Laupäev, 28. september 2019

TALLINNA MARATON 42,2km

MARATONI NÄDAL
Kätte oli jõudnud maratoni nädal. Üllataval kombel veel närvi sees polnud. Minu õnneks. Eks aitas see ka kaasa, et pidin terve nädala tööl veetma. Ei olnud aega maratoni mõtteid mõelda.
Lisaks pidin viimased maratoni eelsed trennid veel ära jooksma. Toimetamist oli omajagu ja aega justkui liiga vähe. Hommikul tööle, töölt koju ja kohe jooksma.
Nädala alguses leidsin isegi aega hotellis tuba broneerida, et saaks laupäeval juba Tallinna minna ning ei peaks pühapäeva varahommikul sõitma alles hakkama.
Lisaks kulus terve nädal vee tankimisele. Mulliga vett, mineraalvett ja tavalist vett. Kõike kulus liitrite viisi. Kolmapäevast alates kulus pastat pastat ja veelkord pastat.
Üldiselt terve see nädal läks nii kiiresti, et isegi aevastada ei jõudnud.
Reedel pakkisin asju. Kontrollisin kotti umbes 50 korda üle, et ikka kõik vajalik kotis oleks.
Enne kui arugi sain oli juba nädalavahetus kätte jõudnud. Laupäeva veetsin ka tööl. Peale tööd oli plaan kohe Tallinna suunal liikuda. Hotellis chek-in teha, asjad tuppa viia ja seejärel stardimaterjalidele järgi minna.
Mõeldud-tehtud!

Kui stardinumbri kätte sain, siis oli järgmine sihtmärk...SÖÖK! Ausõna, kõht mõtles viimased 3 tundi juba, et kõri on katkenud ja mitte kunagi enam midagi kõhtu ei jõua!
Mingisse kallisse restosse meil Härraga küll plaani minna polnud. Kiirelt kusagilt midagi ja tagasi hotelli. Aga kust saaks kiirelt midagi ! Ja ilmselgelt ei tahtnud enam kuuldagi sõna PASTA, sest olin seda juba eelnevalt liiga palju söönud.
Ega valikusse ei jäänudki väga palju. Esimene ja ainus, mis pähe tuli oli MCDONALDS! Jep, suundusime MÄKKI. Seal oli küll hiiglaslik järjekord aga ma olin ühe eriti mahlase burksi ja friikate nimel ootama! Tegelikult lausa VAJASIN SEDA BURGERIT!
Seistes järjekorras tuli meie taha üks rootsi keelt kõnelev naisterahvas. Oli just 10 km jooksult tulnud ja mudis oma põlve. Ilmselt tegi teine talle liiga.
Nähes mu stardimaterjalide ümbriku peal distantsi millele järgmine päev minemas olin, läksin proual silmad suureks. Natukese aja pärast ühines temaga tema sõbranna. Nii nad jutustasid meie selja taga omas keeles, kuniks varasemalt minu ümbrikku näinud naine viipas teisele, et ta ka vaataks. Siis see teine naine küsis kohe: " How it´s even impossible to run so long!"
Ja mina siis vastasin : " Don´t know, it´s  my first time!"
Mille peale prouad olid eriti hämmingus ning soovisid jooksuks edu ja kerget jalga.

Endal muidugi kerge muie suul kogu sellest värgist. Õnneks saime siis juba söögi kätte ja saime hotelli poole liikuda. Mööda minnes võtsime ka mõned saiakesed hommikuks ning pudeliga vett.
Hotellis võis alata korralik ÕGARDLUSPIDU. Kell oli juba 21 läbi.  Friikad maitsesid isegi jahedalt hästi ja burger... mmm see oli lihtsalt nii maitsev ja hiiglaslik, et poole burgeri peal tundsin, kuidas enam ei jõua. Kõik tuli ära süüa.
Tegin kiire story update instagrami jaoks, selleks et ikka kõik teaksid, mis distantsi peale homme minemas olen.
Seni ei teadnud seda keegi, väljaarvatud üksikud asjaosalised. Seega KAUA HOITUD SALADUS.
Seejärel kiire pesu ja võiski teki alla pugeda.
Seni polnud mind veel närv haaranud.

Öösel peale vetsus käiku oli uni läinud ja enam magada ei saanud. Lõpuks jõudis närv kohale. Tiksusin siis hommikuni, ühelt küljelt teisele viseldes ja sipeldes. Kord oli palav, siis jälle külm. Ükski asend ei olnud hea. Samas uni nagu oli aga magada ei saanud.

MARATONI PÄEV
Mis seal ikka. Kell tiksus 6 ja minul hakkas äratus tööle. Jõin vett, võtsin rohud ja püüdsin oma õhtul ostetud saiakesi süüa. 2 saiakest suutsin kuidagi ära süüa, needki käisid rohkem suus ringi kui oleks pidanud.
Nüüd hakkas kell kuidagi eriti kiirelt liikuma. Juba pidi hakkama riidesse sättima.
Lasin härral pahkluud ka kinesio teibiga kinni plaasterdada. Ikkagi nii pikk maa ja igasugune lisatoestus kulus mu pahkluudele ära.
Geelivöö ja geelid kaasa pakitud. Lisaks pistsin magneesiumi ka geelide vahele.
Põlvikud ja tossud jalga. Kiire kontroll kas kõik ikka kotis ning chek-out hotellist.
Suundusime auto juurde, et asjad autosse ära panna. Auto oli meil hotellist kaugemale pargitud, sest hotelli ees ei olnud ruumi parkimiseks. Tee peal autoni, sõin ära ühe sefiiri ja tagasi tulles teise.
Jõudes vabaduse väljakule, tegime kiired pildid. Käisime veidi ringi.
Saime kokku Viigi´ga. Jutustasime ning suundusime ära stardikoridoride juurde.
Soovisime üksteisele kerget jooksu ning läksime ära oma stardigrupidesse.

Minu stardigrupp oli D. Neljas grupp siis. Väga palju rahvast oli. Väga kitsas oli. Hommikul olin otsustanud, et võtan jooksu rahulikult ja lihtsalt naudin. See mõte läks kiirelt peast, kui avastasin, et minu stardigrupis on tempomeistrid reas...4:15, 4:30 ja 5:00. Neid nägin. Ega siis polnud vaja palju mõelda, kas võtta mõnele sappa või ei. Muidugi olin enese jaoks juba ammu nii öelda GOAL TIME välja mõelnud. Otsustasin, et kui minu tempo klapib 4:30 tempomeistritega, siis püsin neil sabas seni kuni jaksan.

Kiirelt veel mõni sõõm vett, ninna ninaspreid, et vältida nina kinni vajumist ning olin valmis. Nii valmis kui olla sai.
3,2,1 START! Ja maraton võis alata! Püüdsin selles suures rahvamassis mitte komistada ja samas mitte tempomeistreid silmist lasta. Õnneks olid minu soovitud tempomeistrid suhteliselt lähedal ja ei pidanud neile väga suure pingutusega järele vurama, vaid sai suhteliselt kiiresti sappa võtta ja selle tempoga jooksma hakata, mis nemad mulle pakkusid. See tempo sobis mulle ideaalselt.
Piisavalt hea, et jooksu nautida ja igast meetrist rõõmu tunda.

Esimesed kilomeetrid läksid lenneldes ja enne kui arugi sain hõikasid tempomeistrid: "JOOGIPUNKT, KÕIK JOOVAD! KIIRET EI OLE!"Thank god, sai rahulikult juua.Võtsin vett joogiks. EI maitsenud kohe kuidagi see vesi. Selleks hetkeks oli üle 4 kilomeetri joostud.
Peale joomist sai koheselt tempo taas ülesse võetud ja tempomeistritega jätkatud.
Täiega chillisin. Selline chillax vibe oli peal ja suu oli ka vist kõrvuni. Täiega ekstaasis. Kõik sujus seni veel nii hästi. Jalad olid kerged, minek oli hea, hingamine paigas ja mu nina tegi minuga koostööd. Ilm oli ka super. Kõik oli super.

                   


Nautisin jooksu, kilomeetrid möödusid endiselt lenneldes. Järgmine joogipunkt ootas ees 8nda ja 9nda km vahel. Teadvustasin enesele, et 21 kilomeetrit pean ilusti vastu ja justkui liuglesin edasi.
Vaatasin ringi, jooksin, nautisin ilma.
Joogipunkti jõudes valisin sel korral spordijoogi. Sest no see vesi. EI ISUTANUD KOHE ÜLDSE! Jõin spordijoogi ära ise lootes, et see nüüd mulle põntsu ei pane!
Kolmandas joogipunktis, veidi peale 12ndat kilomeetrit võtsin samuti spordijooki.
13ndast kilomeetrist kuni 14nda kilomeetrini tundus, et mu maole ei meeldi see, mis talle pakutakse. Lasin juba vaimusilmas peast läbi, kuidas mul nüüd rajal kõhu lahti lööb ja mul pole mitte kusagile minna ja siis end lihtsalt rajal täis lasen! Jep, kohati tundus see reaalsusena, et nii juhtubki.
JUMALA PÄRAST seda veel vaja oleks olnud. ÕNNEKS, minu õnneks, läks see kummaline tunne maost üle.
15 kilomeetrit tiksus täis ja oma esimest energiageeli veel sisse ei võtnud. Võtsin juba kätte, et kohe kui teenindus punkt tuleb, siis saan kohe ka juua. Olen aru saanud, et energiageelid toimivad minu puhul paremini, kui neile kohe vedelikku peale tarbin. Siis saan kohese energialaksu, mitte ei hakka geel toimima kilomeetri kahe pärast.
Vahetult enne kui 16 kilomeetrit täis tiksus tuligi teenindus punkt koos energiapunktiga. Energiapunktist mul vaja polnud midagi, sest olin oma energia kaasa võtnud. Pealegi pakuti seal vaid Enerviti tooteid, mis minu puhul puhas raiskamine. Võtsin sisse oma esimese geeli Grapefruit maitselise. Panin peoga soola otsa ning jõin vett peale. Suhteliselt rõve kombinatsioon aga, mis seal ikka. Kui vaja siis vaja.

Edasi viis rada läbi loomaaia. Nägin piisoneid, kaameleid, mets hobuseid ja mõnda väiksemat loomakest. Tundus, et kõik loomad olid peitu pugenud.
Loomaaiast väljudes oli täis tiksunud 18 kilomeetrit. 3 kilomeetrit veel siis võis pool tehtuks lugeda.
Tundsin endiselt jalgades kergust. Võhma ja energiat oli.
Seni oli jooks puhas nauding.
Kilomeetrid läksid endiselt lenneldes. Vahetult enne 20 kilomeetri täitumist sai end taas värskendada.
Loosi läks järjekordne tops spordijooki.
Lisaenergiaks veel vajadust ei näinud.
Kusagil  21,5 kilomeetri peal viis tee meid mingisugusele terviserajale. No see teekate mulle kohe üldse ei meeldinud. Kergelt pehme peenike kivipuru. Vahetult enne 23nda kilomeetri täitumist oli teenindus punkt. Võtsin teise energiageeli sisse. Taaskord Grapefruit maitseline. Alates sellest hetkest alustasin ka enda märjaks kastmisega, sest tundsin, et vajan seda. Esimese korra kohta kastsin tagumise naisterahva vist märjemaks kui ennast. Silmamõõt oli nii paigast ära.
Siit edasi keerasime Vabaõhumuuseumi teele ehk siis edasine jooks kulges pikalt mööda mere äärt.

25ndal kilomeetril hakkasin kergelt oma vasakut pahkluud tundma, kuid õnneks mitte midagi hullu. Jooks oli endiselt nauditav. Teadsin, et varsti võib raskeks minna. Olid ju nii mõnedki hoiatanud, et 32st kilomeetrist hakkab alles maraton.
26ndal kilomeetril sai jälle juua ja end kasta. Sel korral sain ikka märjaks ka. Enne kui jõudsime edasi tagasi viivale rannaäärsele lõigule siis tuli veel laudtee üle elada. Olin nii mõndagi kuulnud selle kohta. Tõesõna, see oli veel kohutavam lõik, kui terviseraja lõik. Kohati läks süda pahaks ja pidevalt kadus jalgealune alt, sest see kõik kõikus nii kõvasti.
Mingi koha peal nägin ka Regiinat. Täpselt ei mäleta mitmendal kilomeetril see olla võis. Aga hõikasin talle kõvasti: "Tsau Regiina!" Vist oli üllatuseks talle, et ma ka rajal olen.

Ühtlasi oli see Edasi tagasi lõik ka kohaks, kus poolmaratoni omad said kokku maratoni jooksjatega.
Teenindus punktis, mis oli vahetult enne 29ndat kilomeetrit, jõin spordijooki ja veel ei tundnud vajadust lisaenergia jaoks.
30 kilomeetrit tiksus täis. Nüüd ootasin millal raskeks hakkab minema.
31sel kilomeetril pakuti õlut ja natuke maad eespool veel ka muud kraami. Võtsin õlut. Seejärel energiageeli, sinna otsa spordijooki ja apelsini. Ning tagatipuks kastsin ennast ka.
Ikka korralik kompott. EI tahtnud isegi mõelda, mida mu magu sellest kõigest arvab. Püsisin endiselt tempomeistritega tempos.

Kusagil Pelguranna lõigul peale 33ndat kilomeetrit jäin natuke tempomeistritest maha ja siis juba Regiina hõikas, et ma grupis püsiksin! Võtsin kiirelt grupile sappa ja jooksin grupis edasi.
34ndaks kilomeetriks andis mu pahkluu endast juba üsna tugevalt märku. Ühtlasi jäin tempomeistritest natuke maha. Sest väikese tõusu peal otsustasin, et annan pahkluule armu ja kõnnin minimaalselt. Siis tuli juba Regiina rattaga vastu. Pakkus Cocat, mille ma lahkelt vastu võtsin. Ning seejärel juba jooksu sammul jätkasin. Tempo grupp oli veel näha, kuid neile järgi tormama ei hakanud.
37ndal kilomeetril võtsin oma 4nda energiageeli. Selleks hetkeks olid vasak pahkluu ja parem põlv mõlemad minuga koostöö lepingu ülesse öelnud. Kõik mis siit edasi tuli oli paras sadistlik enesepiitsutamine. Tempos järele andmist ei toimunud. Tempo pidi püsima selline nagu seni püsinud on. Kilomeeter kilomeetri haaval.
Kui see meeletu valu välja jätta, mis sel hetkel mul jalgades oli. Siis võis jooksu endiselt nautida. Endiselt oli kerge. Lõpp peaaegu, et paistis.
Viimases teenindus punktis, mis oli vahetult enne 39ndat kilomeetrit. Võtsin ülimalt rahulikult. Jõin spordijooki, sõin apelsini ja tagatipuks kallasin 2 topsi vett endale kaela.
Nüüd oli jäänud veel viimane tõus võtta ja edasi oli juba lust ja lillepidu ehk finiš polnud enam kaugel.

Hoolimata valust, mis valdas mu jalgu nautisin endiselt jooksu. Suu oli kohati kõrvuni veetud. Meel muutus härdaks ja silm tahtis vesiseks kiskuda. Ei suutnud uskuda, et olin juba nii kaugele jõudnud.
40ndal kilomeetril sain lõpuks aru, mis ajaga üle finiši joone võin jõuda.
Veel enam kannustas see mind tagant tempot hoidma ja mitte valule järele andma. Tempo grupp oli minust umbes minuti jagu ees.
42 kilomeetrit sai täis. Nii natuke veel. Olin nii omas mullis, et kui lähenesin finiši sirgele ei pannud tähelegi, kui Härra kõrvalt ergutas.
Lõpuks keerasin pikale finiši sirgele. Eemalt nägin kella. Kas jõuan 4:30:... sisse, mis iganes sekundid siis peale tiksuvad. Ja ja ja ja ma JÕUDSIN!

OH GOD, ei suutnud uskuda, millega ma just hakkama sain. MA JOOKSIN MARATONI! Ja seda ajaga 4:30:45... Neto ajaks tuli lausa hämmastavad 4:28:47.
Nüüd oli see koht kus hakkasin pisardama. Olin ülimalt õnnelik, et suutsin terve raja läbida joostes. Ilma et oleks kõndinud, pikemalt kui 200 meetrit. Ja seda ka vaid kahe koha peal, pahkluu tõttu.

               


Sain oma medali kaela. Endal vesine nägu ees. Medali jagaja vaatas mind kui pooletoobist aga mul oli sellest jumala savi. MA PIDIN JU OMA ÕNNE KUIDAGI VÄLJENDAMA. Enamus inimesi väljendab seda küll rõõmsamalt aga need olid minu RÕÕMUPISARAD.  Spordijook ja veepudel ka näppu ning seejärel võtsin termokile endale peale ning jäin Härrat ootama.
Kui Härra ükskord kohale jõudis siis kukkusin veel kõvemini pisardama. Ja nii ma seal siis pisardasin oma õnne pisaraid.
Härra oli ka hämmingus: "mida aega sa just jooksid!!"
Ainus millele suutsin veel mõelda oli kuidas auto juurde kiiresti saaks.
Ütlesin Härrale: "Kohe auto juurde, kui kusagile maha istun, siis siit ma enam ei liigu." Nii suundusimegi auto juurde. Et saaksin kuivad riided selga ja sõit kodu poole võiks alata!






Kirjutamiseni K :)




2 kommentaari:

  1. Mõnus lugemine, võttis minul ikka silma märjaks.
    Kas taastumisest on midagi eraldi kirjutada? Kuidas pahkluu ja põlv järgmisel päeval olid?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõtlesin küll, et teen lühikese kokkuvõtte "Pärast Maratoni", et saaks kõik ikka kirja. Lihtsalt muidu oleks kogu see kirjatükk veel pikemaks veninud.

      Kustuta