SELLE HOOAJA JOOKSUD JOOSTUD!???

Ma ei teagi nüüd kohe päris ausalt kas nutta või hoopis naerda... Või peaksin nii kõvasti naerma, et hakkaksin nutma ...Või siis hoopis nutma läbi naeru?!!!! Võehhhhh, isegi siin on valikuid nii palju!
Kohe täiesti nõutu on olla. Kas siis tõesti selleks aastaks ongi kõik??

Juba nädal aega on mind vaevanud valu puusas ja jalale astuda ei saa normaalselt. Mõnel päeval on kergem olla ja teisel päeval jälle raskem. Siis on küll tunne, et otsi kargud välja ning katsu kuidagi olla. Tirlimps poolteist-tirlimps poolteist... oeh kui valus, väsitav ja tüütu.
Kohati on selline tunne, et valuvaigisti ka ei aita... võib-olla siis kui terve karp korraga võtta aga siis võib juba üledoosi võtta ja end hoopistükis üldse ära tappa. Seda pole ka nüüd päris vaja.

Kuna pühad tulid vahele, siis lükkus arstile minek veel mitu päeva edasi. Esmaspäeval sain siis helistatud ja kahjuks vaba aega neil mulle samale päevale pakkuda ei olnud. Sain teisipäevaks aja. Läksin siis täna (teisipäeval) kohale. Ise lootsin, et midagi väga hullu ei ole, kuid asjata lootsin.

Istusin siis ooteruumis ning jäin aknast välja vaatama. Muudkui vaatasin ja vaatasin. See aeg tundus nii pikk, kuigi tegelikult oli võib-olla ainult 5 minutit, kui juba kabinetti sisse sain. Kurtsin siis oma mure ära. Siis tegin kükke ja pidin pikali viskama. Arst väänas mu jalga niipidi ja naapidi. Ühte pidi käis korralik „KRAK“ puusast läbi. Teisipidi ja kõik muud asendid oli normaalne ja siis keeras uuesti selles „KRAK“ suunas ning puus tegi uuesti „ KRAK“. Veits valus oli. JA siis see tuli:“ SUURE TÕENÄOSUSEGA KÕÕLUSE VENITUS!"

Mul vajus süda sinna kus peaks saapa sääred olema aga kuna saapaid jalas polnud siis vist sinna SOKI SISSE TALLA ALLA! Klipm tekkis kurku. Püüdsin seedida mida just kuulnud olin. Järgmise asjana vaatasin seinal asuvat kalendrit ja järgmise jooksu kuupäeva.
Arst soovitas füsioterapeuti. Ainus mis meelde jäi. Ülejäänud jutt läks justkui kõrvust mööda, mida ta seoses füsioterapeudiga rääkis.

Kui olin šhokist toibunud siis esimene ja ainus asi mida suutsin küsida oli „ET KAUA MA PUHKUST PEAKS JALALE ANDMA!“
Miinimum ajaks öeldi umbes 3 nädalat kui mitte rohkem aga samas mida kauem seda parem... Ühesõnaga EI JOOKSMISELE, EI RULLUISUTAMISELE, EI IGASUGUSELE KOORMUSELE MIS HÕLMAB JALGU.
Ülakehale tee trenni palju tahad. Aga mis sellest? Hakkan ehk käte peal jooksma ? No nii osav ma ka ei ole. Tegelikult pole ma isegi mitte nii osav, et oskaks üldse käte peal seista. Võib-olla peaks sellest alustamagi ja siis sealt edasi juba kätel kõndimine, kuniks jõuan kätel jooksmiseni. 

Kui puhkeperiood möödas ega siis ka kohe võistlusrajale saa tormata, vaid peab vaikselt tagasi rajale end harjutama. Eniveis... aga mida ma nüüd siis kogu selle aja teen mil ma rajale minna ei tohi?  Siinkohal oleks igasugused soovitused „TERETULNUD“, sest mul endal on küll pea nii tühi, et on kohe.





Kirjutamiseni K :)