Võin vist julgelt väita, et ma pole kunagi olnud väga „Jooksu inimene.“
Kooli ajal ehk olin rohkem, kuid peale seda mitte väga. Kooli ajast on meeles, et
mulle sobisid juba siis pigem pikemad distansid kui kiired ja lühikesed lõigud.
Kui oli kiiruse peale jooks, siis oli teada kes viimasena lõpetab ja üldjuhul
nii ka läks. Samas cooperi testi jooksul olin alati teistest 2-3 staadioni
ringi ees, sest mulle meeldis selline pikk maa.
Vahepealsetel aastatel ei tegelenud ma üldse jooksmise, vaid hoopis ratsutamisega.
Kindlasti paneb imestama, kuidas siis ratsutamise asemel hoopis jooksmine peale jäi. Vastus on väga lihtne. Arstid soovitasid peale viimast suuremat sorti kukkumist vähe tagasi tõmmata, sest järgmine kukkumine võinuks mind juba ratastooli aheldada.
Algselt arvati, et selgroolüli on paigast ära, kuid hilisem vaatlus tõi välja, et ilmselt ongi mul see lüli kogu aeg sellises asendis olnud. Diagnoosiks tol hetkel tugev pea ja selja põrutus.
Kuid senimaani pole enam olnud seda julgust, et uuesti hobusele selga ronida. Parem karta, kui hiljem kahetseda!
Vahepealsetel aastatel ei tegelenud ma üldse jooksmise, vaid hoopis ratsutamisega.
Kindlasti paneb imestama, kuidas siis ratsutamise asemel hoopis jooksmine peale jäi. Vastus on väga lihtne. Arstid soovitasid peale viimast suuremat sorti kukkumist vähe tagasi tõmmata, sest järgmine kukkumine võinuks mind juba ratastooli aheldada.
Algselt arvati, et selgroolüli on paigast ära, kuid hilisem vaatlus tõi välja, et ilmselt ongi mul see lüli kogu aeg sellises asendis olnud. Diagnoosiks tol hetkel tugev pea ja selja põrutus.
Kuid senimaani pole enam olnud seda julgust, et uuesti hobusele selga ronida. Parem karta, kui hiljem kahetseda!
Kuid miks/millal alustasin
jooksmisega?
Tegelikult jõudsin jooksmise juurde alles 2015nda aasta suvel. Seda küll juba hoopis muudel põhjustel, kui lihtsalt jooksmine. See suvi oli minu jaoks väga raske ja keeruline ning ühel päeval läksin lihtsalt niiöelda pead selgeks jooksma. Käisin ühe korra, siis juba teisegi korra ja kolmanda. Mulle väga meeldis see enesetunne, mis ma sellest sain. Eks sealt see jooksupisik mulle end siis külge pookiski. Sel ajal olin rohkem selline emotisoonaalne jooksja. Jooksin emotsioonide najal. Mida halvem tuju ja enesetunne mul oli, seda kiiremalt ma jooksin. Elasin end jooksmise kaudu välja. Mingi aja oli selline muster isegi päris hea, kuid pikemas perspektiivis hullumeelsus.
Sel ajal ma isegi ei osanud ette kujutada, et võiksin kunagi mõnest rahvajooksu üritusest osa võtta ja seda jooksjana. Võiks vist öelda, et ma isegi ei teadnud, et sellised jooksud olemaski on! VOT SULLE TAINAPEA,ISEGI SELLISED JOOKSUD ON OLEMAS.
Millal alustasin võistlustel käimisega?
2016nda aasta kevadel juhtusin Facebookis nägema Tartu Kevadjooksu üritust. Keegi oli just jaganud või ennast osalejaks attendinud ning lõi selle siis minu uudistevoos ette. Mõtlesin, et uurin asja lähemalt. Noh uurimine jõudis nii kaugele, et panin end oma elu esimesele RAHVAJOOKSULE KIRJA. Kohati tundus see lausa peadpööritava ettevõtmisena. Võiks vist öelda, et see oli sama hea kui pea ees tundmatus kohas vette hüpata. Ma ei osanud mitte midagi oodata. Mitte mingisuguseid eesmärke mul ka ei olnud.
Selle jooksu ma ära jooksin ja veel üsna kiire ajaga enda jaoks. Seni parim 10 km aeg 00:57.
Peale seda hakkasin juba jälgima, kus mis jooksud toimuvad.
Aasta lõpuks olin osalenud üheteistkümnel rahvajooksul. Selle üheteistkümne jooksu sisse jäi ka minu elu esimene POOLMARATON ( Tallinna SEB Maratonilt), mille jooksin ajaga 02:15. Ise ka ei uskunud kui üle finishi joone olin saanud. ÄRA TEGIN.
Tegelikult jõudsin jooksmise juurde alles 2015nda aasta suvel. Seda küll juba hoopis muudel põhjustel, kui lihtsalt jooksmine. See suvi oli minu jaoks väga raske ja keeruline ning ühel päeval läksin lihtsalt niiöelda pead selgeks jooksma. Käisin ühe korra, siis juba teisegi korra ja kolmanda. Mulle väga meeldis see enesetunne, mis ma sellest sain. Eks sealt see jooksupisik mulle end siis külge pookiski. Sel ajal olin rohkem selline emotisoonaalne jooksja. Jooksin emotsioonide najal. Mida halvem tuju ja enesetunne mul oli, seda kiiremalt ma jooksin. Elasin end jooksmise kaudu välja. Mingi aja oli selline muster isegi päris hea, kuid pikemas perspektiivis hullumeelsus.
Sel ajal ma isegi ei osanud ette kujutada, et võiksin kunagi mõnest rahvajooksu üritusest osa võtta ja seda jooksjana. Võiks vist öelda, et ma isegi ei teadnud, et sellised jooksud olemaski on! VOT SULLE TAINAPEA,ISEGI SELLISED JOOKSUD ON OLEMAS.
Millal alustasin võistlustel käimisega?
2016nda aasta kevadel juhtusin Facebookis nägema Tartu Kevadjooksu üritust. Keegi oli just jaganud või ennast osalejaks attendinud ning lõi selle siis minu uudistevoos ette. Mõtlesin, et uurin asja lähemalt. Noh uurimine jõudis nii kaugele, et panin end oma elu esimesele RAHVAJOOKSULE KIRJA. Kohati tundus see lausa peadpööritava ettevõtmisena. Võiks vist öelda, et see oli sama hea kui pea ees tundmatus kohas vette hüpata. Ma ei osanud mitte midagi oodata. Mitte mingisuguseid eesmärke mul ka ei olnud.
Selle jooksu ma ära jooksin ja veel üsna kiire ajaga enda jaoks. Seni parim 10 km aeg 00:57.
Peale seda hakkasin juba jälgima, kus mis jooksud toimuvad.
Aasta lõpuks olin osalenud üheteistkümnel rahvajooksul. Selle üheteistkümne jooksu sisse jäi ka minu elu esimene POOLMARATON ( Tallinna SEB Maratonilt), mille jooksin ajaga 02:15. Ise ka ei uskunud kui üle finishi joone olin saanud. ÄRA TEGIN.
 |
| 2016 Jooks ümber Saadjärve |
Trennist...
Trenni teen täiesti omal algatusel ja omal käel. Keegi kõrvalt ei õpeta ega
targuta. Kuigi vahest oleks isegi päris hea kui keegi tagant utsitaks ja veel
rohkem pushiks. Pean silmas jooksurajal just. Enne ja peale trenni on mul elukaaslase näol tõsine kaasaelaja ja ergutaja olemas. Vahet pole kas lähen trenni ringile või olen ajavõtuga distansi rajale minemas.
Üldjuhul pole isegi mõelnud selle peale, et kasutaks mingisugust treeningkava või võtaks juhendaja. Võib-olla olen selles asjas lihtsalt nii algaja, et pole sellistele pisisasjadele mõelnudki, mis tegelikult võivad parematele tulemustele aluse panna. Aga üldjuhul ma lihtsalt naudin jooksmist ja vaikset kulgemist ja erilisi eesmärke mul endale hetkel ette seatud pole.
Eks alati tahaks ju paremini ja kui suudan mõnel jooksul joosta kiirema aja kui eelmisel korral samal rajal või oma kilomeeri aega parandada... Olen ka õnnelik ja rahul oma saavutuste üle, sest pisiasjad on need mis edasi viivad. Alati ei pea edusammud suured olema.
Üldjuhul pole isegi mõelnud selle peale, et kasutaks mingisugust treeningkava või võtaks juhendaja. Võib-olla olen selles asjas lihtsalt nii algaja, et pole sellistele pisisasjadele mõelnudki, mis tegelikult võivad parematele tulemustele aluse panna. Aga üldjuhul ma lihtsalt naudin jooksmist ja vaikset kulgemist ja erilisi eesmärke mul endale hetkel ette seatud pole.
Eks alati tahaks ju paremini ja kui suudan mõnel jooksul joosta kiirema aja kui eelmisel korral samal rajal või oma kilomeeri aega parandada... Olen ka õnnelik ja rahul oma saavutuste üle, sest pisiasjad on need mis edasi viivad. Alati ei pea edusammud suured olema.
Kuid kui nüüd ajas natuke tagasi vaadata , siis olen praeguseks hetkeks jooksnud peaaegu sama paljudel jooksudel kui eelmise aasta peale kokku ja hooaeg on alles ees, siis võin julgelt väita, et tuleb üks jooksurohke aasta. Põhiline oleks nüüd kõik tervisega seonduvad asjad ka joonde saada ja edasi oleks vaja vaid nautida kogu järgnevat hooaega.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar