pühapäev, 11. juuni 2017

NARVA ENERGIAJOOKS 21,1 km + 7 km



Käisin eile Narva energiajooksul. Plaan minna küpses valmis juba kevadel ... Ehk plaan oli sellel aastal läbida kõik linnajooksu sarja jooksud, kuid paraku see ei lähe õnneks, sest Rapla Selveri suurjooksule ma ei läinud, sest eelneval päeval olin jooksnud just poolmaratoni. Jalad olid sellest veel suhteliselt hellad. Küll aga on mul veel võimalus 100+ km läbimisel osaleda. Ehk tuleb linnajooksudelt kokku koguda enam kui 100 km.
Narva energiajooks on selle sarja teine jooks.

Algselt ma ei teadnud isegi millisele distansile ma minna sooviksin, kuna hooaeg pole seni kõige õnnestunum olnud just trevislikel põhjustel. Kaalutlesin ühtepidi ja teistpidi ning lõpuks panin end mõlemale distansile kirja. Mõtlesin, et 21,1km ma kindlasti jooksen ja 7km siis lihtsalt rahulikult jalutan läbi, niiöelda taastuv jalutamine. Ja kui ei jõuagi 7 km peale, siis ei ole ka üldse hullu.

10 Juuni hommik algas väga vara, nagu üldjuhul, kui jooksud toimuvad teises eesti otsas. Äratus oli juba kell 5 hommikul. Keetsin kiirelt mitmevilja putru, lisasin banaani ja võis sööma asuda. Peale söömist tuli veel kiirelt asjad üle vaadata, et kõik ikka kindlalt kaasas on.
Kella 6st hakkasime liikuma. Käisin veel sõbranna juurest läbi ja võtsime tema ka peale.
Sel korral sain autoga vaid Tartusse. Edasi liikusime juba Narva Energiajooksule viiva bussiga. Bussi ei pidanud kaua ootama ja olime esimesed kes bussi said, sest me olime üldse esimesed kes kohtumispaigas kohal olid. Mingil ajahetkel tekkis segadus. Arvasime, et oleme vale bussi peal. Rahustuseks arvasin, et VAHET POLE, SIHTMÄRK ON JU SAMA JA KOJU TAGASI SAAB KA!  Samas bussiga liiklemine pole üldse minu teema. Pea hakkas valutama ja süda läks pahaks. Juba lausa kaks miinust, mis võisid mu päeva jooksmiseks täitsa ära rikkuda. Ega väga ei tahaks joosta, kui pea valutab ja süda samal ajal öökima ajavalt paha on. Õnneks olin ettenägelik ning võtsin valuvaigistid kaasa. Võtsin ühe kohe bussis ära ning kohale jõudes oli peavalu kadunud ning värske õhk mõjus hästi. Ka iiveldus kadus ära.

Bussipark oli täpselt wc nurga juures, nii et bussist maha saades loodus kohe kutsus. Järgmisena ootas sekretariaat, kust tuli stardinumbrid välja võtta. Esimesena suundusime 7 km numbrite juurde. Vaatan oma numbrit, mis meilile oli saadetud ja numbreid, mis olid numbri kastidel. No ei ole sellise algus numbriga kasti üldse laua peal reas. Lõpuks taipasin, et JOPPEN PUHH, see ju 21,1 km number millele pingsalt meilis otsa vahtisin. 7 km numbriks oli mul 3833 ja 21,1 km numbriks 1097. Kui numbrid käes, siis suundusime rannapoolsesse serva ja võtsime trepi peal kohad sisse. Tegin siis kiirelt Kadi´le patsid pähe, sest ta tahtis patse. Ega ma siis kade pole ja ulatasin oma lahke abikäe.

Kui kell juba niikaugel oli, et ma peaks soojendust hakkama tegema, siis suundusime riietumis telkide juurde, et ruttu riided ümber visata. Mitte vajalikud asjad kotti ja kott pakihoidu hoiule ning kiired venitus ja jooksu numbrid said alguse. Kui soojendus tehtud, suundusime ära stardikoridori juurde. 15 minutit ennem starti läksin ära stardikoridori. Sõbranna jäi väljapoole ootama oma aega, milleni oli veel umbes täpselt 3 tundi ja 15 minutit aega.

PAPAH ja kõlast stardipauk. Rahvas hakkas liikuma. Mina ka. Vaikselt. Tasa sõuan aga kaugele jõuan. Mul polnudki mitte mingisugust eesmärki sel korral. Vahelduseks lihtsalt joosta. Mis sest, et 21,1 km aga siiski. Kuna ilm oli suhteliselt palav ja päike paistis terve tee lagi pähe, siis olin sel korral niipalju tark, et võtsin oma vee pudeli rajale kaasa. Vesi oli joogiks kogu aeg saadaval. Joogipunktid olid ka tee peal olemas. Nendes kasutasin võimalust topsiga vett pähe või selga kallata. Jahutas üsna hästi, eriti kui trehvas sahmakas tuulepuhangut tulema.

10 km sain rahulikult ära joostud, kuniks 11ndal kilomeetril tundsin, et vasaku jala botas hakkas kummalise koha pealt hõõruma. Püüdsin, sellest kergest hõõrdumisest mitte välja teha ning edasi joosta. Sel hetkel hakkas rada vastasuunas tagasi tulema ja rahvas jooksis juba vastu. Hakkasin siis silmadega tuttavaid nägusid otsima. Ühe tuttava näo Viigi näol leidsin ka ülesse. Lehvitasin, kuid ta oli nii väsinud, et ei tajunud ära kes lehvitas.
Lõpuks jõudsin tagasi pööramis kohani, ja edasi oli vaid pikk sirge minna.

Vasaku jala hõõrde koht andis ennast üha tugevamini tunda. 15ndast kilomeetrist alates tegin kergelt kõnnin-jooksen tempot. Ei tahtnud, et jalg päris ära hõõrdub, kuna ei teadnud ka miks ja kust täpsemalt hõõrub. Lootsin muidugi, et lihtsalt halb päev ja sokk sai ehk halvasti jalga aga ei. Ikka botas hõõrus.
Kui lõpuni oli veel 2 km jäänud siis püüdsin veel viimast võtta mida veel võtta oli. Teadsin, et sealt nüüd parimat aega just ei tule aga samas ma ei läinudki rajale aega taga ajama.
Vahetult ennem finishit 100m, eemalt nägin finishi kella ja siis jooksin nii kiiresti veel kui joosta jaksasin, et saaks selle aja lukku. Parandasin oma nelja nädala tagust Soomes joostud poolmaratoni aega natuke. Aga tippmargile pidin ka sel korral alla vanduma.
Võib-olla tuleb kord aeg kui saan ka sellele nii öelda tuule alla teha.

Peale finishit, suundusin ruttu pakihoidu, et kotist võtta 7 km number ,see ruttu rinnale kinnitada ning Sportlandi telgi juurde minna. Pidin seal sõbrannaga kokku saama. See oli meie sidepunk, kui telefoni ei olnud. Siis võis üksteist sealt tegi juurest otsida. Natuke aega ootasin ja juba ta tuligi telgi suunas. Kiired sõõmud vett ja stardikoridori uut starti ootama. Andsin veel Kadile natuke nõu ja soovitasin mitte end kokku joosta. Mul endal polnud plaani seda 7 km  joosta. Läksin rahulikult kõndima. See 7 km sai kuidagi nii kiiresti läbitud nagu oleks jooksnud.

Mõlema raja puhul sai finishis medali kaela, müslibatooni, spordijoogi. 21,1 km sai ka pudeli vett.
Rada oli üldiselt mitmekülgne. Oli tõuse, languseid. Enamus teest kulges asfaltkattega teel. Linna vahel ei olnud üldse õhku mida hingata, kui juba rohkem jõe äärde sai siis nagu liikus õhk ka paremini. Tuult oli ka rohkem tunda. Terve 21,1km jooksu aja paistis päike mistõttu sai endale korraliku joodiku päevituse. 7 km ajal tulid pilved ja katsid põletava päikese ära. Siis olin küll väheke pettunud, sest selline ilm oleks olnud ideaalne pika distansi jooksmiseks.
Aga EI. Ma EI VINGU. Oli mis oli ja ma olen sellega rahul.
Raja ääres oli hästi paljudes kohtades ergutajaid, mis on iseenesest väga tore. Alati on vahva kui keegi ergutab ja elab tugevalt kaasa.

Rajad läbitud, jooksud joostud. Me olime väsinud. Tahtsin higiseid ja märjaks kastetud riideid seljast saada. Aga riietumise telk oli megalt üle rahvastatud. Sel hetkel oli mul suhteliselt ükskõik kus riided ära vahetada. Läksime jõe kalda poolsesse serva, pargi alasse. Seal õnneks rahvast polnud. Panin koti maha ja kookisin kuivad riided kotist välja. Tossud-sokid jalast. AHHH MIDA VILLI JA MIS KOHA PEAL. Saatsin siis Kadi medpunkti plaastri järele. Plaasterdasin siis villi kinni ja tegelesin riiete vahetamisega edasi. Viuhh ja olingi juba kuivades riietes. Kiired selfi pildid. Viimane pilguheit kellale, et bussist maha ei jääks ning võis bussile end sättida. Bussi väljumiseni oli veel 15 minutit.

Tagasi teel tundsin kuidas nälg näpistab. Kõht mõtles juba, et kõri on läbi lõigatud, sest mitte midagi ei saadeta tema poole teele. No kohe mitte midagi. Olin juba unustanud, et sain finishis müslibatooni. Siis see tuli mulle järsku meelde. Otsisin kotist välja ja pain mao poole teele. Lõpuks ometi võis kõht rõõmu tunda, et kõri on endiselt omal kohal ja täitsa terve.
Tagasiteel oli süda veel rohkem paha ja pea üritas veel rohkem valutada. Ajasin selle nälja süüks. Tagasi tee tundus kuidagi lühem, kui hommikul Narva sõites.
Ise olen rahul, et selle tripi ja jooksu ette võtsin. Kes pole veel kunagi Narva energiajooksul käinud, siis soovitan soojalt see rada ükskord läbi joosta. Kas lühemal või pikemal distansil, seda otsustab igaüks ise, kui paljuks ta võimeline on.



Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar