Vahetult
nädal aega hiljem peale Helsinki City Run osaluse võitu naeratas loosiõnn taas.
Nimelt sel korral loositi kõikide arvamust avaldanud inimeste vahel välja
tasuta treening HAF treeningstuudios. Arvamus tuli kirjutada treeningstuudio
kohta, trennide ja klubi. Ka sel korral tuli võit ootamatult. Võidu
realiseerimiseks oli nädal aega. Võtsin treeningstuudioga ühendust. Välja
pakutud kuupäev ja kellaaeg kahjuks mulle ei sobinud. Siis otsustasin natuke
mõleda, et kuna minna võiks aga unustasin hoopis sootuks asja ära. Õnneks HAF
treeningstuudiost kirjutati mulle uuesti ja pakuti veel viimast võimalust oma
tasuta treeningu kasutamiseks. Võidust oli möödas oma 3 nädalat selleks ajaks.
Selles suhtes väga mõnus kui ikka niimoodi veel võimalust pakutakse, sest ise
oled hajameelne ja unustad vahest mõne asja täiesti ära kiire elutempo juures.
Sel korral sai kuupäevaks märgitud 6. Juuni kell 18.00 (Tartu). Püüdsin ise ikka hoolega meeles pidada, et sel päeva kell 18.00 pean juba kohal olema, et tegutseda. Treeningu osas mida soovisin proovida olin ka mitme valiku vahel, kuid lõpuks otsustasin proovida Jumpingut. Samas oleks väga mõnus olnud, kui oleks ühe treeningu asemel saanud mitu erinevat proovida. Siis oleks nagu võrdlusmomenti, et milline treening rohkem meeldib. Aga ei , olen ka Jumpingu valikuga väga rahul.
6ndal Juunil olin juba 17.35 treeningstuudios kohal, et mitte hiljaks jääda. Istusin ja ootasin kuna kell 18.00 saab ja inimesi juurde tuleb.
Samas ise mõtlesin endamisi: „ Mis siis kui ma olen nii koba ja suudan selle pisikese batuudi pealt ennast vigaseks kuidagi kukkuda, hüpata. Või põrkan nii, et lendan ninuli. Aa kui ei saa üldse asjale pihta?“ Naljakad mõtted ühes tillukeses peas. Vahest isegi liiga naljakad. Samas otsustasin, et võtan koha sisse kõige tagumises reas, siis keegi ei näe kui ma haledalt feilin. Valisin rahulikult omale batuudi välja, sättisin telefoni seina äärde põrandale maha koos rahakotiga ja istusin batuudile. Siis vanemad olijad teatasid: „ Et tegelikult algajad lähevad esiritta, sealt hästi näha mis, kuidas jne.“
See oli justkui löök jalaga makku, kannaga näkku... vaikus... „ Eeem mul on lavanärv ma ei saa esireas olla!“ See oli esimene asi mis suutsin peale teavituse kohale jõudmist välja öelda. Päriselt. NO HALLOO HALLID AJURAKUD, KAS TÕESTI PAREMAT EI SUUTNUD VÄLJA GENEREERIDA! Sain natukene iseenda üle naerda aga kolisin eestpoolt teise ritta. Jätsin esirea teistele.
Lõpuks oli kell sealmaal, et tuli hakata ennast liigutama. Kiirelt tehti põhitõed ja tehnika selgeks ning edasi sai juba hoogsamalt ennast liigutada. Iga loo vahel sai lonksu vett võtta ja edasi hüpata. Alguses kiired venitused, et keha soojaks saaks, siis veidi tempokamaks ja tempokamaks ja aeglane lõpp. Lõppu venitused.
Ise olen väga rahul, et just Jumpingu valisin. Olin seda juba ammu kaalunud proovida aga mingil kummalisel põhjusel polnud siiamaani proovimiseni jõudnud. Et soovitan soojalt proovida, kes soovib proovida. Väga korralik energialaeng kulub sinna alla, kuid feeling pärast seda on veel võimsam.
Algselt avasin, et järgmisel päeval raudselt suren, kuna lihased on igalt poolt kanged ja sada muud asja veel. Õnneks, mitte midagi sellist. Pigem oli enesetunne veel parem kui muidu ja energiat oli ka justkui üle. Hetkel tunnen, et tahaks veel hüpata. Kindlasti külastan HAF treeningstuudiot veel. Kes teab, mis treeningut ma siis proovida soovin.
Kirjutamiseni K :)
Sel korral sai kuupäevaks märgitud 6. Juuni kell 18.00 (Tartu). Püüdsin ise ikka hoolega meeles pidada, et sel päeva kell 18.00 pean juba kohal olema, et tegutseda. Treeningu osas mida soovisin proovida olin ka mitme valiku vahel, kuid lõpuks otsustasin proovida Jumpingut. Samas oleks väga mõnus olnud, kui oleks ühe treeningu asemel saanud mitu erinevat proovida. Siis oleks nagu võrdlusmomenti, et milline treening rohkem meeldib. Aga ei , olen ka Jumpingu valikuga väga rahul.
6ndal Juunil olin juba 17.35 treeningstuudios kohal, et mitte hiljaks jääda. Istusin ja ootasin kuna kell 18.00 saab ja inimesi juurde tuleb.
Samas ise mõtlesin endamisi: „ Mis siis kui ma olen nii koba ja suudan selle pisikese batuudi pealt ennast vigaseks kuidagi kukkuda, hüpata. Või põrkan nii, et lendan ninuli. Aa kui ei saa üldse asjale pihta?“ Naljakad mõtted ühes tillukeses peas. Vahest isegi liiga naljakad. Samas otsustasin, et võtan koha sisse kõige tagumises reas, siis keegi ei näe kui ma haledalt feilin. Valisin rahulikult omale batuudi välja, sättisin telefoni seina äärde põrandale maha koos rahakotiga ja istusin batuudile. Siis vanemad olijad teatasid: „ Et tegelikult algajad lähevad esiritta, sealt hästi näha mis, kuidas jne.“
See oli justkui löök jalaga makku, kannaga näkku... vaikus... „ Eeem mul on lavanärv ma ei saa esireas olla!“ See oli esimene asi mis suutsin peale teavituse kohale jõudmist välja öelda. Päriselt. NO HALLOO HALLID AJURAKUD, KAS TÕESTI PAREMAT EI SUUTNUD VÄLJA GENEREERIDA! Sain natukene iseenda üle naerda aga kolisin eestpoolt teise ritta. Jätsin esirea teistele.
Lõpuks oli kell sealmaal, et tuli hakata ennast liigutama. Kiirelt tehti põhitõed ja tehnika selgeks ning edasi sai juba hoogsamalt ennast liigutada. Iga loo vahel sai lonksu vett võtta ja edasi hüpata. Alguses kiired venitused, et keha soojaks saaks, siis veidi tempokamaks ja tempokamaks ja aeglane lõpp. Lõppu venitused.
Ise olen väga rahul, et just Jumpingu valisin. Olin seda juba ammu kaalunud proovida aga mingil kummalisel põhjusel polnud siiamaani proovimiseni jõudnud. Et soovitan soojalt proovida, kes soovib proovida. Väga korralik energialaeng kulub sinna alla, kuid feeling pärast seda on veel võimsam.
Algselt avasin, et järgmisel päeval raudselt suren, kuna lihased on igalt poolt kanged ja sada muud asja veel. Õnneks, mitte midagi sellist. Pigem oli enesetunne veel parem kui muidu ja energiat oli ka justkui üle. Hetkel tunnen, et tahaks veel hüpata. Kindlasti külastan HAF treeningstuudiot veel. Kes teab, mis treeningut ma siis proovida soovin.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar