka pole mulle meeldib... kuigi pole juba aastaid suuska alla saanud, sest ei ole suuski! Ma "igal" aastal plaanin soetada, kuid kehva suusailma tõttu lükkub alati edasi. Milleks suusad, kui pole lundki.
10. Ekstreemspordina lumelaud.
11. Kõige rohkem õnnetusi ratsaspordiga tegeledes. Ilmselgelt, ei ole hobused ja ratsasport just kuigi turvaline valik. Aga kui oled kord neid imelisi loomi armastama hakanud siis jääb nii elu lõpuni.
12. Ma olen ühe korra hobuse seljast end haiglasse kukkunud. See oli täislaks- kaelalahas, vaakumlahas, tilguti .. kõik mida üks korralik õnnetus võib sisaldada. Kukkusin hobuse seljast suurel kiirusel, ennem seda suutsin pea vastu metallposti lüüa ja seejärel 2 meetrit õhu lendu ning maandumine otse selja peale.
13. Igas asjas kergelt perfektsionist. Annan endast 100 % . Ma üritan alati paremini ja püüdlen alati paremate tulemuste poole.
14. Mulle meeldib pilates, sest ei ole nii uimane kui jooga !
15. Mulle ei meeldi, kui asjad ei suju või ei lähe plaanipäraselt.
16. Jõusaal kui teine kodu. Kui oleks võimalik siis ma vist elakski jõusaali.
17. Olen jooksmisega aktiivselt tegelenud 2015 aasta suvest saati.
18. Kiireim km aeg 4.22... Ilmselt peale seda olin pilditu, sest hetkel ei meenu kuna ma sellise aja jooksnud olen. Aga Endomondo näitab personal best 1km 4.22 . Seega mingi aeg olen seda suutnud.
19. Poolmaratoni parim aeg 2:15:52... kindlasti tahaks seda aega parandada.
20. Kunagi tahaks ka maratoni aja kirja saada.
21. Olen osalenud 27-l rahvajooksu üritusel.
22. Ma olen aeglane jooksja ehk võimalus end kusagil esimeseks joosta on nulli lähedane.
23. Kunagi tahaks ka triatloni proovida, kuid selleks peab veega sõbraks saama.
24. Ma ei oska ujuda. Jah, nii elementaarne asi aga ma ei oska, sest minu ajal ei olnud koolis ujumise tunde lisatrennina kirjas. Hiljem kui tulid, siis ei olnud mul neid võimalik rahaliselt omale lubada.
25. Minu moto " RUN LIKE BEAST AND FINISH LIKE BEAUTY" ei vasta tõele... vaadates mu pilte mis on tehtud jooksmise ajal ja pilte, mis on tehtud finishis... siis kõlaks see moto pigem " RUN LIKE BEAST AND FINISH LIKE MONSTER"
26. Joostes ma peedistun ehk lähen näost täiesti punaseks. Vahepeal ma vaatan teisi inimesi ja siis tekib tunne, kas nemad üldse jooksidki. EI ole keegi nii peet näost kui mina.
27. Suurim hirm - Et ma komistan jooksmise ajal ning seejärel kukun!
28. Ma ei oska kätekõverdusi teha. Jep, nii saamatu olen, et ei oska.
29. Mulle ei meeldi üksi trenni teha, kuid paratamatult pean kõik oma jooksud tegema üksinda.
30. Olen eratreeneri juures treeningul käinud. (Jooksmine)
31. Ma ei ole kunagi kava järgi jooksnud. Olen mõelnud selleks hooajaks omale ka kava kõrvale võtta. Kindlasti aitab tulemuste parandamisele kaasa.
32. Kardan suuri kiiruseid. Rulluisutamine, jalgratta sõit- kui ei ole katust pea kohal nagu autol, siis ei julge kunagi suurimat täis kiirust arendada. Olen vaikne kulgeja.
33. Ma ei ole kunagi ühelgi EKTREEMJOOKSUL osalenud. Kindlasti tuleb see aeg ka kunagi.
34. Kuuma ilma korral jooksen pigem öösel kui päeval. Aga ainult siis kui keegi veel on, sest ma kardan paaniliselt pimedat.
35. TRENNI RIIDEID POLE KUNAGI LIIGA PALJU !!! Ma võiks iga kord kui poodides käin, mõne paari retuuse koju viia. Härra pööritab selle peale tavaliselt silmi kui uusi retuuse poes näitan ja sealt on kerge tulema "JÄLLE VÕI "
36. Medalid motiveerivad? Ma ei tea kuidas teistel on aga minu jaoks on üks motivatiooni allikas medalid. Teiseks on tulemus ning kolmandaks enesetunne, mida ma jooksmisest saan.
37. Olen käinud rahvajooksudel kus finishis medalit kaela ei saa. Alati polegi vaja medalit. Vahest on koos jooksmise rõõm suurem.
38. Olen osalenud trepijooksul. Poole peal oli tunne " EI AITÄHH! KAS MA OLEN JUBA KOHAL? F¤#K MILLESSE MA END SEGASIN! Peale seda ei kipu enam mitte ühelegi trepijooksule!
39. Ma ei oska end kunagi " VASTAVALT ILMALE " riidesse panna. Alati on kas liiga vähe või siis liiga palju.
40. Ma ei ole mitte ühtegi võistlust kunagi võitnud!
41. Ma ei ole võistelnud ühelgi rattaspordi üritusel. Järjekordne linnuke kasti "ÜHEL HEAL PÄEVAL"
42. Trenni tehes ja jooksmisel joogipunktides ei saa ma juua külma või jahedat vett. Vesi peab olema toasoe või leige, sest muidu hakkab mul magu valutama.
43. Energiageele kasutan vaid pikkadel jooksudel. Ülejäänud aja litsun toore jõuga !!
44. Ma ei ole mitte ühtegi võistlust katkestanud. Puhtalt tahtejõuga olen end lõpuni vedanud.
45. Mulle ei meeldi jalgpall, sest "kari lambaid" :D :D ajab ühte nahkkera mööda platsi taga.
46. Motosporti vaatan suure huviga.
47. Ole osalenud kahel öömatkal. Üks neist oli meelelahtuslik ja teine koostöös politsei, kiirabi ning päästeteenindusega õpetlik öömatk. Kaardi järgi pidime leidma õiged kontrollpunktid ja seejärel nendes olevad ülesanded lahendama.
48. Mulle meeldib proovida uusi trenne, kui võimalik. Ilmselgelt annab see võimaluse enese jaoks midagi põnevat ja meeldivat leida.
49. Ma ei oska suures jõusaalis pooli masinaid kasutada. Võib-olla on asi selles, et meie kohalik jõusaal on nii pisike ja siin on vaid elementaarsed asjad olemas. Suures jõusaalis on võimalusi aga 5 korda rohkem ja pealegi.
50. Aktiivne elustiil on hea ja tervislik. Mulle meeldib olla aktiivne ja kui ma seda just ei ole siis ma ilmselt magan :D :D :D
Kirjutamiseni K :)
teisipäev, 30. jaanuar 2018
neljapäev, 25. jaanuar 2018
EESMÄRGIKS TALLINNA MARATON 2018 TREENINGPÄEV
20. jaanuaril toimus Eesmärgiks Tallinna maraton 2018 projekti treeningpäev, kuhu olin ka kutsutud. Öösel magasin üllatavalt hästi. Tavaliselt kui pean hommikul varem ärkama, et Tallinna suunal liikuda, siis on veidi katkendlik uni garanteeritud. Kuid sel korral magasin ühe jutiga kuni kella 4ni hommikul ja siis oli uni läinud. Seal ma siis lõpuks seisin... keset kööki, kell 4 hommikul püüdes välja mõleda, kas kohvi või kakao !
Peale hommikusööki võis vabalt veel tund aega niisama surnuks lüüa, ennem kui end lõpuks rõivile sai ajada. Olin otsustanud trenni riided kohe selga panna, et kohapeal ei oleks riiete vahetamisega enam jändamist.
Spordikotti pakkisin veel tossud , jope ja jooksukindad. Mõned müslibatoonid ning suure pudeli vett!
Kõigepealt tuli veel tanklas autot tankimas käia ning alles siis võis teele asuda.
Kell näitas peaaegu 7 kui ka tanklas käidud saime ja teele asusime. Tee oli pikk ja pime, ennem kui lõpuks valgemaks hakkas minema. Teel olles kippus aga uni nii meeletult peale, aga kahjuks ma ei oska liikuvas autos magada. Minu kahjuks, kuid suutsin siiski unest üle olla.
Tallinnas õnneks ekslema ei pidanud ja leidsime kiirelt õige koha ning maja ülesse. Härra parkis auto ära ja mina läksin siis vastuvõtu neiu käest uurima, kuhu minema peab. Juhtnöörid käes suundusin uuesti auto juurde tagasi. Olime esimeste seas esimestena kohal. Olime ju teele asudes arvestanud teeolude, liikluse ja kõige muu ette tulevaga, kuid õnneks sujus kõik nii nagu pidi ning äpardusi ette ei tulnud. Sellest tulenevalt jõudsime ka varem kohale, kui algselt planeeritud.
Päevakava nägi ette:
10:00 Jooksjate saabumine
10:15 Sissejuhatus.
10:20 Projekti Eesmärgiks Tallinna maraton kogemus ( eelmise aasta osaleja poolt).
11:00 Treening (1,5 tundi), jagunemine kolme gruppi vastavalt jooksjate eesmärkidele ja taustale.
12:30 Lõunasöök.
13:15 Jooksutreeningu ülesehitus ja rütmitamine.
13:45 Jooksja kiirustreeningud.
14:15 Üldkehaline ettevalmistus.
14:45 Kohvi-ja sirutuspaus.
15:00 Eesmärgiks Tallinna maraton- projekti tutvustus, senine kogemus.
15:20 Jooksja toitumine.
16:00 Küsimused-vastused-jätk.
16.30 LÕPP
Õnneks hakkasid ka teised inimesed kohale saabuma. Esialgu tundus, et ainult "PIITSAVARRED " tulevadki uksest sisse. Tundsin end nendega võrreldes "PAKSU PRUSSAKANA!" Aga sain sellest üle, sest siis pilt muutus ja enam ei tulnudki uksest ainult piitsavarred sisse vaid ka minuga samas mõõdus inimesi.
Kella 10ks olid enam vähem kõik, kes kohale pidid tulema ka kohale jõudnud. Edasi võis päev päevakavale kohaselt kulgeda. Kiire sissejuhatus projekti eestvedaja Janeku poolt ning sõnajärg oli eelmise aasta osaleja Timo käes. Tema kogemust oli nii hea kuulata. Alustas ta oma juttu sellest, et kui tema eelmisel aastal selles samas projektis otsustas osaleda, siis selleks ajaks oli tal NULL kogemust jooksuga. Nüüdseks on aga 11 kuud jooksukogemust. Algus aga oli tema jaoks alanud halvasti, sest oli suutnud oma rangluud vigastada ja kartis, et nüüd ongi kõik. Kuid siiski nii ei läinud. Tema õnneks.
Selleks, et tegeleda sellega millega me jooksjad tegeleme, soovitas ta soojalt leida enesele toetajad. Nii koduseinte vahel kui ka väljaspool. Selle kohapealt on mul vedanud. Kodus on toetajad täitsa olemas ja ka väljaspool kodu.
Ole kanntatlik ning kuula treenerit. Kannatlik peab olema. Sest tulemused ei tule üle öö. Selleks tuleb vaeva näha ning tööd tegema. Treeneri olemasolul kuula ka oma treenerit ning alati KÜSI kui sul tekib küsimusi.
Jookse pehmel pinnasel, sest pehme pinnas ei põruta joostes meie liigeseid nii palju kui asfalt kattega teel joostes. Jookse ka erinevates tingimustes. Õhtul jahedaga, kespäeval, vihmaga. Kõik võimalikud variandid tasub ära proovida, sest kunagi ei tea mis ilm võib olla võistluspäeval. Ehk oled kõik oma jooksud jooksnud õhtusel ajal kui on jahedam ilm aga võistlusele minnes on keskpäev, päike kõrges taevas ja sooja peaaegu ligilähedale 30le kraadile. Ühesõnaga JOOKSE ERINEVATES TINGIMUSTES!
Lisaks soovitas ta:
Usu endasse
Naudi teekonda
Ära võistle üle
Vabanduste asemel lahenduse
Rohkem aega looduses
Inspireeri
Õpi teiste vigadest
Ära jookse läbi valu
MAGA! MAGA! MAGA!
Katseta varusust
Minimeeri riske
Trennis jookse viimaste seas
Tunduvad üsna mõitlikud soovitused ning usun, et tuleks kindlasti kasuks.
Seejärel jaotati meid kolme rühma: Jooksupartner, Sparta ja FB jooksmine, et läbi viia treeningud.
Sel korral sattusin FB Jooksmine gruppi. Alustasime siseruumides ÜKEga. Võtsime kiirelt läbi põhilised harjutused kerelihastele. Üldiselt mitte midagi rasket ei olnud ja enamus harjutustega olen kokku puutunud ka eelnevalt. Mõne harjutuse puhul oli veidi tasakaaluga probleem aga sain hakkama. Kui harjutustega sai ühele poole siis suundusime Järve metsaradadele jookma. Terve rada oli üks tõusude ja languste jada. Üks tõus oli eriti järsk, või vähemalt tundus järsk ning siis tundus küll, et üks selline veel ja ma annan otsad siin samas. Kui olime juba piisavalt pikalt jooksnud jäime seisma, et teha veel mõned harjutused ning seejärel suund tagasi loengutesse.
Ka kõik ülejäänud loengud olid äärmiselt huvitavad ning õpetlikud. Isiklikult tunnen, et sain nii palju uusi teadmisi, millest ennem ehk oli vaid hägune arusaam.
Kindlasti võtan edaspidistel treeningutel kõike arvesse. Sest pigem ennetada vigastusi, kui hiljem ravida vigastusi.
Kahjuks läks sel korral aga nii, et järgmisesse vooru edasi ma enam ei saanud. Ühtlasi tähendab see ka seda, et Eesmärgiks Tallinna Maraton 2018 projekt lõppes siinkohal minu jaoks ära.
Kuid mis edasi? Ausalt öeldes ei tea ma ka ise, mis nüüd edasi saab. Otseselt mul plaane paigas ei ole ja ei tea kas seda ka teen. Võib-olla teen sellel aastal kõike spontaanselt. Kui tuleb tahtmine minna mingile rahvajooksu üritusele, siis lähen. Nii ilma ette planeerimata kohe.
Eks elu näitab kõige paremini kuidas asjad edenevad ja mis saab.
Kirjutamiseni K :)
Peale hommikusööki võis vabalt veel tund aega niisama surnuks lüüa, ennem kui end lõpuks rõivile sai ajada. Olin otsustanud trenni riided kohe selga panna, et kohapeal ei oleks riiete vahetamisega enam jändamist.
Spordikotti pakkisin veel tossud , jope ja jooksukindad. Mõned müslibatoonid ning suure pudeli vett!
Kõigepealt tuli veel tanklas autot tankimas käia ning alles siis võis teele asuda.
Kell näitas peaaegu 7 kui ka tanklas käidud saime ja teele asusime. Tee oli pikk ja pime, ennem kui lõpuks valgemaks hakkas minema. Teel olles kippus aga uni nii meeletult peale, aga kahjuks ma ei oska liikuvas autos magada. Minu kahjuks, kuid suutsin siiski unest üle olla.
Tallinnas õnneks ekslema ei pidanud ja leidsime kiirelt õige koha ning maja ülesse. Härra parkis auto ära ja mina läksin siis vastuvõtu neiu käest uurima, kuhu minema peab. Juhtnöörid käes suundusin uuesti auto juurde tagasi. Olime esimeste seas esimestena kohal. Olime ju teele asudes arvestanud teeolude, liikluse ja kõige muu ette tulevaga, kuid õnneks sujus kõik nii nagu pidi ning äpardusi ette ei tulnud. Sellest tulenevalt jõudsime ka varem kohale, kui algselt planeeritud.
Päevakava nägi ette:
10:00 Jooksjate saabumine
10:15 Sissejuhatus.
10:20 Projekti Eesmärgiks Tallinna maraton kogemus ( eelmise aasta osaleja poolt).
11:00 Treening (1,5 tundi), jagunemine kolme gruppi vastavalt jooksjate eesmärkidele ja taustale.
12:30 Lõunasöök.
13:15 Jooksutreeningu ülesehitus ja rütmitamine.
13:45 Jooksja kiirustreeningud.
14:15 Üldkehaline ettevalmistus.
14:45 Kohvi-ja sirutuspaus.
15:00 Eesmärgiks Tallinna maraton- projekti tutvustus, senine kogemus.
15:20 Jooksja toitumine.
16:00 Küsimused-vastused-jätk.
16.30 LÕPP
Kella 10ks olid enam vähem kõik, kes kohale pidid tulema ka kohale jõudnud. Edasi võis päev päevakavale kohaselt kulgeda. Kiire sissejuhatus projekti eestvedaja Janeku poolt ning sõnajärg oli eelmise aasta osaleja Timo käes. Tema kogemust oli nii hea kuulata. Alustas ta oma juttu sellest, et kui tema eelmisel aastal selles samas projektis otsustas osaleda, siis selleks ajaks oli tal NULL kogemust jooksuga. Nüüdseks on aga 11 kuud jooksukogemust. Algus aga oli tema jaoks alanud halvasti, sest oli suutnud oma rangluud vigastada ja kartis, et nüüd ongi kõik. Kuid siiski nii ei läinud. Tema õnneks.
Selleks, et tegeleda sellega millega me jooksjad tegeleme, soovitas ta soojalt leida enesele toetajad. Nii koduseinte vahel kui ka väljaspool. Selle kohapealt on mul vedanud. Kodus on toetajad täitsa olemas ja ka väljaspool kodu.
Ole kanntatlik ning kuula treenerit. Kannatlik peab olema. Sest tulemused ei tule üle öö. Selleks tuleb vaeva näha ning tööd tegema. Treeneri olemasolul kuula ka oma treenerit ning alati KÜSI kui sul tekib küsimusi.
Jookse pehmel pinnasel, sest pehme pinnas ei põruta joostes meie liigeseid nii palju kui asfalt kattega teel joostes. Jookse ka erinevates tingimustes. Õhtul jahedaga, kespäeval, vihmaga. Kõik võimalikud variandid tasub ära proovida, sest kunagi ei tea mis ilm võib olla võistluspäeval. Ehk oled kõik oma jooksud jooksnud õhtusel ajal kui on jahedam ilm aga võistlusele minnes on keskpäev, päike kõrges taevas ja sooja peaaegu ligilähedale 30le kraadile. Ühesõnaga JOOKSE ERINEVATES TINGIMUSTES!
Lisaks soovitas ta:
Usu endasse
Naudi teekonda
Ära võistle üle
Vabanduste asemel lahenduse
Rohkem aega looduses
Inspireeri
Õpi teiste vigadest
Ära jookse läbi valu
MAGA! MAGA! MAGA!
Katseta varusust
Minimeeri riske
Trennis jookse viimaste seas
Tunduvad üsna mõitlikud soovitused ning usun, et tuleks kindlasti kasuks.
Seejärel jaotati meid kolme rühma: Jooksupartner, Sparta ja FB jooksmine, et läbi viia treeningud.
Sel korral sattusin FB Jooksmine gruppi. Alustasime siseruumides ÜKEga. Võtsime kiirelt läbi põhilised harjutused kerelihastele. Üldiselt mitte midagi rasket ei olnud ja enamus harjutustega olen kokku puutunud ka eelnevalt. Mõne harjutuse puhul oli veidi tasakaaluga probleem aga sain hakkama. Kui harjutustega sai ühele poole siis suundusime Järve metsaradadele jookma. Terve rada oli üks tõusude ja languste jada. Üks tõus oli eriti järsk, või vähemalt tundus järsk ning siis tundus küll, et üks selline veel ja ma annan otsad siin samas. Kui olime juba piisavalt pikalt jooksnud jäime seisma, et teha veel mõned harjutused ning seejärel suund tagasi loengutesse.
Ka kõik ülejäänud loengud olid äärmiselt huvitavad ning õpetlikud. Isiklikult tunnen, et sain nii palju uusi teadmisi, millest ennem ehk oli vaid hägune arusaam.
Kindlasti võtan edaspidistel treeningutel kõike arvesse. Sest pigem ennetada vigastusi, kui hiljem ravida vigastusi.
Kahjuks läks sel korral aga nii, et järgmisesse vooru edasi ma enam ei saanud. Ühtlasi tähendab see ka seda, et Eesmärgiks Tallinna Maraton 2018 projekt lõppes siinkohal minu jaoks ära.
Kuid mis edasi? Ausalt öeldes ei tea ma ka ise, mis nüüd edasi saab. Otseselt mul plaane paigas ei ole ja ei tea kas seda ka teen. Võib-olla teen sellel aastal kõike spontaanselt. Kui tuleb tahtmine minna mingile rahvajooksu üritusele, siis lähen. Nii ilma ette planeerimata kohe.
Eks elu näitab kõige paremini kuidas asjad edenevad ja mis saab.
Kirjutamiseni K :)
reede, 5. jaanuar 2018
MARATON... KAS TÕESTI?
Ma olen alati olnud sedasorti inimene " Et mina küll maratoni ei
jookse!" Noh tegelikult ei jookseks ka. Aga mis siis muutunud on ? Ma
arvan, et mina inimesena pole nii palju muutunud ja samuti ka mu
mõttemaailm. Usun, et on vaja vahest enesele mõni väljakutse esitada.
Eks sellest ka mõte MARATONI joosta. Väljakutse iseendale " JOOKSE
MARATON". Minu jaoks ei ole oluline see, et ma kellelegi end tõestama
peaksin või peaksin end hoopis enesele tõestama. Mitte midagi sellist.
Tähtis on nautida igat meetrid mida läbin. Igat sammu, igat hingetõmmet
selle juures!
Kõik inimesed selle emotsiooni taga. Kõik kes suudavad ja tahavad midagi sellist ette võtta. Nad saavutavad selle nii ehk naa. Kas siis kergemalt või siis hoopiski raskemalt. Kõik ei peagi kergelt kätte tulema. Mõne asja puhul tuleb vaeva näha. End päris pildituks ei tasuks tõmmata, kuid siiski tuleks endast anda maksimum, mida iganes sa ka teed.
Kõik inimesed selle emotsiooni taga. Kõik kes suudavad ja tahavad midagi sellist ette võtta. Nad saavutavad selle nii ehk naa. Kas siis kergemalt või siis hoopiski raskemalt. Kõik ei peagi kergelt kätte tulema. Mõne asja puhul tuleb vaeva näha. End päris pildituks ei tasuks tõmmata, kuid siiski tuleks endast anda maksimum, mida iganes sa ka teed.
Kui nüüd aga päris aus olla, siis olen siin aeg ajalt ikka mõelnud, et võiks maratoni ükskord ehk ära joosta. Samas ma tean kui pikk maa see on ja see hirmutab mind. Kohe väga palju hirmutab.
Ma olen seni olnud veendumusel, et selline maa on läbimiseks üksnes ratastel. Olgu selleks siis ükskõik milline rattaid omav transpordi liik.
Samas mitte ükski normaalse mõistusega inimene ei tule selle peale, et "MA NÜÜD LÄHEN JA JOOKSEN MARATONI"... See miski peab juba veres olema, see õige tunne, et nüüd või mitte kunagi. Samas olen aru saanud, et mul seal kupli all pole miski kunagi õige koha peal olnudki. Vahest ikka imestatakse, mis ideedega ma välja võin tulla. Nii ka sel korral. Reaktsioone oli seinast seina. Esiti arvati, et ma olen HULLUKS LÄINUD ja teiseks lihtsalt " SA SURED SEAL ÄRA!
Esialgu olen hoidnud suhteliselt madalat profiili seoses MARATONI teemaga, sest esiti olid vaid mõtted. Ma ei olnud üldse kindel kas peaksin proovima või siiski mitte. Kui aga möödunud 2017 aasta lõpul Marathon100 lehel "Eesmärgiks Tallinna maraton 2018" ülesse pandi ,siis muutus see mõte kuidagi reaalsemaks. Mõte maratonist tõmbas justkui miski mu sees käima.
Seedisin seda asja enese jaoks nädalakese ja võtsin Marathon100 lehe lahti ning lugesin uuesti otsast lõpuni kogu jutu läbi. Ikka korduvalt kohe. Pidasin ka natuke nõu härraga. Tema poolt tuli kohe roheline tuli. Mul endal põles veel punane tuli. Kõiksugu kahtlusedusiid tulid mind närima. Kas, miks, kuid, ehk, aga mis siis saab kui jne. Ma ei lasknud neid kahtluseussikestel mu ajus mõtteid liiga kaua ussitada, sest muidu oleks asi halvaks läinud ning ma oleks ehk "EI" kasuks otsustanud.
Kuigi hoogu sai omajagu võetud, ennem kui otsus programmist osa võtta tuli. Kui aga otsus tehtud, pidin enesetutvustuse valmis kirjutama ja sobiva foto välja valima. Kui kõik see oli valmis, siis kõhklesin veidi meili saatmise osas... aga panin silmad kinni ning vajutasin SAADA! Tehtud. Ma tõesti tegin seda. Ma pürgin MARATONI poole... vähemalt ma üritan. Tuleb, mis tuleb.
Mitu päeva hiljem olin juba unustanud, et selle meili üldse teele läkitasin. Aegajalt tuli ikka meelde aga suurema osa ajast ei olnudki meeles. Kuna ankeetide saatmise aeg oli möödunud aasta viimase päevani, siis võis vabalt oma kuu alguses saadetud meili lihtsalt unustada.
Ma ei teagi kas seda nimetada nüüd eesmärgiks või siis hoopiski vabalt võtta. Ei tahaks asja enese jaoks väga pingeliseks ajada. Kindlasti mingi hetk see pingelisus tuleb, selles olen ma kindel. Kuna programmi saab aga 4 inimest, siis lootus sinna nelja sekka saada on minimaalne. Kõigepealt valitakse välja inimesed kes pääsevad edasi lühilaagrisse.
Eile saabus ka see kaua oodatud meil LÜHILAAGRI UUDISEGA. Võin spordikoti juba kokku pakkida ja õiget kuupäeva ootama jääda. Eks õige närv tuleb sisse päev ennem laagrit või siis laagripäeva hommikul.
Kõik see mis edasi saab ning kuidas edasi läheb, eks see kõik selgub peale lühilaagrit, kui kaugele mul õnnestub jõuda ja kas üldse lühilaagrist edasi pääsen. Seniks aga tuleb endast maksimum ja rohkemgi veel anda.
Elan ühe päeva korraga.
Loodan õppida igast päevast.
Hindan igat päeva ja elan enesele.
Kirjutamiseni K :)
esmaspäev, 1. jaanuar 2018
AASTA 2017 KOKKUVÕTE!
Kaalutlesin ja mõtlesin siin tükk aega, kuidas siis 2017 aasta enese
jaoks kokku võtta. Püüdsin aru saada, kas ma sain arengulisel tasemel
paremaks. Või muutusin jooksurajal olles hoopis kiiremaks? Kõiki neid
mõtteid mõlgutades jõudsin järeldusele, et ehk ei olegi oluline mida
aasta 2017 mulle andis, vaid pigem see mida mina endast andsin ja mida
ma seejärel vastu sain. Olulisel kohal asetsesid kindlasti kõik minu
toetajad ja kaasaelajad ning uued tutvused inimeste näol, kes teevad
täpselt sama asja sama suure pühendumusega kui ma isegi.
Sain aru, et kogu see emotsioon mida ma rajal olles enese jaoks saan on lihtsalt ületamatu. See on minu aeg. Minu rahu. Minu mõtete mõtlemise aeg. Midagi mida ma tahan teha, midagi mida mulle meeldib teha ja midagi mis on mulle oluline.
Olulisel kohal asetses kindlasti ka enesearenduslik aspekt. Olen alati valmis end täienda, õppima ning arenema. Jõudsin ka järeldusele, et tehnilist poolt tuleb arendada. Ikka ja alati rohkem ja paremini.
Kui mu sees ei elutseks pisike "perfektsionist" siis ma oleks ehk pooltel kordadel alla andnud.
Alla andmine on minu enese jaoks justkui täielik läbikukkumine. Ma ei taha enese jaoks tunduda täieliku luuserina. Kui ma annaks alla ühel korra, siis ma teeks seda ka teisel ja kolmandal korral.
Mingil kummalisel kombel on mul olemas oskus enese piitsutamiseks, mis tihtipeale lööb välja siis kui ma tunnen end rajal väsinuna ja tahaks mõned sammud aeglasemalt võtta või koguni mõned kõnni sammud teha. Ma ei luba seda endale. Ei teagi kas see on nüüd hea või siis halb aga kui minus on veel nii palju jõudu, et edasi minna siis ma ka lähen.
Aastal 2017 jõudsin võistlusrajale 14nel korral. See tähendab, et minu medali seinale maabus 14 uut medalit. Võistlusrajal sai joostes läbitud 161,5 km.
Sain aru, et kogu see emotsioon mida ma rajal olles enese jaoks saan on lihtsalt ületamatu. See on minu aeg. Minu rahu. Minu mõtete mõtlemise aeg. Midagi mida ma tahan teha, midagi mida mulle meeldib teha ja midagi mis on mulle oluline.
Olulisel kohal asetses kindlasti ka enesearenduslik aspekt. Olen alati valmis end täienda, õppima ning arenema. Jõudsin ka järeldusele, et tehnilist poolt tuleb arendada. Ikka ja alati rohkem ja paremini.
Kui mu sees ei elutseks pisike "perfektsionist" siis ma oleks ehk pooltel kordadel alla andnud.
Alla andmine on minu enese jaoks justkui täielik läbikukkumine. Ma ei taha enese jaoks tunduda täieliku luuserina. Kui ma annaks alla ühel korra, siis ma teeks seda ka teisel ja kolmandal korral.
Mingil kummalisel kombel on mul olemas oskus enese piitsutamiseks, mis tihtipeale lööb välja siis kui ma tunnen end rajal väsinuna ja tahaks mõned sammud aeglasemalt võtta või koguni mõned kõnni sammud teha. Ma ei luba seda endale. Ei teagi kas see on nüüd hea või siis halb aga kui minus on veel nii palju jõudu, et edasi minna siis ma ka lähen.
Aastal 2017 jõudsin võistlusrajale 14nel korral. See tähendab, et minu medali seinale maabus 14 uut medalit. Võistlusrajal sai joostes läbitud 161,5 km.
1. 2017 aasta hooaeg sai stardipaugu 24ndal Veebruaril Vak Staieri talvejooksuga. Mäletan, et oli väga raske jooks. Ilm üldiselt oli ilus, kuid külm ning meeletult libe. Kiirust ei olnud võimalik taga ajada, pigem sujuv liuglemine, et konte murdmata stardist finishini jõuda.
2. Kolme tamme jooks Viljandis. Olin hakkamist täis ning ei jõudnud stardipauku ära oodata. Kuid kui juba rajale sain siis ei suutnud ära vanduda...ma olin mõtetes juba mitu korda alla andnud. Üks tõus teise järel, üks langus teise järel ja nii terve rada. Kohati oli tunne, et enesetapu jaoks on ka tunduvat lihtsamaid mooduseid, sest sel hetkel tundus kogu see rada puhas ENESETAPP...Aga ma ei andnud alla. Hambad ristis, jalg jala ette. Rada sai läbitud ning finishis medali kaela.
3. Suurjooks ümber Viljandi järve. Hommik algas hästi. Ilm oli meeletult ilus. Päike paitas ja üldiselt oli väga hea ilm jooksmise jaoks. Ka enesetunne oli hea. Rada andis nii mõnegi põntsu osavalt vastu kopsumahtu. Esimene tõus, ma mõtlesin, et nüüd on kõik. Süda teeb juba teist ringi. Löögisagedus ületab igasuguse arvestuse. Kui sellest neetud esimesest tõusust üle sain siis lootsin edasi lihtsamalt saada, kuid kahjuks nii see ei läinud. Pulss oli endiselt laes ja nii peaaegu, et finishini välja.
4. Vändra maraton. Ilm oli väga ilus. Päike paistis ja esimesed suvesoojad hakkasid kohale ilmuma. Sain selle jooksu joosta käisteta särgiga. Soe oli ju. Rada oli väga hea. Mulle väga meeldis. Hea, pikk ja ilma tõusuteta. Jooks oli suhteliselt kerge, kuid ennem lõppu muutus vähe raskemaks. Aga ei midagi hullu. Raskused tekkisid hoopis peale jooksu taastumisel. Tundus, et õhk ei jõua sinna kuhu vaja ja siis kui vaja. Pulss oli puhke olekus kõvasti üle 100 löögi minutis. Ka mitu tundi hiljem voodis pikali olles oli sama tunne. Õhtu lõpetasin EMOs tilgutite all.
Järgnevatest jooksudest saad juba lugeda ise, sest just siis otsustasin, et hakkan oma jooksusid kirja panema.
5. Helsinki city run
6.SEB Maijooks
7.Narva energiajooks
Narva energiajooksult skoorisin endale 2 medalit.
8. Elva südaööjooks
9.Jüri Lossmani mälestusjooks
2. Kolme tamme jooks Viljandis. Olin hakkamist täis ning ei jõudnud stardipauku ära oodata. Kuid kui juba rajale sain siis ei suutnud ära vanduda...ma olin mõtetes juba mitu korda alla andnud. Üks tõus teise järel, üks langus teise järel ja nii terve rada. Kohati oli tunne, et enesetapu jaoks on ka tunduvat lihtsamaid mooduseid, sest sel hetkel tundus kogu see rada puhas ENESETAPP...Aga ma ei andnud alla. Hambad ristis, jalg jala ette. Rada sai läbitud ning finishis medali kaela.
3. Suurjooks ümber Viljandi järve. Hommik algas hästi. Ilm oli meeletult ilus. Päike paitas ja üldiselt oli väga hea ilm jooksmise jaoks. Ka enesetunne oli hea. Rada andis nii mõnegi põntsu osavalt vastu kopsumahtu. Esimene tõus, ma mõtlesin, et nüüd on kõik. Süda teeb juba teist ringi. Löögisagedus ületab igasuguse arvestuse. Kui sellest neetud esimesest tõusust üle sain siis lootsin edasi lihtsamalt saada, kuid kahjuks nii see ei läinud. Pulss oli endiselt laes ja nii peaaegu, et finishini välja.
4. Vändra maraton. Ilm oli väga ilus. Päike paistis ja esimesed suvesoojad hakkasid kohale ilmuma. Sain selle jooksu joosta käisteta särgiga. Soe oli ju. Rada oli väga hea. Mulle väga meeldis. Hea, pikk ja ilma tõusuteta. Jooks oli suhteliselt kerge, kuid ennem lõppu muutus vähe raskemaks. Aga ei midagi hullu. Raskused tekkisid hoopis peale jooksu taastumisel. Tundus, et õhk ei jõua sinna kuhu vaja ja siis kui vaja. Pulss oli puhke olekus kõvasti üle 100 löögi minutis. Ka mitu tundi hiljem voodis pikali olles oli sama tunne. Õhtu lõpetasin EMOs tilgutite all.
Järgnevatest jooksudest saad juba lugeda ise, sest just siis otsustasin, et hakkan oma jooksusid kirja panema.
5. Helsinki city run
6.SEB Maijooks
7.Narva energiajooks
Narva energiajooksult skoorisin endale 2 medalit.
8. Elva südaööjooks
9.Jüri Lossmani mälestusjooks
Just selline nägi välja minu JOOKSUAASTA 2017.
Kas ma oleks midagi teisiti teinud ?
Ei usu. Sest oli nii mõndagi, millest saab õppida, mille najal ennast arendada ning paremuse poole rühkida. Olen õnnelik, et mu aasta kujunes täpselt selliselt nagu ta kujunes.
Oli tõuse. Oli mõõnasid. Oli päikest ja vihma. Oli lühikesi radu ja pikki radu, mida joostes läbitud sai. Oli tundepuhanguid ja emotsioonide virrvarri. Oli kõike mida olla sai. Kuid mis peamine. Ma ei andnud kordagi alla. Olin igas asjas alati positiivne.
Aasta lõpp kulges rahulikumalt kui olin algselt plaaninud. Jätsin ära paar plaanitud jooksu, lihtsalt et saaks puhata ja tervist kosutada. Külm aeg ei ole lihtsalt minu aeg. Külmetused on kerged tulema.
Loodan uuel hooajal ja aastal 2018 uuesti rajal olla. Kindlasti annan endast maksimumi iga kord kui rajal viibin.
Kirjutamiseni K :)
Kas ma oleks midagi teisiti teinud ?
Ei usu. Sest oli nii mõndagi, millest saab õppida, mille najal ennast arendada ning paremuse poole rühkida. Olen õnnelik, et mu aasta kujunes täpselt selliselt nagu ta kujunes.
Oli tõuse. Oli mõõnasid. Oli päikest ja vihma. Oli lühikesi radu ja pikki radu, mida joostes läbitud sai. Oli tundepuhanguid ja emotsioonide virrvarri. Oli kõike mida olla sai. Kuid mis peamine. Ma ei andnud kordagi alla. Olin igas asjas alati positiivne.
Aasta lõpp kulges rahulikumalt kui olin algselt plaaninud. Jätsin ära paar plaanitud jooksu, lihtsalt et saaks puhata ja tervist kosutada. Külm aeg ei ole lihtsalt minu aeg. Külmetused on kerged tulema.
Loodan uuel hooajal ja aastal 2018 uuesti rajal olla. Kindlasti annan endast maksimumi iga kord kui rajal viibin.
Kirjutamiseni K :)
esmaspäev, 23. oktoober 2017
NÄDALA KOKKUVÕTE 16.-22. Oktoober
Esmaspäeval käisin tubli trennilisena taaskord Pilateses. Võiks vist öelda, et see üks mu lemmiktrenne antud hetkel. Pilates annab võimaluse nii öelda lõdvalt võtta aga sama aegselt annab võimaluse pingutada. Peale 10 minutit mõtlesin küll: " Oh GOD, Why? Miks ma ei võinud kodus olla!" Aga ei! Lõpuks ikkagi olin rahul, et läksin. Alguses ei saa vedama aga hiljem ei saa pidama. Nii ka minul Pilateses. Sel korral oli rahvast päris palju. Saal oli põhimõtteliselt täis. Sellest tulenevalt oli ka suhteliselt palav. Higistasin jälle nagu siga. Aknad olid küll tuututuses aga õhku polnud.
Kolmapäeval otsustasin minna jooksuringile. Pakkisin siis ennast kenasti sisse ning otsisin kapist õhukese jope laadse asja välja. Et soojem joosta oleks. Ainus miinus sellel jopil on, et lukk vajub pidevalt alla ja peab kogu aeg kergitama seda. Ilm oli super ja jooks ise sujus ka sujuvalt. Nautisin igat meetrit sellest jooksust. Nautisin sügist enda ümber ja muudkui jooksin. Vaikselt küll aga siiski. Alati ei peagi täiskäigul liikuma.
Neljapäev oli jälle Pilatese päev. Nagu juba tavaks saanud, siis tegime jälle midagi uut. Võib-olla mulle see nii väga meedibki, et kunagi pole ühesugune kava ning ei tüdine ära. Kogu aeg on põnev ja kogu aeg tahad rohkem pingutada. Neljapäeval on alati tunduvalt vähem inimesi, kui esmaspäeval. Palav oli sellegi poolest. Kohati oli tunne, nagu oleks veega üle kastetud. Higi voolas taas ojadena.
Hantlikkava 0,75 kg hantlid olen sujuvalt asendanud juba 1,5 kg hatlitega. Lihased hakkavad ka juba välja tulema. Mis on väga äge !
Reedel käisin jooksmas. Üks suhteliselt lühike jooks oli. Kõigest 2,5 km. Udu oli nii paks, et GPS signaal ei tulnud läbi, sest kell piiksus kogu aeg "GPS ei leia!" ja enda ette nägi mõne meetri vaid. Tee äärde jõudes vedas, et traktori alla ei jäänud. Ise hoidsin küll juba põhimõtteliselt tee pealt välja, heina sees jalgupidi aga traktor sõitis ikka otse oma teed, ennem kui mind märkas ja natukene kõrvale tõmbas. Sellest tulenevalt otsustasin, et pikast ringist loobun, sest tahaks ellu ikka jääda, mitte mingi mootriga asja poolt lõmastatud saada.
Lükkasin siis jalad kõhualt välja ja tegin kiired 2,5 km.
NÄDAL NUMBRITES
16. Oktoober / Esmaspäev
70 minutit Pilates
Pulssi ei tea, kuna enam pulsivööd Pilatesesse ei pane!
17.Oktoober/ Teisipäev
Puhkepäev
18.Oktoober/ Kolmapäev
42 minutit jooksmine / 5.4 km
Keskmine pulss 137
Kõrgeim pulss 158
Keskmine kiirus 7.6 km/h
Kiireim kiirus 9.8 km/h
19. Oktoober/ Neljapäev
70 minutit Pilates
20.Oktoober/ Reede
15 minutit jooksmine/ 2.5 km
Keskmine pulss 144
Kõrgeim pulss 161
Keskmine kiirus 9.1 km/ h
Kiireim kiirus 12.2 km/ h
21.-22. Oktoober/ Laupäev/ Pühapäev
Puhkepäevad
Kolmapäeval otsustasin minna jooksuringile. Pakkisin siis ennast kenasti sisse ning otsisin kapist õhukese jope laadse asja välja. Et soojem joosta oleks. Ainus miinus sellel jopil on, et lukk vajub pidevalt alla ja peab kogu aeg kergitama seda. Ilm oli super ja jooks ise sujus ka sujuvalt. Nautisin igat meetrit sellest jooksust. Nautisin sügist enda ümber ja muudkui jooksin. Vaikselt küll aga siiski. Alati ei peagi täiskäigul liikuma.
Neljapäev oli jälle Pilatese päev. Nagu juba tavaks saanud, siis tegime jälle midagi uut. Võib-olla mulle see nii väga meedibki, et kunagi pole ühesugune kava ning ei tüdine ära. Kogu aeg on põnev ja kogu aeg tahad rohkem pingutada. Neljapäeval on alati tunduvalt vähem inimesi, kui esmaspäeval. Palav oli sellegi poolest. Kohati oli tunne, nagu oleks veega üle kastetud. Higi voolas taas ojadena.
Hantlikkava 0,75 kg hantlid olen sujuvalt asendanud juba 1,5 kg hatlitega. Lihased hakkavad ka juba välja tulema. Mis on väga äge !
Reedel käisin jooksmas. Üks suhteliselt lühike jooks oli. Kõigest 2,5 km. Udu oli nii paks, et GPS signaal ei tulnud läbi, sest kell piiksus kogu aeg "GPS ei leia!" ja enda ette nägi mõne meetri vaid. Tee äärde jõudes vedas, et traktori alla ei jäänud. Ise hoidsin küll juba põhimõtteliselt tee pealt välja, heina sees jalgupidi aga traktor sõitis ikka otse oma teed, ennem kui mind märkas ja natukene kõrvale tõmbas. Sellest tulenevalt otsustasin, et pikast ringist loobun, sest tahaks ellu ikka jääda, mitte mingi mootriga asja poolt lõmastatud saada.
Lükkasin siis jalad kõhualt välja ja tegin kiired 2,5 km.
NÄDAL NUMBRITES
16. Oktoober / Esmaspäev
70 minutit Pilates
Pulssi ei tea, kuna enam pulsivööd Pilatesesse ei pane!
17.Oktoober/ Teisipäev
Puhkepäev
18.Oktoober/ Kolmapäev
42 minutit jooksmine / 5.4 km
Keskmine pulss 137
Kõrgeim pulss 158
Keskmine kiirus 7.6 km/h
Kiireim kiirus 9.8 km/h
19. Oktoober/ Neljapäev
70 minutit Pilates
20.Oktoober/ Reede
15 minutit jooksmine/ 2.5 km
Keskmine pulss 144
Kõrgeim pulss 161
Keskmine kiirus 9.1 km/ h
Kiireim kiirus 12.2 km/ h
21.-22. Oktoober/ Laupäev/ Pühapäev
Puhkepäevad
laupäev, 7. oktoober 2017
TARTU LINNAMARATON (10km) 2017
Hommik algas nii nagu tavaliselt. Puder, riidesse ja sõit võis alata. Õnneks ei pidanud palju sõitma. Kuid läksime tunduvalt varem kohale. Minu stardi aeg oli alles 14.00, kuid linnas olime natuke ennem 21 km starti ehk ennem kella 11st. Kuna muid plaane polnud, siis läksime oletatava 42 km võitja ajaks raja äärde kaasa elama ja kisama. Alguses olid nii pikad vahed ja üksidkud jooksjad tulid vaid finishi suunas. Lõpuks hakkas aga rohkem rahvast tulema. Vaatasin pingsalt kas tuttavaid nägusid ka näen... Ja muudkui kisasin. Kuniks nägin esimese tuttava näo ära, siis teine ja kolmas ning edasi ei saanud rohkem kisada, sest minu stardini oli 1 tund jäänud. Pidin käima kiirelt auto juures, riided vahetama ja stardi koridori lähistele tiksuma, kuniks stardikoridori saab minna.
Startikoridori läksin ülimalt positiivse noodi ja enesetundega. Peast oli eelnevalt läbi ka käinud 10 km isikliku rekordi parandamine. Et äkki lõpuks ometi suudan selle kaua püsinud isikliku üle joosta. Kuid lõpuks otsustasin, et võtan rahulikult ja jooksen enesetunde järgi. 10 minutit stardini. Ei tahtnud veel jopet pealt ära võtta. Külm tundus. Kuid kui juba mõned minutid stardini jäänud olid siis viskasin jope seljast. Veidi jahe, kuid ei midagi hullu. Sättisin kella valmis ja jäin ootama stardipauku.
Kõlas stardipauk, kell käima ja vaikselt liikuma. Rahulikult, meeter meetri haaval. Kilomeeter kilomeetri järel. teisel kilomeetril oli pikem lauge tõus, kus proovisin vaikselt võtta. Läks hästi ja sain hakkama. Laugeid languseid nautisin. Seni kuni oli mida nautida.
Viie kilomeetri täitumisel tabas mind täielik sein ning keha kuumenes üle. No kohe selline sein, mille sarnast ma pole ennem tundnud. Pistsin energiatableti suhu ja lootsin ime peale. Jalad olid endiselt rasked. Jõudu edasi minekuks lihtsalt polnud. 5 kilomeetrit vaja veel minna, kuid selle jaoks jõudu enam ei olnud. Täielik paigalseisu tunne. Pingutasin edasi, ei lubanud endal seisma jääda, kuigi seisma jäämine tundus väga ahvatlev... lausa liigagi ahvatlev.
Sundisin, end sellest mõttest lahti ütlema ning korrutasin endale: " SUUDAD KÜLL !"
Ja nii ma siis jooksin vaikselt edasi.
Kella vaadates teadsin, et isiklikku rekordit siit küll ei tule. Hea kui veel kuidagi finishisse suudan joosta.
Seitsmenda kilomeetri lõpuks tekkis justkui energiat, mille najalt võiks ilusti lõpuni joosta. Järelikult energiatablett mõjus. Ei hakanud, seda liialt kiirustamisega kohe ära kulutama ning võtsin endiselt rahulikult. Kilomeeter kilomeetri järel, kui juba paistiski viimane kilomeeter. Viimasel kilomeetril pingutasin veel nii palju kui suutsin. Vahetult ennem finishit kuulsin veel ergutus hüüdeid Härra ja Margiti poolt. Ausalt, see andis järgnevaks 300ks meetriks veel natukenegi lisajõudu, et vähegi tempokamalt finishi suunas minna. Ära tegin. Kuigi kerge okas jäi hinge torkima, et miks küll seda isiklikku nüüd ei tulnud.
Üldjoontes olin rahul ja õnnelik. Õnnelik, et saan joosta. Joosta just nii nagu mulle meeldib. Eks tuleb see uus isiklik ka. Just siis kui ei oska seda oodata. Just siis kui ma olen selleks valmis. Järelikult ei olnud ma veel rekordi jaoks valmis.
Koju jõudes tabasid mind külmavärinad ja kohe kuidagi ei saanud sooja. Peale kuuma suppi läks paremaks, kuid siis tekkis hoopis ülekuumenemine ja mul hakkas palav. Võtsin igaks juhuks ühe paracetamoli. Hiljem ka kraadisin. Peale seda sain aru, miks mu jooks nii raskeks kujunes. Kraadiklaas näitas 37,4... see palavikupoiss rikkuski mu jooksu.
Kirjutamiseni K :)
Startikoridori läksin ülimalt positiivse noodi ja enesetundega. Peast oli eelnevalt läbi ka käinud 10 km isikliku rekordi parandamine. Et äkki lõpuks ometi suudan selle kaua püsinud isikliku üle joosta. Kuid lõpuks otsustasin, et võtan rahulikult ja jooksen enesetunde järgi. 10 minutit stardini. Ei tahtnud veel jopet pealt ära võtta. Külm tundus. Kuid kui juba mõned minutid stardini jäänud olid siis viskasin jope seljast. Veidi jahe, kuid ei midagi hullu. Sättisin kella valmis ja jäin ootama stardipauku.
Kõlas stardipauk, kell käima ja vaikselt liikuma. Rahulikult, meeter meetri haaval. Kilomeeter kilomeetri järel. teisel kilomeetril oli pikem lauge tõus, kus proovisin vaikselt võtta. Läks hästi ja sain hakkama. Laugeid languseid nautisin. Seni kuni oli mida nautida.
Viie kilomeetri täitumisel tabas mind täielik sein ning keha kuumenes üle. No kohe selline sein, mille sarnast ma pole ennem tundnud. Pistsin energiatableti suhu ja lootsin ime peale. Jalad olid endiselt rasked. Jõudu edasi minekuks lihtsalt polnud. 5 kilomeetrit vaja veel minna, kuid selle jaoks jõudu enam ei olnud. Täielik paigalseisu tunne. Pingutasin edasi, ei lubanud endal seisma jääda, kuigi seisma jäämine tundus väga ahvatlev... lausa liigagi ahvatlev.
Sundisin, end sellest mõttest lahti ütlema ning korrutasin endale: " SUUDAD KÜLL !"
Ja nii ma siis jooksin vaikselt edasi.
Kella vaadates teadsin, et isiklikku rekordit siit küll ei tule. Hea kui veel kuidagi finishisse suudan joosta.
Seitsmenda kilomeetri lõpuks tekkis justkui energiat, mille najalt võiks ilusti lõpuni joosta. Järelikult energiatablett mõjus. Ei hakanud, seda liialt kiirustamisega kohe ära kulutama ning võtsin endiselt rahulikult. Kilomeeter kilomeetri järel, kui juba paistiski viimane kilomeeter. Viimasel kilomeetril pingutasin veel nii palju kui suutsin. Vahetult ennem finishit kuulsin veel ergutus hüüdeid Härra ja Margiti poolt. Ausalt, see andis järgnevaks 300ks meetriks veel natukenegi lisajõudu, et vähegi tempokamalt finishi suunas minna. Ära tegin. Kuigi kerge okas jäi hinge torkima, et miks küll seda isiklikku nüüd ei tulnud.
Üldjoontes olin rahul ja õnnelik. Õnnelik, et saan joosta. Joosta just nii nagu mulle meeldib. Eks tuleb see uus isiklik ka. Just siis kui ei oska seda oodata. Just siis kui ma olen selleks valmis. Järelikult ei olnud ma veel rekordi jaoks valmis.
Koju jõudes tabasid mind külmavärinad ja kohe kuidagi ei saanud sooja. Peale kuuma suppi läks paremaks, kuid siis tekkis hoopis ülekuumenemine ja mul hakkas palav. Võtsin igaks juhuks ühe paracetamoli. Hiljem ka kraadisin. Peale seda sain aru, miks mu jooks nii raskeks kujunes. Kraadiklaas näitas 37,4... see palavikupoiss rikkuski mu jooksu.
Kirjutamiseni K :)
teisipäev, 3. oktoober 2017
TOO GLAM TO GIVE A DAMN!
Reedel 22. September kääris välja mõte, et võiks minna pildistama, kui fotograaf Anneli hõikas ühes grupis välja, et sooviks minna oma uut kaamerat katsetama ja mina võtsin sõnasabast kinni ning olin kohe käpp pildile minema.
Siis oli vaja välja mõelda, mis päeval meile mõlemale sobiks pildistama minna ning mis stiilis pilte võiks teha. Antud momendil ei olnud mul küll mitte ühtegi ideed.... Pea oli täiesti plank otsas. Kuid kui ma netiavarustesse sukeldusin siis tundus üsna mõistlik URBAN stiilis miskit teha. Saatsin mõned näidispildid Annelile ja ka talle tundus see mõte üsna põnevana.
Päevaks valisime kolmapäevase päeva kuupäevaga 27. September. Hommik oli meeletu paksu udulooriga kaetud. Noh vähemalt tõotas põnev päev tulla, kuigi ilm just väga lootust ei andnud päikest pildile saada. Aga hommik algas mul kella 7se äratusega. Tegin kiirelt juustele pesu ja sättisin rätiku turbanisse, et juuksed saaks kuivada, samal ajal kui ma outfitte paika sättisin. Aegajalt kiired pilgud kellale, et bussist maha ei jääks ning toimetasin edasi. Kui outfitid valitud ja ka kotti said sätitud, siis tuli kiirelt jumestus teha.
Kulutasin pea 30 minutit, et saada korralik jumestus, pool sellest ajast kulus silmameigi tegemisele! Kui olin ripsmete värvimiseni jõudnud, siis jõudis mulle lõpuks kohale... " oot mul pole ju silmameiki vaja, sest mul päikese prillid ees ju ! " Hurraaaa.. päeva esimene ämber sai juba hommikul kirja! Võiks ju arvata, et enam hullemaks minna ei saa... saab ikka küll! Sain selles oma "JÄRGMISE ÄMBRI!" linnukest kirja saades aru.
9.30 oli bussi väljumise aeg. Olin tubli koolilapse kombel juba 10 minutit varem bussipeatuses valmis. Buss hilines neetud 5 minutit. Saate aru 5 minutit. Just siis kui on FREAKING ALASKA väljas ja võiks sekundiga ära külmuda. Võib-olla oli asi ka selles, et ma ei olnud hommikul vastavalt ilmale riietunud, vaid olin vastavalt oletatava päevase ilma kohaselt riietanud. Väike särk all ja kampsik peal. Jeah... ei kõla just külma ja kõheda sügishommiku riietuse moodi. Noh mis seal ikka. Bussi jõudsin ära oodata ja ka linna jõuda. Kus ootasin Annelit, sest tema buss jõudis umbes täpselt 8 minutit hiljem kohtumispaika. Massive kohtumispaik ... BUSSIJAAM ! Me geniaalsete naistena, ei olnud valmis üksteist taga otsima mööda linna, eriti nii vara hommikul.
Istusin ja ootasin siis bussijaamas, kuniks kell sai sinnamaani, et Anneli oleks pidanud kohal olema. Siis nägin kuidas ta minust lihtsalt mööda kõnnib... Ma veel ütlesin talle mööda minnes " Ära mööda kõnni!" Aga ta ei pannud mind tähelegi. Aga ma siis lippasin ruttu talle järgi. Tema oli ilusti ennast sisse pakkinud, nagu väljas oleks -20 kraadi külma. Ja siis olin mina... jah mina. Just nagu suvitaja!
Ausalt öeldes oli bussijaamas sees külmem oodata kui väljas olles.
Kuna olin eelnevalt teinud ettepaneku, et võiks hommikul peale kokku saamist kusagil midagi kuuma juua, siis selleks osutus kuum Sörkiva gey (circle K ) kakao. Nautisin igat sõõmu sellest kuumast kakaost. Samal ajal suundusime linna tänavate vahele, et hakata otsima sobivaid kohti piltide tegemise jaoks. Esmane sihtmärk oli leida GRAFITIGA sein.Selle "ÕIGE" seina me ka leidsime, kuid siis tekkis dilemma...idee millest olin inspiratsiooni saanud oli heleda outfitiga. Nii otsustasin ka mina heleda outfitiga proovida, kuid antud hetkel olid valed riided seljas. Pidin kusagil riided ära vahetama. Pakkusin välja: " Pohh, ma lähen vahetan kusagil põõsa taga ära, vahet pole ju!" Aga ümberringi olid majad ja siis jäi see variant ära. Siis panime tähele, et meie ilus grafitiga sein asub täpselt hotelli/kohviku kõrval, et seal kindlasti saab riideid vahetada.
Astusime siis maja keskmisest uksest sisse. Neiukesed registratuuri laua taga olid kohe abivalmilt uurimas: " Kas soovime öömaja või süüa!"
Vastasime mõlemale pakkumisele eitavalt. Mille järel astusin registratuuri lauale kaks sammu lähemale ja küsisin: "Kas teil tualetti on ?"
No hallo... peab ikka geenius olema arvamaks, et nad on kas umbsed või käivad end tagahoovis tühjendamas! Ja oleks ma siis sellega piirdunud. Pidin veel sinna otsa lisama:" Ma sooviks püksid ära vahetada!" Umbes nagu ma oleks just jalas olevad püksid täis teinud! Tüdrukud registratuuri laua taga ei suutnud naeru kinni hoida. Ega ma ise ka ei suutnud, kui tajusin mida mu suu just tootnud oli, ennem kui aju järele jõudis. Seejärel panin peas plaani paika, et vahetan ruttu riided, ütlen kiirelt aitähh ja lipsan kiirelt uksest välja. Aga paraku läks vastupidi. Vahetasin riided, ütlesin kiirelt aitähh ja hakkasin väljuma... nügisin ust aga see ei läinud lahti, kuniks üks neiuke teatas, et see uks käib sissepoole lahti ! Jep, ma tahtsin maa alla vajuda. Enamgi veel.
Lõpuks saime ka pildistamise kallale asuda. Sai ka pildistamise ajal kohati naerda. Üks jalgrattur sõitis meist mööda ja siis kui oli meiega kohakuti siis põhimõtteliselt kisas Annelile kõrva: " NICE!" ja kihutas oma rattaga edasi. Meil oli hetkeks moment:" WTF WAS THAT!!" aga noh, vähemalt naerda sai. Kui olime oma seina juures lõpetanud, siis suundusime kesklinna poole. Tegime seal pilte, kuniks meil oli vaja BOOSTi minna ja sealt smootid omale võtta. Hiljem muidugi kasutasime smuutitopsi rekvisiidina mõnel pildil. Ühel pildil pidigi olema, sest selle algne idee oli smuutitopsiga. Ega ma siis kehvem saanud olla. Sain veel ühe korra riideid vahetada, kusagil maha jäetud maja põõsa varjus, but hey, I don´t have anything to shame... Kiired viimased pildid ja võisime asuda bussika suunas liikuma, et kumbki saaks nüüd koju. Kes kiiremini, kes kiiremini. Olid ju bussi ajad nii erinevad.
Pilte siia oli nii keeruline valida, sest kõik on nii ilusad! Tartu Rahvas kirjutage kindlasti Annelile ja leppige sessiks aeg kokku.
Kuna ma olen suhteliselt kitsi oma postitustel piltide jagamisega siis tasub kindlasti minu instagramil (@katerinekati) silm peal hoida, sest sinna läheb kogu aeg midagi põnevat ülesse!
Kirjutamiseni K :)
Siis oli vaja välja mõelda, mis päeval meile mõlemale sobiks pildistama minna ning mis stiilis pilte võiks teha. Antud momendil ei olnud mul küll mitte ühtegi ideed.... Pea oli täiesti plank otsas. Kuid kui ma netiavarustesse sukeldusin siis tundus üsna mõistlik URBAN stiilis miskit teha. Saatsin mõned näidispildid Annelile ja ka talle tundus see mõte üsna põnevana.
Päevaks valisime kolmapäevase päeva kuupäevaga 27. September. Hommik oli meeletu paksu udulooriga kaetud. Noh vähemalt tõotas põnev päev tulla, kuigi ilm just väga lootust ei andnud päikest pildile saada. Aga hommik algas mul kella 7se äratusega. Tegin kiirelt juustele pesu ja sättisin rätiku turbanisse, et juuksed saaks kuivada, samal ajal kui ma outfitte paika sättisin. Aegajalt kiired pilgud kellale, et bussist maha ei jääks ning toimetasin edasi. Kui outfitid valitud ja ka kotti said sätitud, siis tuli kiirelt jumestus teha.
Kulutasin pea 30 minutit, et saada korralik jumestus, pool sellest ajast kulus silmameigi tegemisele! Kui olin ripsmete värvimiseni jõudnud, siis jõudis mulle lõpuks kohale... " oot mul pole ju silmameiki vaja, sest mul päikese prillid ees ju ! " Hurraaaa.. päeva esimene ämber sai juba hommikul kirja! Võiks ju arvata, et enam hullemaks minna ei saa... saab ikka küll! Sain selles oma "JÄRGMISE ÄMBRI!" linnukest kirja saades aru.
9.30 oli bussi väljumise aeg. Olin tubli koolilapse kombel juba 10 minutit varem bussipeatuses valmis. Buss hilines neetud 5 minutit. Saate aru 5 minutit. Just siis kui on FREAKING ALASKA väljas ja võiks sekundiga ära külmuda. Võib-olla oli asi ka selles, et ma ei olnud hommikul vastavalt ilmale riietunud, vaid olin vastavalt oletatava päevase ilma kohaselt riietanud. Väike särk all ja kampsik peal. Jeah... ei kõla just külma ja kõheda sügishommiku riietuse moodi. Noh mis seal ikka. Bussi jõudsin ära oodata ja ka linna jõuda. Kus ootasin Annelit, sest tema buss jõudis umbes täpselt 8 minutit hiljem kohtumispaika. Massive kohtumispaik ... BUSSIJAAM ! Me geniaalsete naistena, ei olnud valmis üksteist taga otsima mööda linna, eriti nii vara hommikul.
Istusin ja ootasin siis bussijaamas, kuniks kell sai sinnamaani, et Anneli oleks pidanud kohal olema. Siis nägin kuidas ta minust lihtsalt mööda kõnnib... Ma veel ütlesin talle mööda minnes " Ära mööda kõnni!" Aga ta ei pannud mind tähelegi. Aga ma siis lippasin ruttu talle järgi. Tema oli ilusti ennast sisse pakkinud, nagu väljas oleks -20 kraadi külma. Ja siis olin mina... jah mina. Just nagu suvitaja!
Ausalt öeldes oli bussijaamas sees külmem oodata kui väljas olles.
Kuna olin eelnevalt teinud ettepaneku, et võiks hommikul peale kokku saamist kusagil midagi kuuma juua, siis selleks osutus kuum Sörkiva gey (circle K ) kakao. Nautisin igat sõõmu sellest kuumast kakaost. Samal ajal suundusime linna tänavate vahele, et hakata otsima sobivaid kohti piltide tegemise jaoks. Esmane sihtmärk oli leida GRAFITIGA sein.Selle "ÕIGE" seina me ka leidsime, kuid siis tekkis dilemma...idee millest olin inspiratsiooni saanud oli heleda outfitiga. Nii otsustasin ka mina heleda outfitiga proovida, kuid antud hetkel olid valed riided seljas. Pidin kusagil riided ära vahetama. Pakkusin välja: " Pohh, ma lähen vahetan kusagil põõsa taga ära, vahet pole ju!" Aga ümberringi olid majad ja siis jäi see variant ära. Siis panime tähele, et meie ilus grafitiga sein asub täpselt hotelli/kohviku kõrval, et seal kindlasti saab riideid vahetada.
Astusime siis maja keskmisest uksest sisse. Neiukesed registratuuri laua taga olid kohe abivalmilt uurimas: " Kas soovime öömaja või süüa!"
Vastasime mõlemale pakkumisele eitavalt. Mille järel astusin registratuuri lauale kaks sammu lähemale ja küsisin: "Kas teil tualetti on ?"
No hallo... peab ikka geenius olema arvamaks, et nad on kas umbsed või käivad end tagahoovis tühjendamas! Ja oleks ma siis sellega piirdunud. Pidin veel sinna otsa lisama:" Ma sooviks püksid ära vahetada!" Umbes nagu ma oleks just jalas olevad püksid täis teinud! Tüdrukud registratuuri laua taga ei suutnud naeru kinni hoida. Ega ma ise ka ei suutnud, kui tajusin mida mu suu just tootnud oli, ennem kui aju järele jõudis. Seejärel panin peas plaani paika, et vahetan ruttu riided, ütlen kiirelt aitähh ja lipsan kiirelt uksest välja. Aga paraku läks vastupidi. Vahetasin riided, ütlesin kiirelt aitähh ja hakkasin väljuma... nügisin ust aga see ei läinud lahti, kuniks üks neiuke teatas, et see uks käib sissepoole lahti ! Jep, ma tahtsin maa alla vajuda. Enamgi veel.
Lõpuks saime ka pildistamise kallale asuda. Sai ka pildistamise ajal kohati naerda. Üks jalgrattur sõitis meist mööda ja siis kui oli meiega kohakuti siis põhimõtteliselt kisas Annelile kõrva: " NICE!" ja kihutas oma rattaga edasi. Meil oli hetkeks moment:" WTF WAS THAT!!" aga noh, vähemalt naerda sai. Kui olime oma seina juures lõpetanud, siis suundusime kesklinna poole. Tegime seal pilte, kuniks meil oli vaja BOOSTi minna ja sealt smootid omale võtta. Hiljem muidugi kasutasime smuutitopsi rekvisiidina mõnel pildil. Ühel pildil pidigi olema, sest selle algne idee oli smuutitopsiga. Ega ma siis kehvem saanud olla. Sain veel ühe korra riideid vahetada, kusagil maha jäetud maja põõsa varjus, but hey, I don´t have anything to shame... Kiired viimased pildid ja võisime asuda bussika suunas liikuma, et kumbki saaks nüüd koju. Kes kiiremini, kes kiiremini. Olid ju bussi ajad nii erinevad.
Pilte siia oli nii keeruline valida, sest kõik on nii ilusad! Tartu Rahvas kirjutage kindlasti Annelile ja leppige sessiks aeg kokku.
Kuna ma olen suhteliselt kitsi oma postitustel piltide jagamisega siis tasub kindlasti minu instagramil (@katerinekati) silm peal hoida, sest sinna läheb kogu aeg midagi põnevat ülesse!
Kirjutamiseni K :)
Tellimine:
Postitused (Atom)