MARATON... KAS TÕESTI?

Ma olen alati olnud sedasorti inimene " Et mina küll maratoni ei jookse!" Noh tegelikult ei jookseks ka. Aga mis siis muutunud on ? Ma arvan, et mina inimesena pole nii palju muutunud ja samuti ka mu mõttemaailm. Usun, et on vaja vahest enesele mõni väljakutse esitada. Eks sellest ka mõte MARATONI joosta. Väljakutse iseendale " JOOKSE MARATON". Minu jaoks ei ole oluline see, et ma kellelegi end tõestama peaksin või peaksin end hoopis enesele tõestama. Mitte midagi sellist. Tähtis on nautida igat meetrid mida läbin. Igat sammu, igat hingetõmmet selle juures!

Kõik inimesed selle emotsiooni taga. Kõik kes suudavad ja tahavad midagi sellist ette võtta. Nad saavutavad selle nii ehk naa. Kas siis kergemalt või siis hoopiski raskemalt. Kõik ei peagi kergelt kätte tulema. Mõne asja puhul tuleb vaeva näha. End päris pildituks ei tasuks tõmmata, kuid siiski tuleks endast anda maksimum, mida iganes sa ka teed.

Kui nüüd aga päris aus olla, siis olen siin aeg ajalt ikka mõelnud, et võiks maratoni ükskord ehk ära joosta. Samas ma tean kui pikk maa see on ja see hirmutab mind. Kohe väga palju hirmutab.
Ma olen seni olnud veendumusel, et selline maa on läbimiseks üksnes ratastel. Olgu selleks siis ükskõik milline rattaid omav transpordi liik. 

Samas mitte ükski normaalse mõistusega inimene ei tule selle peale, et "MA NÜÜD LÄHEN JA JOOKSEN MARATONI"... See miski peab juba veres olema, see õige tunne, et nüüd või mitte kunagi. Samas olen aru saanud, et mul seal kupli all pole miski kunagi õige koha peal olnudki. Vahest ikka imestatakse, mis ideedega ma välja võin tulla. Nii ka sel korral. Reaktsioone oli seinast seina. Esiti arvati, et ma olen HULLUKS LÄINUD ja teiseks lihtsalt " SA SURED SEAL ÄRA!

Esialgu olen hoidnud suhteliselt madalat profiili seoses MARATONI teemaga, sest esiti olid vaid mõtted. Ma ei olnud üldse kindel kas peaksin proovima või siiski mitte. Kui aga möödunud 2017 aasta lõpul Marathon100 lehel "Eesmärgiks Tallinna maraton 2018" ülesse pandi ,siis muutus see mõte kuidagi reaalsemaks. Mõte maratonist tõmbas justkui miski mu sees käima.
Seedisin seda asja enese jaoks nädalakese ja võtsin Marathon100 lehe lahti ning lugesin uuesti otsast lõpuni kogu jutu läbi. Ikka korduvalt kohe. Pidasin ka natuke nõu härraga. Tema poolt tuli kohe roheline tuli. Mul endal põles veel punane tuli. Kõiksugu kahtlusedusiid tulid mind närima. Kas, miks, kuid, ehk, aga mis siis saab kui jne. Ma ei lasknud neid kahtluseussikestel mu ajus mõtteid liiga kaua ussitada, sest muidu oleks asi halvaks läinud ning ma oleks ehk "EI" kasuks otsustanud.

Kuigi hoogu sai omajagu võetud, ennem kui otsus programmist osa võtta tuli. Kui aga otsus tehtud, pidin enesetutvustuse valmis kirjutama ja sobiva foto välja valima. Kui kõik see oli valmis, siis kõhklesin veidi meili saatmise osas... aga panin silmad kinni ning vajutasin SAADA! Tehtud. Ma tõesti tegin seda. Ma pürgin MARATONI poole... vähemalt ma üritan. Tuleb, mis tuleb.

Mitu päeva hiljem olin juba unustanud, et selle meili üldse teele läkitasin. Aegajalt tuli ikka meelde aga suurema osa ajast ei olnudki meeles. Kuna ankeetide saatmise aeg oli möödunud aasta viimase päevani, siis võis vabalt oma kuu alguses saadetud meili lihtsalt unustada.

Ma ei teagi kas seda nimetada nüüd eesmärgiks või siis hoopiski vabalt võtta. Ei tahaks asja enese jaoks väga pingeliseks ajada. Kindlasti mingi hetk see pingelisus tuleb, selles olen ma kindel. Kuna programmi saab aga 4 inimest, siis lootus sinna nelja sekka saada on minimaalne. Kõigepealt valitakse välja inimesed kes pääsevad edasi lühilaagrisse.

Eile saabus ka see kaua oodatud meil LÜHILAAGRI UUDISEGA. Võin spordikoti juba kokku pakkida ja õiget kuupäeva ootama jääda. Eks õige närv tuleb sisse päev ennem laagrit või siis laagripäeva hommikul.
Kõik see mis edasi saab ning kuidas edasi läheb, eks see kõik selgub peale lühilaagrit, kui kaugele mul õnnestub jõuda ja kas üldse lühilaagrist edasi pääsen. Seniks aga tuleb endast maksimum ja rohkemgi veel anda.


Elan ühe päeva korraga.
Loodan õppida igast päevast.
Hindan igat päeva ja elan enesele. 







Kirjutamiseni K :)