Täna teen juttu hoopis millestki muust, kui jooksmisest. Nimelt osalesin
5ndal Juunil Kõue Mõisas toimunud FOTOPUHKUS`el. Teemaks oli akt/ buduaar.
Algselt sai kogu lugu alguse möödunud (2016) aasta viimase Oktoobrikuu päeval, mil sattusin suhtlema ürituse eestvedaja/korraldaja Tarmo´ga. Siis tuli esmakordselt jutuks fotopuhkus 2017. Uurisin asja ja palusin vaba koha olemasolul siis üks koht mulle reserveerida/broneerida. Mõni aeg hiljem sain kinnituse,et mulle koht olemas ja võisin omale julgelt ära broneerida 12nda Juuni kuupäeva. Hiljem küll väikese arusaamatuse tõttu kuupäev muutus 5ndaks Juuniks. Mõlemal juhul oli tegemist esmaspäevase päevaga.
Detsember 2016 sai siis oma osalustasu üle kantud ja edasi tuli vaid oodata 5ndat Juunikuu päeva. Mida aeg edasi ja kuupäev vaikselt lähenema hakkas, seda enam mulle tundus, et tegelikult ma ei taha minna. No kohe kuidagi ei olnud seda motivatsiooni, et lähen ja teen ja olen jne. Isegi päev ennem oli see mõte peas, et ei , nii ikka ei saa.
5nda Juuni hommikul, startisin kella 8ks Tartusse, et siis 8.30 auto peale saada, mis mind siis Kõue mõisa sõidutab. Hommikul ei olnud endiselt seda õiget tunnet, et täna võiks pilti teha ja ideid pritsida nii mis kole. Hommik ei alanud just kõige paremini ja kohale jõudes ei olnud minu tuju eriline peoloom. Ma nagu olin füüsiliselt kohal aga vaimselt ekslesin kusagil kahe dimensiooni vahel. Pea kumises ja silmi ees pilt virvendas. Kohati tundus, et varsti tuleb ka SHUT DOWN. Õnneks seda ei juhtunud.
Üritasin kuidagi seda õiget meeleolu saavutada. Endiselt ei suutnud ma seda pokkeri nägu ette manada.
Kohale jõudsime oma autoga viimaste seas. Esimesed modellid olid juba jumestaja juures kohad sisse võtnud. Teised ootasid oma järjekorda. Modelle oli üritusel kokku 9 + 1burleskitar, kes oli ka nõus modellina poseerima. Fotograafe oli kohale tulnud 21 + 1 videograaf, kes püüdis kogu selle ürituse purki video näol.
Mingi ajahetkel tegi korraldaja Tarmo kiire tutvustava ringkäigu mõisas, et saaks mõtteid koguda ja mõelda, kus kellega pilti teha tahaks. Ringkäigult tulles tundsin end endiselt täiesti tühja molbertina, ei mingit värvilaiku mitte kusagil. Tühi pintsel vaikselt hõõrumas vastu molbertit. Aga värvid, kuhu kadusid värvi? Keegi oleks justkui värvikraani kinni keeranud või unustasin ma värvimaksu maksta ? Ei mitte midagi sellist. Ma tundsin, et täna pole kuidagi minu päev. Võib-olla oleks pidanud koduseinte vahele jääma? Ei osanud enam miskit teha. Istusin nurka maha ja püüdsin interneti lehekülgi lehitsedes inspiratsiooni ammutada. Ei saanud ka ühe koha peal kaua olla. Seejärel suundusin mõisa peale ringi luusima, et mida teised fotograafid teevad.
Kõndisin ühest kohast teise, suutmata endiselt mõelda, mida ma tahaks teha, millist modelli pildile püüda. Täiesti tühi. No CAMOON täitke see klaas juba ära... kaua võib!!! Ja siis käis kusagilt klõps ja voilaa järsku ei olnud enam värvidest puudus ja ka klaas ei tundunud enam tühi. Ideed hakkasid mind tabama siin ja sealpool nurgas. Ruttu modelli luurele, kust saab modelli. Esimene vaba modell Anni. Aga siis selgus, et talle juba järjekord. Olgu võtsin siis järjekorda, et las teised teevad oma pildid ära siis on minu kord. Palusin Tarmolt välkusid, seadsin oma seti seni ülesse kuni modell poseeris teistele fotograafidele. Ei pidanudki kaua ootama, kui sain hakata pildistama. Videograaf tegi ka mõned kaadrid minu tegemistest. Modell ise oli väga tubli. Temaga oli väga hea koostööd teha ja juhendamine väga lihtne. Tabas poole sõna pealt mida ma soovin. Ja kui jäin ise juhendamisega hätta, siis tuli puust ja punaselt lihtsalt ette näidata, et ole nüüd nii! Väga kiirelt sain kätte kaadrid ,mis nii mulle endale kui ka modellile väga meeldisid. Hiljem kolisime ümber teise võttekohta, kus tegime teise seeria pilte, millega võis ka väga rahule jääda.
Kuna fotograafe oli rohkem kui modelle siis otsustasin, et modelle väga kaua kinni ei hoia. Ka teised tahavad pilte teha.
Algselt sai kogu lugu alguse möödunud (2016) aasta viimase Oktoobrikuu päeval, mil sattusin suhtlema ürituse eestvedaja/korraldaja Tarmo´ga. Siis tuli esmakordselt jutuks fotopuhkus 2017. Uurisin asja ja palusin vaba koha olemasolul siis üks koht mulle reserveerida/broneerida. Mõni aeg hiljem sain kinnituse,et mulle koht olemas ja võisin omale julgelt ära broneerida 12nda Juuni kuupäeva. Hiljem küll väikese arusaamatuse tõttu kuupäev muutus 5ndaks Juuniks. Mõlemal juhul oli tegemist esmaspäevase päevaga.
Detsember 2016 sai siis oma osalustasu üle kantud ja edasi tuli vaid oodata 5ndat Juunikuu päeva. Mida aeg edasi ja kuupäev vaikselt lähenema hakkas, seda enam mulle tundus, et tegelikult ma ei taha minna. No kohe kuidagi ei olnud seda motivatsiooni, et lähen ja teen ja olen jne. Isegi päev ennem oli see mõte peas, et ei , nii ikka ei saa.
5nda Juuni hommikul, startisin kella 8ks Tartusse, et siis 8.30 auto peale saada, mis mind siis Kõue mõisa sõidutab. Hommikul ei olnud endiselt seda õiget tunnet, et täna võiks pilti teha ja ideid pritsida nii mis kole. Hommik ei alanud just kõige paremini ja kohale jõudes ei olnud minu tuju eriline peoloom. Ma nagu olin füüsiliselt kohal aga vaimselt ekslesin kusagil kahe dimensiooni vahel. Pea kumises ja silmi ees pilt virvendas. Kohati tundus, et varsti tuleb ka SHUT DOWN. Õnneks seda ei juhtunud.
Üritasin kuidagi seda õiget meeleolu saavutada. Endiselt ei suutnud ma seda pokkeri nägu ette manada.
Kohale jõudsime oma autoga viimaste seas. Esimesed modellid olid juba jumestaja juures kohad sisse võtnud. Teised ootasid oma järjekorda. Modelle oli üritusel kokku 9 + 1burleskitar, kes oli ka nõus modellina poseerima. Fotograafe oli kohale tulnud 21 + 1 videograaf, kes püüdis kogu selle ürituse purki video näol.
Mingi ajahetkel tegi korraldaja Tarmo kiire tutvustava ringkäigu mõisas, et saaks mõtteid koguda ja mõelda, kus kellega pilti teha tahaks. Ringkäigult tulles tundsin end endiselt täiesti tühja molbertina, ei mingit värvilaiku mitte kusagil. Tühi pintsel vaikselt hõõrumas vastu molbertit. Aga värvid, kuhu kadusid värvi? Keegi oleks justkui värvikraani kinni keeranud või unustasin ma värvimaksu maksta ? Ei mitte midagi sellist. Ma tundsin, et täna pole kuidagi minu päev. Võib-olla oleks pidanud koduseinte vahele jääma? Ei osanud enam miskit teha. Istusin nurka maha ja püüdsin interneti lehekülgi lehitsedes inspiratsiooni ammutada. Ei saanud ka ühe koha peal kaua olla. Seejärel suundusin mõisa peale ringi luusima, et mida teised fotograafid teevad.
Kõndisin ühest kohast teise, suutmata endiselt mõelda, mida ma tahaks teha, millist modelli pildile püüda. Täiesti tühi. No CAMOON täitke see klaas juba ära... kaua võib!!! Ja siis käis kusagilt klõps ja voilaa järsku ei olnud enam värvidest puudus ja ka klaas ei tundunud enam tühi. Ideed hakkasid mind tabama siin ja sealpool nurgas. Ruttu modelli luurele, kust saab modelli. Esimene vaba modell Anni. Aga siis selgus, et talle juba järjekord. Olgu võtsin siis järjekorda, et las teised teevad oma pildid ära siis on minu kord. Palusin Tarmolt välkusid, seadsin oma seti seni ülesse kuni modell poseeris teistele fotograafidele. Ei pidanudki kaua ootama, kui sain hakata pildistama. Videograaf tegi ka mõned kaadrid minu tegemistest. Modell ise oli väga tubli. Temaga oli väga hea koostööd teha ja juhendamine väga lihtne. Tabas poole sõna pealt mida ma soovin. Ja kui jäin ise juhendamisega hätta, siis tuli puust ja punaselt lihtsalt ette näidata, et ole nüüd nii! Väga kiirelt sain kätte kaadrid ,mis nii mulle endale kui ka modellile väga meeldisid. Hiljem kolisime ümber teise võttekohta, kus tegime teise seeria pilte, millega võis ka väga rahule jääda.
Kuna fotograafe oli rohkem kui modelle siis otsustasin, et modelle väga kaua kinni ei hoia. Ka teised tahavad pilte teha.
Mingil ajahetkel jõudis kohale ka meie lõunasöök. Kui lõuna oli söödud siis suundusin teise modelli Ingrid´iga järgmisele shoodile. Sel korral 3 erinevat võttekohta ja tulemuseks väga head pildid, mis meeldisid ka modellile.
Sel ajal kui Ingridiga pildistasin esines ka burleskitar oma kavaga, kuid see jäi mul nägemata, sest otsisin mõisa pealt taga kaduma läinud kõrget taburetti. Otsisin mis ma otsisin aga ülesse ma ei leidnud. Küll aga sain ühe väiksema versiooni suurest taburetist. Ajas asja seegi ära ja võib-olla veel pareminigi. Suur olekski tagasi vaadates liiga suureks jäänud lihtsalt, kuna modell ise oli lühemat kasvu.
Kolmada modelli Siret´iga otsustasin teha vannipilte. Ootasin siis kõige
valgema vannitoa vabanemist. Kui see ükskord vabanes, siis selgus, et sellel
oli juba järjekord... No HALLOO TULE TAEVAS APPI kisendasin omaette... MIKS
KÜLL. Ega siis midagi, seadsin sammud teise vannitoa suunas ning hakkasin seal
vanni vett laskma. Siis selgus tõsiasi, et kraanist tuleb ainult külma vett.
Mitte kuidagi ei tahtnud modellil külma veega vanni lasta minna. Kuigi tema ise
arvas, et saab hakkama. Pusisin mis ma pusisin aga sooja vee ma lõpuks vanni
sain. Küll mitte kraanist vaid dušši segistist. Aga vähemalt oli soe vesi. Vesi
vannis, valgus paigas ja võis pildistama hakata. Modell pidi kiirelt alumisel
korrusel käima. Peale 5 minutilist ootamist arvasin, et läks elama alumisele
korrusele. Aga kui toast väljusin siis selgus, et hoopistükis oli teise
fotograafi poolt okupeeritud. AHHH MIDA!?!? Ja mina arvasin, et modell jäi
elama. Olgu, ma surema veel ei hakka sellest, et kiirelt vahele mõned pildid
mujal teeb. Läksin siis tuppa tagasi ja jäin edasi ootama, millal modell
saabub. Lõpuks tuli ka modell. AGA ... jah just AGA... ega meil ei õnnestunud
endiselt pildistamisega teglema hakata, sest siis oli vaja ruttu ühispildile
joosta.
Foto: Tarmo Siirak
„ARRGGGHHH... Palun pange aeg seisma. EI VÕI OLLA !“ ... see kolmas
pildistamine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Päriselt ka. Kui ühispildistamine
läbi sai, siis pidin kogu ruumi valgustuse ümber paigutama, sest kell oli juba
niikaugel õhtus, et loomulik valgus muutus nii kiiresti. Õnneks lõpuks saime
oma vannipildid ka tehtud. Poole peal olles soovis Tarmo välkusid. Ütlesin
kiirelt:“ 5 minutit veel maksimaalselt läheb, siis kohe toon!“ Nii ka läks. Hiljem sättisin vannitoa korda tagasi. Asjad oma koha peale tagasi. Piltide osas ei olnud ma sel korral nii poistiivne. Algselt arvasin, et sellest setist ei saanud ma nüüd küll ühtegi sellist pilti mis mulle reaalselt meeldiks. Hiljem arvutist pilte vaadates, selgus et ikka mõne pildi sain. Olin rahul.
Kolme modelliga minu päev ka piirdus. Selleks ajaks olin ise juba nii palju väsinud, et otsustasin päeva selleks korraks lukku panna.
Suured kiitused ja tänusõnad ürituse eestvedajale Tarmo`le, kes viitsib sellist üritust juba mitmendat aastat eest vedada. Minu arvates oli kõik väga hästi korraldatud. Eks iga asja puhul juhtub ka äpartusi või muudatusi nii ka sel korral. Nimelt jäi ära lubatud valgusmaaling, mõned modellid ei saanud tulla ning pildistamise üldine algus venis veidi pikale modellidele jumestuse tegemisega. Suur suur aitähh ka meie jumestajatele, kes tegid modellid veel ilusamaks kui nad muidu on.
Olen õnnelik, et sain sellest kõigest osa. Seltskond oli väga super lihtsalt.
Loodan ka järgmisel aastal FOTOPUHATA
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar