ERAKORRALINE VASTUVÕTT+ HAIGLA SEIKLUSED

                                                

Selle loo algus ulatub aasta 2018 lõppu. Täpsemalt novembrisse, mil pidin hakkama saama esimeste sümptomitega. Tegelikult vöiks selle aja isegi varasemaks tuua, mil regulaarse naistearsti külastusel vasakust munasarjast tsüst leiti. EI midagi suurt, selline pisi pisi ja 6 kuu pärast uuesti kontrolli, kui vahepeal miskit ei muutu. Noh. Muutus ja palju ning väga drastiliselt.

Novembris 2018 "Just nende päevade " ajal sai korraliku valu omanikuks. Esialgu oli kõht ka veidi korrast ära ja seostasin seda lihtsalt gripi hooaja alguse või mingi kõhu viirusega. Ühesõnaga ei midagi sellist, mille pärast oleksin pabistama hakanud. Sest kõik muu seal juures oli normaalne.

Sama lugu kordus ka Detsembris ja Jaanuaris. Kui Detsembri jaoks püüdsin veel enese jaoks vabandusi leida. Siis Jaanuaris minu kannatus selles osas katkes. Ma olin valust kägaras, pisarad silmis ja püüdsin kuidagi eksisteerida. Sel korral tabas mind valu 5 km ringi peal olles, kus poole tee peal tahtsin lihtsalt pildi tasku panna. Sees oli meeletu valu. Hingata oli raske. Pulss kõrge ja mina kusagil suure tee ääres oma samme täis kõndimas. Mõtlesin korduvalt telefoni haarata ja endale Härra järgi kutsuda, kuid suutsin end korduvalt veenda: " Saan hakkama, ei ole nii hull midagi!"
Kui ükskord koju jõudsin siis oli esimene asi pikali visata ja end lihtsalt kerra tõmmata. Selliselt vedelesin mitu tundi jutti, kuniks läbi valu suutsin uinuda. Just siis kui arvasin, et valu hakkab vähenema läks see jälle hullemaks. Süüa ei saanud, sest kohe peale sööki läks alati valu hullemaks. Olin päevi söömata, paari lonksu vee peal.
Samal ajal pidi ka tööle jõudma. See oli ainus asi, mis oleks võinud olemata olla. Kui juba tööl olles jaks otsa sai ning valu murdis järjekordselt võtsin end kokku ja helistasin perearstile. Sain peale tööd kohe vastuvõtul ära käia ja kirjutas mulle koheselt ka saatekirja Günekoloogia osakonna erakorralisele vastuvõtule.

Ei pidanud palju mõtlema, kas minna sinna vastuvõtule või mitte. Tahtsin selgust saada. Kas olen juba peast soe ja kujutan asju ette või päriselt on midagi viga.
Üldiselt oli kell juba üsna palju, umbes 18.00 paiku käisin registratuurist läbi ja jäin oma aega ootama. Pool tundi oli kulunud kui lõpuks arst mind kabinetti kutsus. Esmalt sain sõimata: "ET MIKS MA ALLES NÜÜD TULEN! JA MIKS MA NII HILJA TULEN!" Esimese hooga ehmatasin suhteliselt sõnatuks ennast. Täitsa shoki sain. Kulus veidi aega enne kui toibusin selles kurjustavast vastuvõtust. Ise mõeldes, kas satungi alati selliste kahtlaste arstide juurde.

Esialgne ultraheli näitas, et 2018 suvel avastatud pisi pisi tsüstikene vasakul pool munasarjas oli endiselt alles, kuid suuremaks kasvanud. Kirjutati valu vastased küünlad ja pandi aeg suurte ultrahelisse, mis pidi veidi selgema pildi andma, kuid lõplikku diagnoosi vaid selle põhjal siiski panna ei saavat.

Ootasin siis selle Ultraheli ära. Kaks nädalat pidin ootama.
Hommikul olin varakult kohal. Sain vaevalt ukse taga istet võtta, kui juba kabinetti kutsuti, kuigi minu ajani oli veel oma pool tundi aega.
Tsüst oli endiselt alles. Mõõtmetelt ligi 5 cm läbimõõduga. Siis näitas pilt ka paremal pool umbes sama suurt tsüsti. Olin ehmatusest tumm, et kaks nädalat tagasi seda ei nähtud ja nüüd järsku on.

Siit alates sain endale külge ENDOMETRIOOS´i kahtluse. Kohe peale Ultraheli olin arsti vastuvõtule oodatud. Seal polnud enam pikka juttu. Tehti kohe selgeks, mida kahtlustavad jne. Paluti panna omale operatsioonile järjekord. Kuna Laparaskoopiline operatsioon on ainus viis tuvastamaks endometrioosi. Sain vaevalt kabineti uksest väljuda, kui natukese aja pärast telefonil oli kaks vastamata kõnet ja kohe tuli ka kolmas kõne otsa ja selle jõudsin vastu võtta. Arst helistas ja kutsus tagasi. Panid mulle ise opile aja... Arvatavasti vaatasid, et uksest väljudes olin üsna shokis kogu sellest loost ja otsustasid ikka ise asju ajada.
Pidin siis minema vereproovi veel andma. Ei mäletagi kuna viimati nii palju verd korraga mingisuguste proovide jaoks võeti.

Laparaskoopiasse sain aja 2.Juuliks, tingimusel et kui varem mõni aeg pakkumisse tekib, siis pannakse mind kohe sellele ajale kirja. Kahe nädala jooksul mil ootasin analüüside vastuseid ei juhtunud midagi. Keegi ei helistanud ega pakkunud varasemat aega. Kui arstile analüüside vastuseid helistasin, siis need olid kõik korras ja uuriti kohe varasema aja kohta, kas on pakutud. Pidin EITAVALT vastama. Lubati kohe tagasi helistada. Ootasin siis 5 minutit kui helistasid tagasi ja teatasid, et saan juba 11 Aprill opile. Olin just tööl ja sain just Aprilli kuu graafiku kätte. Kiitsin heaks, et mulle sobib see aeg. Ja seejärel hakkas korralik ümber organiseerimine ja helistamine.
Õnneks järgmiseks päevaks oli kõik klaar ja võisin vaid aega oodata, milleni oli natuke rohkem kui 2 nädalat.

Aprilli kuu algusesse mahtus mul täpselt neli tööpäeva. Vaid paar päeva enne operatsiooni aega suudeti seda veel päeva võrra ette poole nihutada. Seega olin nüüd graafiku järgselt viimast päeva tööl 9ndal aprillil. Ja kohe kui tööpäeva lõpetasin suundusin haigla vastuvõttu. Mul oli eelnevalt ära räägitud, kui tahavad, et ma päeva võrra varem tuleks siis peavad leppima sellega, et tulen alles õhtul. Neile sobis selline variant ilusti ja nii saigi siis kokku lepitud.

Härra tuli mulle töö juurde järgi, et ma ise ei peaks sõitma. Hilise kella aja kohta saime isegi autole parkimise koha esimese hooga. Tavaliselt oota tükk aega, enne kui keegi oma koha loovutab, sest temal said asjad aetud.
Liftiga kolmandale korrusele ja olingi mulle määratud osakonna ukse taga. Ütlesin Härrale tadaa ja palusin veel all natukene oodata, kindluse mõttes, et ikka sisse saan ja mingit vingerpussi ei tule. Registratuuris läks kõik justkui õlitatult. Mainiti kohe ära, et kahjuks õhtusöögi nimekirja ma ei mahtunud. Olin justkui ettenägelik ja olin omale natuke õhtuks kaasa võtnud ja peale seda suunati mind minu palatisse. Anti kraadiklaas, et temperatuuri mõõdaksin. Saatsin siis kiirelt Härrale ka sõnumi, et võib koju minna.
Kraadiklaas midagi välja ei mõõtnud. Tavaline 36,4. Vererõhk oli ka korras, minu jaoks võib-olla isegi veidi kõrge aga arusaadav, astusin just haigla uksest sisse, et järgmisel päeval nii öelda noa alla minna. Ka kõige tugevama närvikavaga inimesel tõstaks selline asi vererõhku. Niisama oli ka pulsiga. Rahulikus olekus veidi kõrge, kuid kõigest natukene.

Üldises plaanis ma ei pabistanud järgmise päeva pärast üldse. Sellist "NÄRVI" veel polnud sisse tulnud, mis seest ussitaks ja ajaks südant pahaks. Ehk oli asi selles, et see oli 4 kord mul üldnarkoosis noa alla minna. Inimene pidi ju kõigega harjuma.
Palatis olime kahekesi, kuid saabumise päeva õhtu ja öö veetsin üksinda, sest palati kaaslane oli päeval käinud operatsioonil ja oli öö intensiiv palatis.
Järgmise päeva hommikul toodi tema ka tagasi palatisse.
Hommik nägi ette, et käin dušši alt läbi, olen 30 minutit pikali ja siis tõmban pikad kompressioonsukad jalga.
Siis võis ootama hakata, kuna tullakse ja mind minema veeretatakse. See ootamine oli vist kõige hullem aeg. Tundsin kuidas närv kergelt sisse hakkas tulema. Alles nüüd. Enne veel käis arst ja tahtis mind üle vaadata, et kas kõik mis kirjas, on endiselt oma koha peal, midagi pole ise ära kadunud. Nii oli. Kõik oli alles.


Kell oli umbes 10.50 kui tuli üks õde ja palus veel viimast korda vetsus käia. Ja kohe tuli ka teine õde. Voodile pandi lisakate lina peale. Mulle operatsiooni eelne särk selga. Arvan, et õed vaatasid mind kui "VEIDI PEAST SOOJA TÄDI!" Neid nähes venis suu kõrvuni ja hõiskasin kõva häälega : "JUHUU, LÕPUKS OMETI". Püüdsin ise olla nii positiivselt meelestatud kui vähegi olla sai. Ja lõpuks veeretati mind palatist välja. Üks koridor teise järel, keeramine keeramise järel. Lõputult palju koridori oli. Vähemalt mulle tundus.
Kuniks jõudsin operatsiooniks ettevalmistus palatisse. Õde tuli kohe ja hakkas kanüüli paigaldama. Miks on nii, et ma tunnen nõela torget enne reaalset tegevust ja kui reaalselt see toimub siis on nagu viis korda valusam?  Sain ka termo teki peale, et oleks soe olla.


11.30 lükati mind operatsiooni saali ja hakati ette valmistama. Kõik vajalik aparatuur pandi külge ja varsti hakati ravimeid andma. Üks, kaks, kolm ….
Järgmine hetk oli kell juba kaks, kui läbi laksu uurisin õe käest: " MIS KELL ON?"
Narkoosist välja tulek oli keeruline. Sain järjekordse hingamisseisaku vahetult enne meelemärkusele tulekut. Kuidas ma seda mäletan ? Lihtsalt esimene mälestust kohe peale ärkamist, kui õde kordas mulle: " Hingake, hingake"! Ja patsutas samal ajal põski.
See ei ole esimene kord hingamisseisakut saada. Eelnevalt olin narkoosi arsti informeerinud ka, et mul võib hingamisseisak tekkida.
Teine asi, millest informeerisin, et mul võib tekkida korralik peapööritus.
Ühesõnaga sain sel korral kõik. Hingamisseisak, peapööritus. TÄISLAKS KOHE !
Järgmine mida mäletan, et mul oli MEGA KÜLM. Nii kohutavalt värisesin, et lausa hambad plagisesid. JA MEELETU VALU, MIS MINUST LÄBI SÖÖSTIS. Olin ärkvel. HOLY COW. Polnud enne sellist valu tundnud. Operatsiooni ajal saadud valuvaigistite mõju läks ilmselt üle ja vajasin kiiresti uut doosi. Õnneks õde tegi ühe laksu valukat ära ja hakkasin kohe vähem värisema, kuid tundsin endiselt valu. Kui õde natukese aja pärast valu kohta uuris siis andsin hinnangu: " VALUTAB, 10 palli süsteemil 7 palli". Sain uue doosi valuvaigistit. Ja TAEVALE tänu. Valu hakkas järgi andma. Soe mul muidugi veel ei olnud.

Järgmine kord kui õde mind kontrollima tuli, siis kurtsin, et tahaks külge keerata. Oiii PELMEEEEEN, see oli viimane, mida oleks võinud teha. Vähe sellest, et olin lamamisest kange. Valus oli. Intensiiv palatis olin oma tunnikese kuniks mind osakonna jälgimispalatisse lükati.
Lõpuks sain ka mingid riided tagasi selga. Ja palusin lisateki endale, sest JUBE KÜLM OLI... ENDISELT ! Jälgimise palatis olin seni kuniks tilguti kott tühjaks tilkus. Siis sain juba oma palatisse tagasi.
Kogu päev justkui koosnes ühest kohast teise rändamisega ja kella otsimisele ning kellaaja meelde jätmisele.
                     

Tagasi oma palatis ja korraliku laksu all. 

Siit maalt läheb juba jutt igavamaks.
Peatselt tuli õde ja lubas paar lonksu juua. Kui see sisse jääb siis pidin ka süüa saama. Suu kuivaski juba justkui SAHARA kõrb. See kaks lonksu olid kui taevane kingitus mu kurgule. Õnneks vesi jäi sisse. Noh umbes... sest kohe pidin vetsu minema. Aga kuhu sa lähed, kui pea keerleb otsas selliselt, et kui kiiremini keerleks siis lendaks otse orbiidile ära. Palusin siis palati kaaslasel õe kutsuda, et see mind vetsu aitaks. Hädaabi nupp oli minust nii kaugel, muidu oleks seda kasutanud.
Esimese hooga polnud ühtegi õde eest laua juurest võtta. NOH WELL, ega võin veel natuke aega kinni hoida. Teise korraga läks õnneks. Õde tuli. Aitas mu voodile istuma. Istusin ja ootasin kas pearinglus läheb paremaks või pole seda plaanis. Selgus, et seda polnud selleks korraks plaani pandud. Peamine oli, et ma silmi kinni ei paneks. Siis pidi kindlasti pilt eest minema. Püüdsin siis silmi nii pärani ajada kui seda sellises laksu all olekus võimalik oli teha. Koperdasin oma paari sentimeetriste sammudega siis kuidagi vetsu. Hoidsin hädaabi lingist kinni ja istusin potil nagu õnnis hing kunagi. Ei teagi millal viimati nii suurt rõõmu sai tunda lihtsalt pissimise üle. See annab tunnistust, et olin endiselt veel laksu all.


       

Kui juba voodisse tagasi sain siis toodi juba süüa. Olin jälle ÜLIHÄPPY, et süüa saab. Saate aru, olin viimati süüa saanud eelmisel õhtul ja nüüdseks oli kell FREAKING õhtus. Polnud ma sel päeval saanud ei hommiku ega lõunasööki. Magu oli ammu loobunud oigamast, sest oli veendunud kõri katkemises.
Ühesõnaga see täiesti igasugu väljanägemiseta ja värvita püreesupp maitses justkui oleks kulda söönud. Kõige parem asi mida viimase 24 tunni jooksul söönud oli. Ilmselt mängis nälg siin oma vingerpussi ja kõik oleks kõlvanud süüa. Kasvõi sibulasupp.
Peale sööki oligi päevake nii öelda läbi. Õde veel korra käis, et uurida kas soovime ööseks unerohtu ka. Võtsin igaks juhuks, kui valu magada ei lase.


Õhtul tegime veel palati kaaslasega tassikese teed. Sõime jogurtit ja seejärel asutasime magama. Enne seda tuli veel vetsu tiir ette võtta. Vaikselt suutsin iseseisvalt ära käia aga vahetult enne voodini jõudmist oleks peaaegu MUST AUK tekkinud. Õnneks sain piisavalt kiiresti voodile end pikali. Ööseks unerohtu ei kasutanudki, sest olin endiselt sellise laksu all, mille najal sain hommikuni magada.

Hommik hakkas varakult, sest õde tuli juba varakult toimetama.
Ainus millest mõelda suutsin oli söök. Olin juba niigi mitu päeva suhteliselt kerge toidu peal ja nüüd juba tundsin tahkest toidust puudust. Hommikusöök oli veel kaugel. Paar tundi oli sinnani veel aega.
Aga kui juba söök tuli siis oli üllatus suur, et tahket toitu saab. Seda enam oli rõõm suurem. Nii vähe oligi vaja õnneks. Tahket toitu.

     

 
Siit edasi pidin ootama, millal arst tuleb ja räägib eilsetest leidudest ning kõigest muust.
Õnneks käis arst suhteliselt varakult palatist läbi, küll aga pikemaks jutuajamiseks aega polnud kuna pidi uuele operatsioonile minema. Seega lubas lõuna paiku tulla ja lähemalt rääkida. Samal päeval pidin ka koju saama.

Vahepeal suutsin veel all R-kioskis käia, et nii endale kui palati kaaslasele midagi juua tuua, sest meie mõlema joogi varud olid otsas. No see lühike maa mida sinna ja tagasi käima pidin. See oli võrdväärne poolmaratoni jooksmisega, selle vahega, et poolmaratoni lõpus pole ma ka nii väsinud kui sel korral olin.
Lõuna jõudsin ka ilusti veel ära süüa enne kui lõplikult arst rääkima tuli ja mind haiglast välja kirjutas.
Palusin õde,et vahetaks veel enne minekut plaastrid ära. Kuid ta vist unustas mu ära, sest niipea mind kusagile ei kutsutud ja õde ise palatisse ka ei tulnud.
Kott oli pakitud ja ootasin vaid Härra kõnet kuna kohale jõuab. Kui juba minekul ja õdede toast möödumas olin tuli õde ja võttis käevangu: " Ma pidin ju plaastreid vahetama. EI lähe sa kusagile enne kui need vahetame!" JA nii ma siis läksin plaastreid vahetama. Jalanõud jätsin vastava ukse taha, et siis Härral hea näha kus ruumis viibin hetkel. Nii ka oli. Kui ükskord ruumist väljusin ootas Härra juba ukse taga.
Koju sõit võis alata. Samuti taastumine.




Kirjutamiseni K :)

SUUNTO SÜGIS/TALV- 2018/2019

Kas teate mõne asjaga on nii: "Et siis kirjutan kui tehtud on!" Nii ka selle postitusega. Ei oleks ju olnud tore lugeda iga SUUNTO jooksu kohta eraldi postitust, kui sisuliselt on kõik sarnased. Seega panen kõik jooksud ühte kokku ja saan ühe postituse.

Ühesõnaga, ei olnud ma ennem ühestki SUUNTO virtuaaljooksust osa võtnud. Varasemalt olin küll uurinud selle kohta, kuid see miski jäi puudu, et oleks tahtnud osa võtta. Sel korral oli teisiti. Mul oli oma aastane eesmärk nii öelda täitmata ja siis pidin kusagilt midagi juurde hakkama vaatama. Nii jäidki SUUNTO jooksud silma. Ei pidanud kaua mõtlemagi, kui otsustasin, et vähemalt aasta 2018 lõpuni registreerin end igale osavõistlusele. Ja hiljem ka ülejäänud hooajale.

Kuid mida virtuaaljooks endast kujutab ?

Virtuaaljooksus on täpselt samasugused distantsid nagu tavavõistluselgi-5km, 10km, 21,1km, 42,1km, kuid võid need läbida endale sobival ajal ja kohas. Aega võtad ja distantsi läbimist mõõdad oma GPSi toetava kellaga või telefonirakendusega (Endomondo, vms). Peale distantsi läbimist saadad ekraanitõmmise või lingi oma jooksu tulemusega võistluse korraldajatele, misjärel võistluse lõppedes saadetakse sulle e-mailiga diplom ja postiga medal.

Sügistalvised SUUNTO Virtuaaljooksud toimusid järgmistel kuupäevadel:

29.10-11.11 (2 nädalat)
19.11-25.11
3.12-9.12
19.12-01.01 (2 nädalat)
7.01-13.01
21.01-27.01
4.02-10.02
18.02-24.02
4.03-10.03
18.03-31.03 (2 nädalat)

Kõik virtuaaljooksud olid 1 NÄDALA PIKKUSED, välja arvatud hooaja esimene, viimane ning jõulunädala oma.

Esialgu tundus üsna arukas idee end nendele jooksudele kirja panna. Aga kui iga võistlusega ilm aina halvenes ja ilmad muutusid külmemaks ning tuulisemaks. Ja taga tipuks ka lund alla kühveldama hakkas, siis hakkasin üha enam kahetsema seda ettevõtmist.
Ilmad olid, mis nad olid aga tehtud sain kõik jooksud/kõnnid. Ei jäänud ühtegi tegemata. Alati oli pigem takistuseks see esimene " MA EI VIITSI, EI TAHA, EI JÕUA! " Kui sellest üle sain, riidesse ja juba väljagi, siis oli asi juba lihtsam.
Enamasti meenutas mu liikumine igiliikurit, sest üritasin suurema osa ajast libedaga püsti jääda samas püüdes teha mingeid jooksule sarnaseid liigutusi ilma, et end vigaseks kukuks... IF THAT MAKE SENSE!

Lõppkokkuvõttes olen siiski rahul, et osalesin, sest pole ühelgi talvel nii palju liikunud, kui sel talvel. Seega mingi kasu sellest ikka oli. Talviti olen justkui karu, kes istub oma pesas ja magab. Aga minu puhul kehtib pigem: " Otsib sooja kohta !" Mina ja talv ei käi kokku. Mkm kohe üldse mitte. Võin suvelgi villased sokid jalas ringi käia ilma, et jalad soojaks läheksid.

Terve hooaja vältel loositi välja ka erinevaid auhindu. Lootsin, et äkki õnnestub ka loosirattalt midagi omale näpata aga ei. Üks loosimine teise järel ja alati pidin pettuma, et ei jopanud. Seega tuli SUURE ÜLLATUSENA kui VIIMASES LOOSIS LOOSIRATAS ka mulle midagi välja keerutas.
Nimelt õnnestus mul saada omale Arthur Lydiard "JOOKSMINE KOGU ELUKS"!
Raamat minu maitse meelele... Kindlasti loen läbi.

Kohe kohe on ka uus jooksu hooaeg algamas ja saab veel aktiivsemalt liikuma hakata.






Kirjutamiseni K :)

AASTA 2019 LUBADUSTEST / EESMÄRGID

Lubadused, lubadused, lubadused! Üldiselt on uue aasta lubadused sama vett pidavad, kui Eesti ilmajaama poolt lubatud ilmateade. Ehk siis alguses on need lubadused aktuaalsed, kuid üsna peagi vajuvad unustusse või kukuvad suure kolinaga porri. Jah, iseasi mis lubadustega tegemist on.

Ausõna, mina ei tea, mis asjad need uusaasta lubadused veel on! Pole enesele veel selliseid elukaid ette kirjutanudki! Kas need on midagi sellist nagu seda on PÜHA LEHM? Või lausa midagi nii suurt nagu seda on Egiptuse püramiidid ? Ei ? NO mis elukad need siis on ? On mis nad on, kuid tundub, et olemas nad on !

Nagu juba eelnevast välja võib lugeda, et mingisuguseid lubadusi ma enesele aasta alguses ei lubanud! Lihtsalt sellepärast, et siis oleks need niikuinii sinna paika jäänudki. Nagu enamustel ikka juhtub. Ma ei taha olla see enamus. Tahan olla see inimene, kes enesele midagi ei luba, vaid teeb asju eksprompt ja täpselt siis kui tuju tuleb! Kõlaks justkui plaan! Aga ei. Asi on palju sujuvam ja lihtsam. Kuna ma ei lubanud enesele mingeid lubadusi, siis ei pea ma mingite lubaduste täitmise/ mitte täitmise pärast pabistama.

Uue aasta esimesel päeval otsustasin lihtsalt, et sellel aastal liigun rohkem. ROHKEM ? Nii mõnigi ahmiks õhku ja imestaks, kas ma siis juba ei liigu piisavalt. Tegelikkus on aga kurvem. Soojemal perioodil liigutan end tõesti rohkem, kuid mis puudutab neid KÜLMI, KOLEDAID JA PIMEDAID talve päevi, siis ma võiksin meenutada lausa potilille. Teate küll, toataim, mis vedeleb ühe koha peal ja liigub ühest kohast teise vaid juhul, kui keegi teda liigutab. See meenutaks justkui mind! Suur ja lodev potilill, mis vedeleb kusagil toa nurgas.

Esialgu tundus ulmeline idee  end iga päev välja liikuma saada, kuid nüüd selle lühikese ajaga on see juba lausa harjumuseks saanud. Kui ma just ei jookse, suusata siis lähen kõndima ja alla 5 km ei tule kõne allagi. Varasemalt pole ma üldse külma perioodil väljas nii palju ringi liikunud kui Jaanuari esimeses pooles. Teine pool sinna otsa ja saaksin kokku ühe kuuga, eelmise talve hooaja liikumisminutid ?
Motivatsiooni annab liikumiseks juurde ka SUUNTO virtuaaljooksude sari, kuhu ma end ilusasti terveks hooajaks registreerisin. Nii saan isegi jooksu sussi tihedamini jalga, kui ma seda muidu teeks. Külm ja mina ei sobi kokku. See on umbes sama, kui süüa heeringat vahukoorega!

   
Ka EESMÄRKE algavaks hoojaks pole ma enesele teab kui suurelt seadnud.
Esialgu ilutseb eesmärkide jaoks mõeldud leheküljel vaid üks eesmärk! Ainult üks ja selleks on JOOSTA POOLMARATON ALLA KAHE TUNNI!
Ei ole vist eriti keeruline eesmärk. Kindlasti suudan seda. Vähemalt ma tahan uskuda, et ma suudan seda.

Üldse uue hooaja võistluste planeerimisega olen seni kitsi olnud. Eelmisel hooajal oli mul selleks ajaks juba terve hunniks võistlusi registreeritud ja huvipakkuvad jooksud välja kirjutatud. Aga uueks hooajaks olen registreerinud vaid ÜHELE JOOKSULE ja huvipakkuvaid pole veel mitte ühtegi paberile jõudnud.
Eks seda ka lihtsal põhjusel. Ma lihtsalt ei tea millistel võistlustel ma tahaks sel hooajal osaleda. Millised pakuvad rohkem pinget. Kas võtta sel hooajal peamiselt poolmaratonid ja rihtida selliseid võistlusi, kus ennem osalenud pole. Või joosta vanadel tuttavatel radadel? Või teha kõike nii öelda käigu pealt. Kui miski jooks huvi pakub, registreerida ja lihtsalt joosta.

Oleks justkui sihipäratu kulgemise plaan. Kuid õnneks veel on aega mõelda, mis suunal oma plaane/mõtteid edasi mõlgutada ja siis kuidas tegutseda.

Kirjutamiseni K :)

AASTA 2018 KOKKUVÕTE!

Nüüd on jõudnud aeg sinnamaani, kus tuleks aasta 2018 kokku võtta.
Alustada tuleks vist algusest. Eks alguses pidasin kõvasti plaani millistel jooksuvõistlustel osaleda võiks ja aasta esimestel päevadel kirjutasin välja pika nimekirja jooksudega, mis võiks olla 2018 aasta MUST BE jooksud. Nimekirja sai sel hetkel 24 erinevat võistlust. Millest nii mõnigi kukkus ära, kas viletsa tervise või liiga kuuma ilma tõttu aga ära kukkunud võistluste asemele leidsin uued.

Olgem ausad, sel suvel anti meile rohkem kuuma, kui seda mitme varasema aasta suve peale kokku oli antud. Kohati oli tunne, et kui jooksen ühe jooksu veel SELLISE KUUMUSEGA, siis homset päeva ma enam ei näe.

Aga tulles jooksude juurde tagasi. Mis jooksud ma siis läbisin?
1. Kolme Tamme Jooks
2. ERMi Jüriöö Jooks
3. Suurjooks Ümber Viljandi Järve
4. Vändra maraton
5. Elva mägede jooks
6. Tartu maastiku maraton
7. Maijooks (jätsin postituse kirjutamata)
8. Elva Vapramäe jooks
9. Rapla Selveri Suurjooks
10. Narva energiajooks ( 2 jooksu- 21 km ja 6 km)
11. J.Lossmani mälestusjooks
12. Maraton EE100, e-maraton
13. Jooks ümber Pühajärve

14. Elva järvede jooks

15. Suvejooks ümber Saadjärve
16. Skechers suvejooks
17. Peetri jooks ( Peetri jooksu postitus on ühes Skechersi suvejooksuga)
18. Eesti ööjooks
19. Jüri Jaansoni kahe silla jooks
20. Nike noortejooks ( Tallinna maratoni postituses)
21. Tallinna sügisjooks ( Tallinna maratoni postituses)
22. Tallinna maraton
23. Tartu linnamaraton
24. Paide-Türi rahvajooks ( jälle jäin postituse võlgu)
25. 4x SUUNTO virtuaaljooks.

Kokku osalesin 29-l jooksuvõistlusel, millega teenisin oma medali seinale 30 medalit (üks neist Linnajooksude koondmedal). Narva energiajooksul jooksin samal päeval kahel jooksul.
Kilomeetreid sai läbitud võistlus radadel 308.

             

AASTA KOHUTAVAMA jooksu tiitli saab omale TARTU MAASTIKU MARATON. Mida kuumust, mida ilma, MIDA SUREMIST RAJAL. Ausalt, ma olin kindel, et ma suren sel päeval. Ainus mõte mis peas tilises:" ENESETAPUKS ON LIHTSAMAID MOODUSEID!" Ja kohe kindlasti pidi see jooks minema EI IIAL ENAM listi, kuid hetkel mõtlen, et võiks ju uue võimaluse ikka anda, sellele jooksule.

AASTA ÜLLATAJA tiitli saab omale PEETRI JOOKS. Võiks öelda, et enam perfektsemat rada ei saaks soovidagi. Nii mõnus lauge ja lihtne joosta. Kilomeetrid möödusid linnutiivul ja enne kui arugi said, olid juba viimasel kilomeetril. Ma ei tea mida ma seni teinud olin, et polnud varem sellele jooksule jõudnud. Ahjaa... jooksin Skechers suvejooksu. Sest need mõlemad on seni ühel ja samal päeval toimunud. AGA nagu nüüd ajalugu näitab, et kui piisavalt hullu panna, siis saab samal päeval ka mõlemal jooksul osaleda.

AASTA RASKEIMA JOOKSUSARJA tiitli saab aga ELVA METSAJOOKSUDE SARI. Vot kui jõuaks need tõusud kõik kokku lugeda oleks küll tore aga see on vist mission impossible. Ma isegi ei tea, miks ma end sellesse sarja mässisin. Ahjaa, enesepiitsutamise vajadus/oskus/ lollus on selle nimi vist. Aga kuna kõik jooksud toimuvad kodule nii lähedal, siis oleks olnud lausa patt mitte osaleda.

AASTA LEMMIKJOOKSU tiitli saab VÄNDRA MARATON ja seda teist aastat järjest. Mind võlub selle jooksu juures kõik, selle korraldus, rada, medal ja ka ilm on seni soosinud. Raja profiil on üks parimaid, kus joosta oma isiklikke aegu. Kiire, laugete pisikeste tõusudega ja veel pikemate sirgete lõikudega. Lihtsalt jookse kuis jaksad. 

AASTA HULLUMEELSEIMA NÄDALAVAHETUSE tiitel läheb aga TALLINNA MARATONI NÄDALAVAHETUSELE. Siinkohal võin kindlalt väita, et olen kindlasti veidike uhuuu, sest ükski normaalse mõistusega inimene ei teeks midagi sellist. Seega JAH, AITÄHH. Olen üks hullukestest, kes midagi nii pöörast ette võttis. Siinkohal pean tänama Kristinat, kes pistis selle hulluse mõtte raasukese minu pea sisse. Oli fun. Tänkjuuuu.

AASTA TUULISEMA jooksu tiitel läheb aga ERMi JÜRIÖÖ JOOKSULE. Külm oli. Jube külm. Ja tuuline. VÄGA TUULINE. Paksud püksid, tuulekindel jopi, sall ja peakate ei aidanud. Kohati oli tunne, et kui nüüd tuul veel natuke kõvemini puhuma peaks, siis lähen lendu. Kui tuul tagant oli, siis oli lust joosta aga kui eest, siis oli lausa hingatagi raske.

AASTA KANNATLIKKUSE tiitli saab aga HÄRRA endale, sest ta viitsib mind minu võistlustele sõidutada, pidada ergutuskõnesid, teha pilte ja niisama pulli juttu ajada.

Sel korral rohkem tiitleid välja ei jaga. Need, kes said, need said ja teised jooksud peavad uuel hooajal uuesti proovima, et järgmisel korral ehk tiitel ära teenida.



Aasta algus oli keeruline, sest olin kimpus tervisega ja siis oli keeruline mingitest treeningmahtudest unistada. Algselt keelas arst ka võistlustel osalemise ära, kuid lõpuks suutsin need vähesed korrad endale välja lunida ja sain loa võistelda, kuid ettevaatlikult.
Aja möödudes muutusin julgemaks ja juba peagi sain täis loa jooksmiseks. Unistasin suurelt. Unistasin isiklikest uutest aegadest, mis ei tulnud ega tulnud, kuniks tekkis läbimurre. Ajad hakkasid paranema. Kilomeetri ajad muutusid paremaks, tempo muutus stabiilsemaks.
Tundsin, et olen paremas vormis kui varem ja see tegi ainult head meelt. Kuid mitte selles oma "TIPPVORMIS" mitte. Sinna läheb veel aega. Veel on arengu ruumi.

Vormi paranemine tõi hooajal kätte 10 km ja 21 km uued isiklikud ajad. Olgugi, et parandasin oma aegasid ja rekordid tulid, siis teadsin sisimas, et oleksin suutnud veel paremini. Oleksin saanud veel kiiremini joosta. Alati jäi kripeldama see AGA. Püüdsin seedida/mõelda/ analüüsida, mis läks valesti? Mida oleks saanud teisiti teha? Või oligi see kõik mis suutsin? Või on minus veel peidus see power, mis suudaks veel paremini?
Kui olin kõik selle enese jaoks ära analüüsinud, siis jõudsin järeldusele, et ma ANDSIN ENDAST TÄNA KÕIK, MIS ANDA OLI. Ma ei ole VEEL TIPP VORMIS, ma ei saagi HETKEL ENAM PAREMINI. Ja tegin rahu enesega, sest teadsin, et uuel hooajal on mille poole püüelda/pürgida.
On mille nimel pingutada. On mille nimel tööd teha. On mille nimel areneda.

Kogu hooaeg oli üks suur virrvarr. Ma pole ühelgi eelneval aastal mööda Eestit nii palju ringi sõitnud kui sellel hooajal. Pole ennem nii pajude lahedate inimestega koos joosta saanud nagu seda on meie "JOOKSU SELTSKOND" Suur suur atähh teile mu kullapaid, et olete olemas. Loodan, et ka uus hooaeg ristab korduvalt me teed ning saame ühiselt joosta, naerda ja koos aega veeta!

OLI TORE 2018





Kirjutamiseni K :)

KAS KATSE NUMBER KAKS???

Vahest on nii, et süda jääb kripeldama teatud asjade pärast. Nii ka minul.
Kohati tekib selline otsustamatuse tunne peale. See on umbes nagu " Nokk kinni, saba lahti. Saba kinni, nokk lahti !"  Ja seal samas tean, et aeg oleks edasi liikuda ja suuremaid eesmärke omale seadma hakata.

Asi on lihtne. Jutt käib taaskord EESMÄRGIKS TALLINNA MARATON projektist. Kui see esimesel detsembril välja hõigati, nii tundsin, et mul on mingi vajadus taaskord osa võtta.
Aga sel korral ei pürgiks mitte maratoni distantsile vaid poolmaratoni distantsile.
JAA tean, olen läbinud terve hunniku poolmaratone, kuid mitte ükski ei küüni alla 2 tunni.
Kuid miks mitte maraton?  Selleks on nii mõnigi põhjus.
Esiteks tegin ma endaga diili, et kui kunagi maratonini jõuan siis tahan ma sellest igat meetrit nautida ja lihtsalt kulgeda ilma igasuguse ajalise eesmärgita.
Teiseks tegin ma otsuse, et ei võta enne maratoni ette, kui olen suuteline poolmaratoni alla 2 tunni jooksma.

Siinkohal tulebki mängu see otsustamatus. Mida teha. Kandideerida või mitte ? Kui kandideerida siis kas poolmaraton või maraton ? Mis ajalised eesmärgid omale seda? Uhh, nii palju küsimusi ja veel vähem vastuseid. Või visata käega ja püüda seada omale hoopis muud eesmärgid uueks hooajaks.
Hetkel ei ole ma üldse uuele hooajale mõelnud. Mis jooksudest osa võtta?  Või valida võistluseid tunde järgi " Vot sellel jooksul tahan osaleda!"

Õnneks on projekti kandideerimise aeg 31.12.2018 ja mul on veel väike varu aeg mõtlemiseks. Mida, miks ja kas?  Kui, siis miks ning mille pärast?
Härra arvates võiksin ma siiski uuesti kandideerida ja vaadata kuidas sel korral asjad sujuvad.
Kandideerimis avalduse kirjutamine oleks kõige väiksem asi selle juures.
Kirjutan ära, saadan teele ja jään ootama. Aga kas ma seda ootamist tahangi? Kas ma tahan pingsalt oodata, kas nüüd saan edasi järgmisesse vooru või ei saa ja kui saan siis tuleb järgmine voor kus sama moodi tuleb oodata.
Kas mul on seda lisapinget vaja ?


         

Kirjutamiseni K :)

TARTU LINNAMARATON (10km) 2018

Võiks ju arvata, et kui jooks toimub keset päeva, siis saab kauem magada! Ei, ei saa. Seda lihtsalt sellepärast, et siis on vaja enne jooksu mustmiljontriljon asja ajamist ära teha ja mitmes kohas veel vaja käia.
Suutsin oma käimised enam vähem graafikus olles ära käia. Kiirelt koju ning jooksu riided selga. Kuivad vahetus riided kotti ja Tartu poole sõit võis alata. Olin arvestanud ajaga umbes täpselt nii, et jõuaksin Cris´i ja Kristina finiši ära näha, enne kui oma jooksu starti pean minema.
Kui aga olin linna äärde jõudnud jäime ummikusse. Ma nii jumaldan neid liiklus ummikuid, mis ei liigu edasi. Tükk aega seisime seal. Ise hoidsin samal aja Endomondos Cris´i kilomeetritel silma peal, kuniks ka see enam ei näidanud mulle kilomeetreid. Olin kindel, et tema finišit ma ei näe ning viimaseid ergutushüüded jäävad ka kisamata!

Kui lõpuks ummikust pääsesime, siis edasi liikusime juba üsna kiires tempos, kuid õhku jäi järgmine küsimus! Kuhu pargime? Kas üldse parkimis kohti on ? … Õnneks leidsime koheselt vaba koha Vanemuise taga ning ise panin seejärel kerge sörgiga Raekoja platsi poole punuma. Pidin kiirelt kohale jõudma, sest uskusin, et äkki pole veel Cris finišis. Nii ka oli. EI pidanudki kaua ootama, kui nägime teda mäest alla tulemas. Hõikusime, kiljusime ja ergutasime Härraga nii kõvasti kui saime ning seejärel liikusime täitsa finiši alasse. Kiire muljetamine ning seejärel võtsin oma stardimaterjalid ja 100+ km medali välja. Ning tagasi "ERGUTUSALASSE" Kristinat ootama.
Nägin ka tema ära ning kisasin nii kuis jaksasin! Kui aus olla, siis isegi ei mäleta mida mu ergutuskisa sisaldas. Kindlasti midagi mahlast !

Aga kui nüüd minu enda jooksu juurde tulla siis, viimane jooks mida viimati jooksin oli Tallinna maraton ja peale seda polnud mitte ühte meetrit ka jooksnud. EI treeningu mõttes ega ka mingil muul väiksemal võistlusel.
Teisisõnu, ei olnud ma mitte mingil tasandil selleks ees olevaks kümneks kilomeetriks valmis. Olin täiesti ette valmistamata.
Külm oli. Tahtsin, et see jooks juba ükskord läbi saaks. 2 minutit enne starti viskasin soojendusdressi seljast maha ja olin valmis rajale minema...kulgema. Just kulgema. Sellise ette valmistusega nagu minul oli, polnud muud võimalik teha.

Kolm, kaks, üks.. start! Olin rahulik. Võtsin asja rahulikult. Kuna rahvast oli palju, siis sai kogu aeg rahvamassis joosta. Lompe oli hommikusest vihmast oma jagu maas, mida tuli vältida, et jalad kohe jooksu alguses märjaks ei saaks.
Enne kui arugi sain, olin jõudnud esimese joogipunktini. Haarasin kiirelt ühe topsiku ja katsusin selle joomisega hakkama saada ning seejärel kiirelt edasi minna. Senimaani olin oma mõttelisest graafikust ees ja see tundus lausa hea. Peaasi, et nüüd poole peal midagi ei juhtuks ja mu mõtteline graafik end katki ei kukuks.
6ndal km pidin hetkeks seisma jääma, kuid ei midagi hullu. Sain ilusti edasi joosta ja see oli ka selle raja ainus peatus nii öelda.

Need viimased keeramised ja tõusud-langused mulle kohe üldse ei meeldi. Enam polnud palju jäänud, hakkasin väsima ja siis üks keeramine teise järel, kerge tõus, langus-tõus-tõus-langus ja seejärel pikk sirge lauge tõus millele järgneb, keeramise pealt langus. Ja enne kui arugi sain olin viimase 100 meetri peal. Veel viimane pööre ja olingi finišis.
Vaatasin kella ja ei suutnud uskuda oma silmi!
Suutsin välja joosta oma kõigi aegade kõige parema 10 kilomeetri aja 56:55...
Varasem aeg 57:36 sai joostud aastal 2016.
Vahepeal arvestasin uut isiklikku vale jooksu järgi. MY BAD... UPS! But never mind, ikka juhtub.
Kõige toredam on see, et ka varasem aeg sai joostud Tartus - Tartu kevadjooksul, sel korral siis uus isiklik ka Tartust! Ei tea kas koduraja eelis mängis tulemuse kätte, või mis see oli. Igatahes täiesti tühja kohapealt tuli täielik üllatusmoment, millest polegi vist senimaani toibunud!

Veidi numbrilistest näitudest!
Kilomeetrite ajad jäid kõik alla 6 minuti, mis minu puhul on suur edasi hüpe!

Kirjutamiseni K :)

3 PÄEVANE HULLUS ehk 1 NÄDALAVAHETUS-3 JOOKSU / TALLINNA MARATON 2018

Sellised hullused on just need, mis teevad kohati elu põnevamaks. Tallinna maratoni poolmaratonile olin end juba varakult ära registreerinud ja tol momendil ei terendanud mitte mingisugust plaani 3 päeva jutti joosta. See plaan sündis üsna hilja aegu. Mõned nädalad enne suurt JOOKSUPIDU! Esialgu käis peast läbi "et võiks ju"! Siis tuli juba "ehk prooviks"! Ning lõpuks "teeme ära"!
Tegelikult sinna "teeme ära" oli tükk aega, sest vahepeal veel kahtlesin ja siis mõtlesin, et ei ikka ei jookse kõigil kolmel päeval. No aga kuidas sa saad mitte sellist hullust kaasa teha, kui sul on tutvus ringkonnas samasugune hull kellel samasugune plaan. Selleks teiseks hullukeseks oli Kristina, kes oli end juba kõigile kolmele jooksule ära registreerunud. Lubasin, et võtan selle hulluse vaid siis ette, kui Tallinnas omale peavarju leian. Kristina pakkus veel välja, et kui keegi mind oma diivani nurgale ei taha siis tema võib mulle oma diivani nurgal kohta pakkuda. Tundus üsna asjalik pakkumine ning jätsin selle mõneks ajaks meelde, kuniks see pakkumine ka reaalselt kasutusse tuli võtta, sest ühegi teise diivaninurka ma omale külje alla ei suutnud sebida.

Pikk jutt pidi olema sitt jutt, seega asume siis lõpuks asja kallale!


   

1.PÄEV- REEDE
Esimene jooks oli Nike noorte jooks ja see toimus reede õhtul. Stardi algus 19.00. Seega pidin selleks ajaks Tallinnasse saama. Hommikul oli äratus varakult ning 6:30 väljusin juba kodust. Päev otsa olin sõidus, sest pidin jõudma veel mustmiljontriljon asja ära ajada enne kui rongi peale liigun. Vahepeal sain tunnikese kodus olla, kohvrit 3 korda ümber pakkida ja kontrollida, kas kõik asjad ikka said kaasa või jäi midagi maha. Aga siis vahetult enne minekut otsustasin kõik asjad siiski seljakotti pakkida. Selle nimel pidin küll massaazirulli koju jätma, kuid see polnud väga elu ja surma küsimus. Ülejäänud asjad mahtusid ilusti ära ja tundus, et nii on palju mugavam mööda Tallinna vanalinna tänavaid liikuda.
Kuna pidin auto Härrale jätma, siis võtsin ta töö juurest peale ja liikusime ära rongijaama. Veidi vara sain kohale aga polnud hullu. Eriti hull oli siis kui pidi rongi peale trügima hakkama. Reedene päev, rahvast palju. Trügisin kiirelt ukseni ja siis rongi. Leidsin esimese vaba koha kuhu istuda ja potsatasin end mugavalt istuma. Nüüd oli aega 2 tundi ja mõned minutid peale enne kui end pealinnast leida võisin.
Balti Jaamast Vabaduse väljakule pidin saama aga omal jõul. Mina, kes eksiks ära ka oma koduaias, kui ei teaks, kus mis puu asub. Suures plaanis olen kõige kohutavam kaardilugeja üldse ja seda vist terves maailmas, kui mitte universumis!
Kuna tänapäeva maailm on nii arenenud ja ka minu taskus lebab üks korralik nutifon, millele ka internet järgi käib, siis otsustasin google mapsi appi võtta! Kah mul maps või asi … korrutab mulle keerake vasakule, keerake vasakule... kaardi järgi liikusin kogu aeg õigest rajast eemale.Olin juba paanika osakonnaks valmis. Kerisin peas juba mitu erinevat versiooni, kuidas ma ära eksin ja jooksma ei jõua. Olin juba valmis Kristinale helistama, et "PALUN TULE MULLE VASTU" !  Kuniks keerasin paremale ja pilt ekraanil muutus hoopis meeldivamaks. Suund oli õige, tänavanimed klappisid ekraanilt vastu vaatavate nimedega. Lõpuks hakkas ilusates helesinistes särkides inimesi järjest vastu tulema. See andis tunnustust, et liigun õiges suunas. Polnudki nii lootusetu juhtum.
Lõpuks jõudsin ikka sihtpunkti. Pakihoid paistis, eemalt oli näha expo ja sekretariaat. Võtsingi suuna sekretariaati, et kõik oma materjalid välja võtta. Kõigepealt Nike noorte jooksu materjalid ja särk. Number käes, läksin särgi järjekorda. Tädi küsis: " Mis suurus?" Vastasin siis : "L suurus!"
Tädi mõõtis mind küll pealaest jalatallani ja vastupidi ning arvas, et L suurus jääb mulle ikka VÄGA suureks.  Muidugi olin meelitatud, et keegigi peab mind S suuruse kandidaadiks. Mitte, et ma nüüd ka L suuruses oleksin. Lihtsalt mulle meeldib kõik oma särgid L suuruses võtta. OVERSIZE is my size… Võtsin ka 10 km ja 21 km materjalid välja. Kontrollisin kiibid üle, kas toimivad ning võtsin suuna Nike telki. Tahtsin Nike noorte jooksu särgile nime lasta trükkida.
Helistasin enne veel kiirelt Kristina´le, et kus ta hetke seisuga asub ning kust teda otsida võiksin.

OHHH JOPPENPUHH JEEBUS MARIA see särgi trükk, no see oli ikka selline tragikoomiline lugu, et seda jätkus lausa kaheks erinevaks päevaks.
Ühesõnaga olin NIKE telgis, ootasin järjekorras. Kuniks sain leti äärde. Särk näpus. Lehvitan seda: " Sooviks särgile nime ! "
Neiu leti taga vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks ta lõunasöögi just ära söönud … vaikis ning kogus vist mõtteid, kuniks … siis lajatas : " ME EI VÕTA ENAM SÄRKE VASTU, ME EI JÕUA NEID ENNE STARTI VALMIS TEHA !" See kõik tuli kui välk selgest taevast ja suhteliselt ebaviisakal toonil. Ei osanud kohe mitte midagi selle peale kosta. Lõpetasin oma särgi lehvitamise ja korjasin oma viimase eneseväärikuse raasud kokku ning kobistasin end sealt telgist tulema.
Veidi hiljem suundusin telki korraks tagasi, sest tahtsin midagi küsida, siis nägin , et neiu muudkui võtab särke vastu, et neile saaks nimed peale. Stardini oli jäänud veidi alla 25 minuti. Muidu oli kirjas, et 30 minutit enne starti enam särke vastu ei võeta!
No niimoodi kees üle... MIS TALLE EI SOBINUD MINU SÄRK VÕI MINU RAHA! Tahtsin kogu roppsõnade leksikoni läbi võtta, kuid jätsin vahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning otsustasin järgmisel päeval uuesti proovida. Õnneks oli selline võimalus kõigil kolmel päeval olemas.
Selleks ajaks olin Kristina rahvamassi sisse ära kaotanud ning võtsin siis suuna stardikoridorile. Kuna registreerisin end üsna viimases otsas jooksule, siis olin ka stardikoridoris üsna viimases otsas.

Peale stardipauku võis veel rahulikult tiksuda enne kui liikuma sai. Kokku kulus massiivsed 3 minutit enne kui üle stardijoone sai. Täielik kitsikus. Hullem veel, kui kilud karbis. Astuda polnud kuhugile. Kogu aeg astus keegi kanna peale! Liikuda sai, kuid vaevaliselt. Kohe oli selge, et siit mingit normaalset aega ei jookse. Pidevalt pidi seisma jääma, sest kitsad kohad ei pidanud nii suurele rahvamassile vastu ning paratamatult tekkisid ummikud.
Rada ise oli lihtne joosta. Kui lõpuks finišisse jõudsin, siis tekkis jälle ummik. Lausa nii suur, et olin küll oma jooksu jooksnud ja põhimõtteliselt finišis aga üle finiši joone ei saanud. Meetri jagu maad ja lihtsalt seisin seal ja ootasin kuna üle finiši joone saan. Medaleid jagati liiga ees, mis tõttu tekkis ummik nii halva koha peale.

Enne jooksu tegime Kristinaga väikese mööda arvestuse. Seda peale jooksu kokku saamise osas. Kuna teadsin, et tal kindel paan kontserti kuulama jääda, siis läksin kohe lava juurde teda otsima. Õnneks leidsin ta kohe ülesse. Kuulasime kontserti ära, tegime peale seda mõned pildid ning seejärel suundusime ära Kristina juurde.
         

2.PÄEV- LAUPÄEV
Öösel magasin nagu nott. Minu "EI SAA VÕÕRAS KOHAS MAGADA" oli mind maha jätnud. Taevale tänu, sest sain end korralikult välja magada.
Päeva plaan nägi ette esimese asjana Spartas ära käia, seejärel Vabaduse väljakule uuele katsele särgile trükk saada ning niisama Expol ringi vaadata. Kuid kõigepealt tuli end korraliku hommikupudruga tankida. Mida me ka tegime. Ise samal ajal arutledes, mis kellast liikuma hakkame.
Ei kulunudki palju aega, kui otsustasime liikuma hakata. Sparta oli juba lahti ning võis esimese asjana sinna suunduda. Magnetid käes, suundusime edasi Vabaduse väljakule, et ära lõpetada " SÄRGI SAAGA!"  Aga sellega alles algas "SÄRGI SAAGA PART 2!"
Sain särgi ära antud, ning pidin 20-30 minuti pärast selle juba kätte saama. Viitsime siis aega sisukalt ning lasime kehaanalüüsi teha. Mis siis kehaanalüüs rääkis? Numbrites oli kõik okei, kuigi kehaanalüüsi tädi ütles, et ma olen liiga rasvane... kaota kehalt veel rohkem rasva! Olin hämmingus. Ei osanud enam midagi öelda ega küsida. Teisisõnu olin justkui puuga pähe saanud!

Edasi liikusime expo alale. Väljapanekus oli nii palju ilusaid medaleid, et silme ees võttis virvendama. Üks ilusam kui teine. Käisime läbi ka sekretariaadi telgist. Plaan oli oma numbritele tähis küsida, mis lubaks meil teises stardigrupis startida. Märgised saime ilusti numbritele peale.
Lõpuks oli aeg sealmaal, et võis särgile järele minna... Ja mis välja tuli ! SÄRK POLNUDKI VEEL VALMIS, SEST NEIL LÄKS MASIN KATKI ! Õõõõõõh, like what ? Why me? Why ?
Eeldatav särgi kätte saamise aeg oli nüüd 2-3 tundi ! Noh, mis seal ikka. Vähemalt mingisugunegi lootus oli olemas, et särk enne pühapäeva kätte saada!
Ülejäänud päeva istusime ja lebotasime niisama.
Õnneks läks aeg suhteliselt kiirelt ja peagi hakkas rahvas kogunema. Sel korral olime veidi targemad ning leppisime pärast jooksu kohtumise koha kokku!

3,2,1.. ja pane punnu kui jõuad võis alata. Minek oli hea. Jalad ei olnud kanged ega rasked. Sama võiks ka raja kohta öelda. Lihtsaks tegi asja just see, et kogu aeg olid inimesed ümber ringi. Lausa lust oli niimoodi joosta. Vähe väiksematel võistlustel tekib see moment, et ma ei kuulu sinna eriti kiirete jooksjate sekka ega ka vastupidi, aeglaste jooksjate sekka. Olen selline keskpärase tempoga harrastus jooksja, kes tavaliselt jääb jooksu ajal esimestest maha ja viimastest ette poole. Ehk teisisõnu jooksen enamus jooksudel uhkes üksinduses. Sest pole vist teist sama tempoga inimest siin väikese Eesti pinna peal, kellega koos joosta... Või siis on aga ma olen lihtsalt nii "hirmus kole" inimene, et keegi ei taha minuga koos joosta. Joostakse kiiresti eest ära või jäädakse taha tiksuma aga mööda ka ei julge minna, sest äkki see "hirmus" inimene hammustab!
Kes veel aru ei saanud, siis see oli puhas MUST HUUMOR minu enda pihta! Tegelikult ma ei ole ei hirmus ega ka kole. Vähemalt ma ise arvan nii. Teiste arvamust ei saa ma ju teada ning ette ennustada.

Nii nüüd kippus jutt veidi teemast kõrvale minema, kuid teemasse tagasi.
Uut 10 km raja rekordit polnud mul sel korral plaanis püüda, sest ootas ka järgmisel päeval jooks jooksmist ja ei saanud end hingetuks tõmmata.
Viimasel km oli kõige rõvedam tõus sees, mis olla sai. Aga ära ma jooksin selle jooksu ja sain sel korral ka kohe üle finiši joone. Eks korraldajad õppisid eelmise päeva vigadest ja tõid medali jagajad veidi taha poole, et jooksjatel oleks ruumi finišeerida. Viis pluss selle eest.

Medal kaelas suundusin kohtumispaika, kus pidime Kristinaga kokku saama. Kitsas tänav oli paksult rahvast täis ja see rahvamass seisis paigal. Ei liikunud kuidagi edasi. Trügisin veidi vabamasse vette ja sain tükk maad edasi liikuda, kuniks tekkis taas seisak. Seni kuni ootasin, et saaks edasi minna, arvas üks tore tibin, et väga fun oleks trügida kõige kitsama koha pealt mööda. Selle trügimisega tiris ta mu vast ostetud tutikad magnetid koos numbriga särgi küljest lahti. Nägin kuidas mu kollane magnetike lendab mööda tänavakive. Sukeldusin rahvamassist hoolimata sellele kollasele täpikesele järele. Kätte sain. Siis oli aeg ka teine pool särgi seest ülesse leida. Kui ta veel seal oli. Õnneks oli. Seejärel sain juba korralikult liikuma. Võtsin oma asjad pakihoiust ja kohtumispaika.
Edasine plaan oli meil kontserti kuulata ja puhkama minna. Enne kontserti õnnestus meil Gerd Kanteriga pilti teha. Pärast tegime ka kohustusliku päeva lõpu pildi koos medalitega.


     

3.PÄEV-PÜHAPÄEV
Pühapäeva hommik. Olin varakult juba üleval, kuid vedelesin endiselt teki all, kuniks ei viitsinud enam sedagi teha ja tulin ära ülesse. Umbes sel ajal hakkas köögist kostuma hääli. Ka Kristina oli üleval. Öö ei soosinud meist kumbagi. Olime justkui maganud ja välja puhanud aga samas oli tunne nagu poleks üldse magada saanudki. Veider kooslus aga nii see oli.
Hommiku sööki süües polnud meis kummaski alles seda optimismi, mis valdas meid esimese päeva õhtul ja teise päeva hommikul. Vaikisime ning nosisime kumbi oma putru. Putru, mis käis suus ringi ning mille söömiseks kulus oma hea pool tundi.
Peale hommikusööki ei tundunud asi mulle üldse soodne olevat. Makku lõi kahtlane väike valu. Lootsin, et see on ajutine nähe. Eksisin väga rängalt.
Kui juba bussiga Vabaduse väljakule liikusime tiksus see väike valu endiselt maos nagu VÄIKE VIITSÜTIKUGA POMM, mis ootab plahvatamist. Püüdsin seda valukest eirata, nii hästi kui oskasin. Mingiks ajaks läks nagu paremaks. Kuid ei, ei olnud lootust, et see asi paremaks läheb.

Olin täiesti löödud ja masenduses. Ei saa ju ometi nüüd niimoodi minna, et ma ei saa isegi starti. Loobumine oleks tähendanud vaid ühte. Ka selle aastane Selver linnajooksud sari oleks sõna otseses mõttes PEKKI läinud! Ja seda kolmandat aastat järjest... Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Ei tahtnud sellele mõelda.
Kui olin paar vesist pisarat valanud ja asja veidi seedinud, siis jõudsin järeldusele, et kui ikka paremaks ei lähe, siis ei ole mõtet END RAJALE TAPMA MINNA!
Stardini oli pool tundi aega. Tundus, et asi läheb paremaks. Õhkõrn lootus oli starti saada ja sealt edasi ka ehk joosta. 15 minutit stardini. Olin koha sisse võtnud stardikoridoris oma stardigrupis. Seisin ja ootasin. Ootasin kuna rajale saab, et lõpuks soe hakkaks. Külm oli. Valu enam ei olnud. Valu kadus niisama äkki kui see ka hommikul tekkinud oli. Kas võis olla see ehk närvidest? Kuigi ma juba ammu enam ei pabista ühegi võistluse pärast! Ei tea. Oli mis oli. Aga rajale ma sain ja olin õnnelik.

Plaan oli tempo 6.30 min/km kohta hoida. Esialgu sujus see plaan väga hästi. Rahulikult, meeter meetri haaval. Km läks km järel. Kuniks 6nda km alguses hakkas parema külje sees nii rängalt pistma, et hingatagi oli valus. Pidin seisma jääma ja edasi kõndima. Kas hommikune valu tähendaski seda, et tänane jooks läheb omadega METSA! Kas tõesti! Nii see oli. Minu jooks selleks korraks oli joostud. 5 km oli minu lagi. Aga ma ei andnud alla. Mul oli siht silme ees ja selleks oli finiš!! Ma ei saanud küll joosta aga käia sain ikka. Litsusin siis kõndida nii kiirelt kui sain ja organism lubas. Vahepeal proovisin ka veel mõned korrad joosta aga see lõppes kiirelt kiire valu sööstakuga paremas küljes.
Kui olin 15 km kõndinud otsustasin Kristinale sõnumi saata, et ta teaks kas tasub mind oodata!
Sõnumi sisu oli lühike : "15km sai täis. 6km veel, kõnnin, elus veel! Joosta ei luba, pistab!" Sellega sai kõik öeldud, mis vaja!

Vahetult enne finišisse jõudmist saatis Kristina mulle veel mõned ergutavad sõnumid ja soovitas naeratada, sest teeb pilti. Püüdsin siis ka viimasel km kuidagi end kokku võtta, ja selle joostes läbida. Finišisse peab ikka joostes minema. Kasvõi hambad ristis aga ikkagi joostes. Õnneks selle viimase km lasi ilusti ilma valu ja pistmata joosta. Olin FINIŠIS.
Olin just lõpetanud oma kolme päevase hulluse.

Kuna kell oli palju, siis suundusin kohe pakihoidu ning saime Kristinaga kokku. Seejärel kiirelt Balti jaama, sest rongini polnud enam palju aega. Jaamas oli rong juba ees, et sain kohe rongile minna. Enne veel kiirelt pildid nagu eelnevatel päevadelgi!


     

Eriti suured tänud Kristinale, et Ta oli nõus mind nendel päevadel enda juures majutama ning välja kannatama, minu pideva möla pidamatuse! Suur-suur Aitähh!

Kuna jooksin rongile otse jooksurajalt tulles, siis ei olnud aega ka riiete vahetamiseks. Rongis oli aga sel korral ruumi rohkem, kui reedesel päeval, siis sain rahulikult rongis kuiva särgi selga visata ja midagi paksemat peale panna. Mõnus soe oli olla. Aga reis ise venis kuidagi jube pikaks. Uni tekkis. Kui kõrvalt istmelt tädike ära läks, siis viskasin kahe istme peale pikali. Oli kohe palju parem olla.
2:30 rongisõitu ja olingi peaaegu kodus.
Härra oli juba rongijaamas vastas, et jaamas enam ootama ei pidanud. Sai otse koju sõita.
Selleks hetkeks andis väsimus endast ikka korralikult märku. Tahtsin vaid süüa ja seejärel magada.





Kirjutamiseni K :)