Pühapäev, 18. juuni 2017

JÜRI LOSSMANNI MÄLESTUSJOOKS 2017



Alustaks sel korral juttu väikese ajaloolise ülevaatega.
Kes oli üldse Jüri Lossmann ning millega ta tuntuks sai?

Jüri Lossmann (4. II 1891 Kõo v, Viljandimaa – 1. V 1984 Stockholm), kergejõustiklane ja jalgpallur. 170,5 cm, 69 kg.  Alustas sportimist Lasnamäel, harrastas jalgpalli.
Oli esimene Eesti kergejõustiklane, kes võitis olümpiamedali: sai 1920 Antverpeni OM-il maratonis 2:32.48,6-ga hõbeda. 1924 tuli Pariisi OM-il maratonis 10. kohale ning 1923 võitis Göteborgi mängudel kulla. Venemaa mv-tel võitis 5000 m-s kulla (1916) ning tunnijooksus (1915) ja 10 000 m-s pronksi (1916), 10 000 m-s ja maratonis püstitas ka Venemaa rekordeid. Tuli 1918–22 3 korral 5000 ja 2 korral 10 000 m-s Eesti meistriks ning parandas distantsidel 3000 m-st 30 000 m-ni 13 korda Eesti rekordit. 37-aastasena (1928) osales läbi Ameerika mandri (Los Angelesest New Yorki) kulgenud jooksus.
allikas: Eesti Entsüklopeedia

Nagu ka eelmisel aastal, nii ka sel aastal otsustasin Lossmanni jooksust osa võtta. Eelmise aasta jooks ja selle aasta jooks... võiks öelda nagu öö ja päev. Eelmisel aastal ei vedanud ilmaga kohe üldse. Vihma sadas terve päev ja õhtu otsa. Ka joosta tuli vihmaga.
Sel aastal aga oli tunduvat parem ilm, kuid ega see rada kergemaks teinud. Ainult nii palju, et polnud vesiselt libe. Oli tõuse ja korralikke languseid. Metsaradu ja asfaltkattega teed, lõpus tuleb ülesse ronida 158 astmega trepist ning veel viimased sadakond meetrit finishi jooneni.
Raja pikkuseks on küll kõigest 6,5 kilomeetrit, kuid need on sellised kilomeetrid, mis võtavad sinust viimase välja. Tõmbavad energiast tühjaks nagu vampiirid. Tugevamad suudavad ehk vastu panna, kuid nõrgemad need lõpuks siiski nõrkevad ja veavad end kuidagi üle finishi joone.

Mõlemal korral olen pidanud ise alla vanduma ja jääma nende nõrgemate sekka. Esimesel korral oli minu jaoks lihtsalt halb päev ja ei läinud õnneks. Sel korral oli kaks jooksu nii üksteise otsas, et lihtsalt jõud sai Lossmanni jooksu puhul ennem lõppu otsa. Vahetult ennem Lossmanni jooksu olin öösel Elva südaööjooksu jooksmas ning hiljem peale jooksu ei saanud ka silmatäitki magada. Ehk väsimus ajas end igalt poolt ligi. Päeval proovisin, et ehk saan paar tundi und, kuid tulutult.

Olin eelnevalt Viigi´ga kokku leppinud, et saame kokku. Hiljem selgus, et ka Priit on tulemas, küll koos lastega aga siiski.
Saime natuke aega muljetada ennem kui Priidul lapsed jooksma läksid. Lapsed tahtsid ka medalit saada. Väga äge, kui niimoodi lastele medaleid „lubatakse“, kuid peale jooksu oli kirju koera batoonike ja kõrrejook ainus, mis lapsed said.
Samas oli neil sulaselgelt kodulehel kirjas: Lastejooksud on tasuta, kõik osalejad saavad medali ja maiustuse. Laste näod oli küll peale jooksu väga mornid. Eriti kõige pisema oma.
See oli küll korraldajate poolt üks väga suur möödapanek.

 Juba järgmine hetk pidi ise sooja tegema hakkama. Tegime siis Viigiga kiired sammud tema autoni, et saab tuuleka autosse panna ja edasi veel lastejooksu rajal soojenduseks edasi tagasi ots, venitused ning stardikoridori starti ootama.

Rajale läksin sel korral küll lihtsalt kohustusest, sest olin end juba kirja pannud. Eks muidugi lootsin vaikselt, et ehk suudan ka eelmisel aastal ette joostud aega parandada. Õnneks nii ka läks. Parandus oli küll vaid 4 minutit aga ka see 4 minutit on päris pikk aeg kui rajal olla. Peale finishit sai veel natuke Priiduga muljetatud ning seejärel iga roju oma koju.

Kui olin juba oma jooksust toibunud ja tundsin, et nüüd võiks pilti ka teha !




Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar