Taaskord on kätte jõudnud aeg teha tagasivaade möödunud aastale.
Ausõna, seni kõige peadpööritavam, hullumeelsem ja edukam aasta, mis olnud on.
Vahetult enne aasta vahetumist jäi südamele kripeldama "Eesmärgiks Tallinna maraton" projekt. Kripeldas , mis ta kripeldas aga kaugemale see asi ei läinud. Projekti uuesti ei kandideerinud, kuid see eest sain väga ägeda pakkumise, mis nõudis järele mõtlemist.
Mõtlesin tükk aega, kaalusin igast nurgast kust kaaluda andis ja Jaanuaris andsin oma JAH sõna.
Olin plaani võtnud JOOSTA SÜGISEL TALLINNAS MARATON! Jah just, MARATON!
Sain varakult esimese kuu treeningkava kätte ja nii saigi minu maratoni jaoks treenimine alguse.
Treeningkava sujus hästi sinnamaani, kuniks tervis otsustas "OLIGI LIIGA ILUS,ET TÕSI OLLA!"
Tõsiselt mõtlesin, et mulle on mingisugune needus kusagil kellegi poolt peale pandud. Sest iga aasta alguses juhtub midagi, mis seab hooaja küsimärgi alla. Sel korral kukkus MARATONI plaan küsimärgi alla. Nimelt selgus, et pean operatsioonile minema. Esialgu oli vist plaan Juuni-Juuli aga lõpuks sain Aprilli aja. Thank god, sest see jättis aega taastumiseks ja edasi treenimiseks, vähemalt nii ma arvasin.
Ühesõnaga käisin operatsioonil ja siis vaid kaks nädalat hiljem osalesin hooaja esimesel võitlusel, milleks oli PÄRNU LUITEJOOKS. Sel korral küll vaid kõndisin, sest ei julgenud veel IRON WOMENIT mängida. Küll aga kaks nädalat veel hiljem otsustasin TARTU MAASTIKUMARATONIST osa võtta. Ühtlasi oli möödas 4 nädalat haiglast.
ARVATAVASTI AASTA ÜKS HULLUMEELSEIMAID ETTEVÕTMISI, sest ükski normaalne inimene ei lähe 4 nädalat peale haiglat võistlusele jooksma. NO aga ma polegi kunagi väitnud, et ma olen normaalne või täie mõistuse juures. Nii mõnigi mainis mulle, kui segane olen, et midagi sellist ette suvatsesin võtta. Aga enesetunne oli hea nii enne jooksu, jooksu ajal kui ka peale jooksu!
Sealt edasi läks lihtsalt käest ära. Nädal peale Maasitkumaratoni jooksin juba RIIAS POOLMARATONI ja nädal peale Riiat kohe RAPLA SELVERI SUURJOOKSUL, kus ilmselgelt jooksin jälle poolmaratoni.
Kolme nädalaga jooksin kolm pikka distantsi ja sellest viimasel Rapla jooksul, suutsin poolmaratoni isiklikku aega parandada.
Vahepeal jooksin veel paar väiksemat jooksu ja ühe poolmaratoni omal käel. Kuniks kätte jõudis Juuli ja olin lubanud minna KÄIMISMARATONILE. Oh sa püha lehm. Ilmselgelt ei olnud mul õrna aimu ka kuhu ma end mässinud olin. Tagasi vaadatuna, võib seda AASTA TEISEKS HULLUMEELSEIMAKS ettevõtmiseks nimetada. EI kahetse mitte üks gramm, et sellise asja ette võtsin. EI välista edaspidigi mõnel sarnasel üritusel osalemist.
Muidugi MARATONIKS valmistumine oli täies hoos. Jooksu mahud kasvasid ja September aina lähenes.
Kui kätte jõudis august, siis hakkas jälle kõik alla mäge minema. Olin korra haige ja siis teisegi korra ja kõike kahe nädalase vahega.
Viimased treeningud peale haigust läksid kõik alla mäge. Olin peale haiguseid nõrk, ei jõudnud viite kilomeetritki joosta ilma, et surm silme ees poleks olnud.
Korra jätsin jooksu pooleligi ja lihtsalt lahistasin tee ääres pisardada, sest miks mitte. Olin jooksnud 5 kilomeetrit ja rohkemaks jõudu ei olnud. Samas koju tagasi oli veel 5 km. Oeh, kuidas ma vihkasin sel hetkel jooksmist. See oli mulle nii vastumeelne, et oli kohe. Kaalusin isegi, et jätan MARATONI JOOKSMATA. Olin kindel, et sellest ei tule mitte midagi.
LÕPUKS jõudis MARATONI PÄEV KÄTTE! Ja kurat küll, mu isekus ei lubanud mul loobuda ja koju jääda. Olin ju siiski nii palju vaeva selle nimel näinud. Olin meelestatud: "Tuleb see, mis tulema peab !"
Läksin ja jooksin ja lõpetasin. MA JOOKSIN MARATONI ! SA PÜHA LEHM, mina ja maratoni!
Ajaga võis ka rahule jääda, polnudki teab mis hull teine, kõigest 04:30:45 mis neto ajaks andis 04:28:47.
Pärast Maratoni puhkasin kuu aega ja tegin vaid kergemaid jookse. Samas loorberitele puhkama jääda ei saanud, sest OLI vaja veel TARTU LINNAMARATONIL joosta.
See jooks oli VÕIMAS. Veel uskumatuma ajaga. LÕPUKS suutsin alistada alla kahe tunni aja. Finiši emotsioonid olid vaat, et veel võimsamad kui Maratoni omad.
Sellega veel hooaeg ei lõppenud, jooksin veel kolmel jooksul.
Kokku jooksin võistlusradadel 359,5 km. Millest üks oli käimismaraton, üks maraton, 6 poolmaratoni ja 17 muud võistlust.
Kokku teenisin 28 medalit, millest 3 olid koondmedalid.
Ühtlasi parandasin kõikidel jooksudel oma varasemaid aegasid välja arvatud paar üksikut jooksu.
Seega võin 2019 aasta lugeda seni kõige edukamaks hooajaks jooksmises.
Kirjutamiseni K :)
kolmapäev, 8. jaanuar 2020
kolmapäev, 6. november 2019
SIGULDA POOLMARATON 2019
Sigulda jooks oli sellel aastal üks nendest võistlustest, kuhu mul polnud plaani minna. Küll aga ajasin võistluse toimumise kuupäeva sassi ühe teise võistlusega, kus plaanisin osaleda aga saatuse tahtel polnud võimalik, sest töö tuli vahele.
Niisiis vajasin mingit alternatiivi selle ära jäänud võistluse asemele. Teadsin, et 19ndal oktoobril peaks toimuma mingi võistlus aga ei suutnud meenutada, mis ja kus!
Minu õnneks oli Elmar sellele jooksule Facebookis huvitatud märkinud. No ja sealt see lumepallike siis veerema läkski ja järgmisel hetkel olin juba jooksule registreeritud.
Edasi tuli vaid õiget päeva oodata.
19nda hommikul ärkasin tükk maad enne äratuskella. Kohvi vesi keema ning pudrupott tulele. Ma küll ei tea, millise kastruliga ma pikku pääd eelnevalt saanud olin, sest MINA JA KEEDAN KELL 6 HOMMIKUL PUTRU. Kes kurat selle purdu küll ära sööb, selles polnud kohe üldse kindel. Kohvile vesi peale. Pudruke ka valmis. Pudru potti vaadates tundus küll nagu oleks seda tervelt kahele inimesele keetnud. Otsisin veel külmkapist mustika moosi välja, et pudrule veidi teist mekki manu anda. Oi plinn pelmeen... see maitses nii hästi. Muudkui mugisin ja mugisin ja vahele rüüpasin kohvi ning mugisin edasi. Ja järgmine hetk oli kogu pudru otsas. Sõna otseses mõttes õgisin kahe inimese jagu putru ära ja isegi ei tundnud, et oleksin ägisemise ääreni täis olnud. See tundus hea olevat.
Asjad olid kotis. Söödud ja kohvitatud. Võis varsti liikuma hakata, sest pidin 7ks Elva raudteejaamas olema.
Jõudsin mõned minutid varem ja sain umbes 5-6 minutit oodata. Umbes 7.03 paiku võeti mind auto peale ja sõit võis alata.
Nii varajastel sõitudel on see häda, et kõik on veel kas väsinud või poolest saati uneuimas ning vaikus katab maad. Keegi ei aja juttu.
Kuna ma ise ei saa liikuvas autos magada, siis vaatasin lihtsalt aknast välja ning jälgisin mööda vuhisevaid puid. Väljas läks aegamisi valgemaks ja silm seletas aina kaugemale.
Vaikselt muutus seltskond uniseid ka jutukamaks. Sealhulgas ma ise. Juttu jätkus igaks valdkonnaks.
Siguldasse jõudsime peaaegu veerand 10 paiku. Parkimiseks oli veel ruumi rohkem kui küll. Vaid üksikud autod olid parklas. Esimese asjana kiirustasin vetsu järjekorda. Sest hommikul joodud kohvi andis selleks ajaks juba kõvasti tunda.
Esimese raksuga ei saanud arugi kui jahe väljas oli. Mul oli küll paks jope seljas, mis on talveks mõeldud ja ikka oli jahe.
Edasi suundusime stardimaterjale välja võtma. Kui need käes, siis tagasi auto juurde asju võtma.
Ilm oli see, mis meeletult segadust külvas. Külm ja tuuline. Ole siis hiromant ja tee omale selgeks, mida omale selga panna. Pikad riided, lühikesed riided, pikad püksid ja lühike pluus või lühikesed püksid ja pika käistega pluus. Nokk kinni ja saba lahti ning vastu pidi.
Lõpuks otsustasin lühikeste käistega pluusi ja pikkade pükste kasuks.
Jopet püüdsin hoida nii kaua seljas kui võimalik ehk siis pakihoiu järjekorras viimasel minutil võtsin jope seljast ja pistsin kotti. Seejärel läksime sisse sooja kätte ning stardialasse läksin napid 5 minutit varem.
Kuigi soe just ei olnud. Pidasin peas juba kerget kirumist, et miks ei oleks võinud pikkade varrukatega pluusi panna. Oleks vähemalt soe. Üle stardijoone saamiseks kulus oma 53 sekundit. Alguses oli kitsas, sest kõikide distantside 5,10 ja 21 km osalejad lasti korraga rajale. Kokku tuli joosta 4 ringi.
Üsna ruttu hakkas parajalt soe ja siis tundsin, et olin ikka väga õige valiku riietuse osas teinud. Kohati oli tuult, kuid muidu väga ideaali lähedane ilm jooksmiseks. Vihma võimalust oli ka aga see polnud kindel.
esimene ring läks kiiresti ja kasutasin ära kahest joogipunktist ühe.
Kui olin jõudnud teise ringi poole peale või natuke enam, siis tundsin, et mu parem jalg ei ole see, mis ta olema peaks. Tartu linnamaratonist alates on jalg imelikult käitunud. Alguses muutub pahkluust justkui tuimaks, mis siis levib edasi mööda jalga kuniks jalg on puusast pahkluuni selline tuim. Natuke nagu tunned ja samas ei tunne ka. Hästi imelik. Iga edasise kilomeetriga muutus kahtlasemaks. Ja enda arust tõmbas see mul tempot natuke alla ka. Aga hilisemalt km aegasid vaadates ei olnudki nii väga hull midagi.
3ndal ringil oli tahtmine kõndima jääda nii suur, et laseks jalal puhata ja olla, et saab mis saab, et see aeg polegi nii tähtis, kuid siinkohal tuli mängu minu SADISTLIK ENESEPIITSUTAMISE oskus, sest ei lubanud enesele seda kõndimist, rohkemaks kui joogipunktis vee võtmiseks.
Vahepeal hakkas jalg justkui paremaks minema aga seal samas jälle läks halvemaks. Ma ei longanud ega midagi aga tuima jalaga on ka nadi joosta.
Kolmanda ringi lõpus nägin Elmarit ja hüüdsin:" Varsti jõuad järgi !" ning siis hakkas natukene tibutama, olgu selle tibutamise elan üle, ei ole suhkrust tüdruk. Ja siis enne viimase ringi algust. Siis hakkas vihma sadama nii kõvasti, et olin minutitega läbi vettinud, nii, et soki tallad olid ka tossu sees märjad. Nagu ämbrist anti seda vett. Püüdsin hingata nii, et vett ninna ei tõmba.
Mõtlesin küll, et upun jooksu pealt ära. Sest vihma oli nii palju. Kõik jooksis mööda nägu alla. Silmad, nina olid vett täis. Kõik oli märg. Paari koha peal puhus tuul tugevamalt kui muudel kohtadel. Siis oli kätel ikka nii meeletult külm. Nagu miljoni pisikese nööpnõelaga oleks mu käsi torgitud.
Umbes 2 km jagu sai vihmaga joostud. siis jäi 3 km lõpuni ligu märjana joosta.
Viimases joogipunktis püüdis Elmar mu kinni. Uuris veel kas jooksen langevas tempos. Noogutasin ning liikusin omas tempos edasi. Tema liikus aga nii kiiresti eest ära nagu hundi eest põgenev jänes. Nägin vaid kuis kannad välkusid. Viimane sirge ja sai finiši sirgele keeratud.
Üle finiši joone õnnestus siiski tulla ajaga 2:03:10.
Ringi ajad tulid järgmiselt:
1. 00:31:19
2. 00:30:33
3. 00:31:39
4. 00:31:03
Keskmine pulss 158 ja kõrgeim pulss 177.
Elmar ootas juba finišis. Seejärel tegi fotograaf minust ühe pildi. Edasi ootasime koos ülejäänud meie omasid finišisse. Kui Heli ka jõudis, siis tahtsin minna riideid vahetama, sest hakkas nii jahe järsku. EI tahtnud külmetada. Finiši alast väljudes anti üks joogijogurt veel näppu.
Kiirustasin pakihoidu, et ruttu kuivad riided selga saaks.
Kuivad riided seljas ei hakanudki niipea soe. Ikka oli külm. Külm oli korralikult kontidesse roninud.
Kui olime kõik omale kuivad riided selga saanud, siis käisime veel viimast tiiru tualetis ja võis auto juurde liikuda. Lootsin, et ehk siis hakkab soojem. Ei hakanud. Autos istusin ka veel jopega.
Edasi suundusime Millysse sööma, sest kõigil olid kõhud tühjad.
Võtsime Heliga kahepeale ühe prae, ehk kumbki sai pool. Sealsed praed on nii suured, et ühest saab kaks söönuks.
Toit haihtus mul taldrikult nii kiirelt. Isegi söögi ajal istusin jopega, sest mul oli endiselt külm. Alles siis hakkas soe, kui olin kuuma tee ära joonud.
Peale sööki hakkas magu kergelt valutama. Andis endast veel tükk aega märku, aga poole tee peal kodu suunal andis juba väheke järgi.
Elvasse jõudsime kerges hämaras ja koju jõudes oli juba peaaegu, et pime.
Olin oma jooksuga üldiselt rahul.
Kirjutamiseni K :)
Niisiis vajasin mingit alternatiivi selle ära jäänud võistluse asemele. Teadsin, et 19ndal oktoobril peaks toimuma mingi võistlus aga ei suutnud meenutada, mis ja kus!
Minu õnneks oli Elmar sellele jooksule Facebookis huvitatud märkinud. No ja sealt see lumepallike siis veerema läkski ja järgmisel hetkel olin juba jooksule registreeritud.
Edasi tuli vaid õiget päeva oodata.
19nda hommikul ärkasin tükk maad enne äratuskella. Kohvi vesi keema ning pudrupott tulele. Ma küll ei tea, millise kastruliga ma pikku pääd eelnevalt saanud olin, sest MINA JA KEEDAN KELL 6 HOMMIKUL PUTRU. Kes kurat selle purdu küll ära sööb, selles polnud kohe üldse kindel. Kohvile vesi peale. Pudruke ka valmis. Pudru potti vaadates tundus küll nagu oleks seda tervelt kahele inimesele keetnud. Otsisin veel külmkapist mustika moosi välja, et pudrule veidi teist mekki manu anda. Oi plinn pelmeen... see maitses nii hästi. Muudkui mugisin ja mugisin ja vahele rüüpasin kohvi ning mugisin edasi. Ja järgmine hetk oli kogu pudru otsas. Sõna otseses mõttes õgisin kahe inimese jagu putru ära ja isegi ei tundnud, et oleksin ägisemise ääreni täis olnud. See tundus hea olevat.
Asjad olid kotis. Söödud ja kohvitatud. Võis varsti liikuma hakata, sest pidin 7ks Elva raudteejaamas olema.
Jõudsin mõned minutid varem ja sain umbes 5-6 minutit oodata. Umbes 7.03 paiku võeti mind auto peale ja sõit võis alata.
Nii varajastel sõitudel on see häda, et kõik on veel kas väsinud või poolest saati uneuimas ning vaikus katab maad. Keegi ei aja juttu.
Kuna ma ise ei saa liikuvas autos magada, siis vaatasin lihtsalt aknast välja ning jälgisin mööda vuhisevaid puid. Väljas läks aegamisi valgemaks ja silm seletas aina kaugemale.
Vaikselt muutus seltskond uniseid ka jutukamaks. Sealhulgas ma ise. Juttu jätkus igaks valdkonnaks.
Siguldasse jõudsime peaaegu veerand 10 paiku. Parkimiseks oli veel ruumi rohkem kui küll. Vaid üksikud autod olid parklas. Esimese asjana kiirustasin vetsu järjekorda. Sest hommikul joodud kohvi andis selleks ajaks juba kõvasti tunda.
Esimese raksuga ei saanud arugi kui jahe väljas oli. Mul oli küll paks jope seljas, mis on talveks mõeldud ja ikka oli jahe.
Edasi suundusime stardimaterjale välja võtma. Kui need käes, siis tagasi auto juurde asju võtma.
Ilm oli see, mis meeletult segadust külvas. Külm ja tuuline. Ole siis hiromant ja tee omale selgeks, mida omale selga panna. Pikad riided, lühikesed riided, pikad püksid ja lühike pluus või lühikesed püksid ja pika käistega pluus. Nokk kinni ja saba lahti ning vastu pidi.
Lõpuks otsustasin lühikeste käistega pluusi ja pikkade pükste kasuks.
Jopet püüdsin hoida nii kaua seljas kui võimalik ehk siis pakihoiu järjekorras viimasel minutil võtsin jope seljast ja pistsin kotti. Seejärel läksime sisse sooja kätte ning stardialasse läksin napid 5 minutit varem.
Kuigi soe just ei olnud. Pidasin peas juba kerget kirumist, et miks ei oleks võinud pikkade varrukatega pluusi panna. Oleks vähemalt soe. Üle stardijoone saamiseks kulus oma 53 sekundit. Alguses oli kitsas, sest kõikide distantside 5,10 ja 21 km osalejad lasti korraga rajale. Kokku tuli joosta 4 ringi.
Üsna ruttu hakkas parajalt soe ja siis tundsin, et olin ikka väga õige valiku riietuse osas teinud. Kohati oli tuult, kuid muidu väga ideaali lähedane ilm jooksmiseks. Vihma võimalust oli ka aga see polnud kindel.
esimene ring läks kiiresti ja kasutasin ära kahest joogipunktist ühe.
Kui olin jõudnud teise ringi poole peale või natuke enam, siis tundsin, et mu parem jalg ei ole see, mis ta olema peaks. Tartu linnamaratonist alates on jalg imelikult käitunud. Alguses muutub pahkluust justkui tuimaks, mis siis levib edasi mööda jalga kuniks jalg on puusast pahkluuni selline tuim. Natuke nagu tunned ja samas ei tunne ka. Hästi imelik. Iga edasise kilomeetriga muutus kahtlasemaks. Ja enda arust tõmbas see mul tempot natuke alla ka. Aga hilisemalt km aegasid vaadates ei olnudki nii väga hull midagi.
3ndal ringil oli tahtmine kõndima jääda nii suur, et laseks jalal puhata ja olla, et saab mis saab, et see aeg polegi nii tähtis, kuid siinkohal tuli mängu minu SADISTLIK ENESEPIITSUTAMISE oskus, sest ei lubanud enesele seda kõndimist, rohkemaks kui joogipunktis vee võtmiseks.
Vahepeal hakkas jalg justkui paremaks minema aga seal samas jälle läks halvemaks. Ma ei longanud ega midagi aga tuima jalaga on ka nadi joosta.
Kolmanda ringi lõpus nägin Elmarit ja hüüdsin:" Varsti jõuad järgi !" ning siis hakkas natukene tibutama, olgu selle tibutamise elan üle, ei ole suhkrust tüdruk. Ja siis enne viimase ringi algust. Siis hakkas vihma sadama nii kõvasti, et olin minutitega läbi vettinud, nii, et soki tallad olid ka tossu sees märjad. Nagu ämbrist anti seda vett. Püüdsin hingata nii, et vett ninna ei tõmba.
Mõtlesin küll, et upun jooksu pealt ära. Sest vihma oli nii palju. Kõik jooksis mööda nägu alla. Silmad, nina olid vett täis. Kõik oli märg. Paari koha peal puhus tuul tugevamalt kui muudel kohtadel. Siis oli kätel ikka nii meeletult külm. Nagu miljoni pisikese nööpnõelaga oleks mu käsi torgitud.
Umbes 2 km jagu sai vihmaga joostud. siis jäi 3 km lõpuni ligu märjana joosta.
Viimases joogipunktis püüdis Elmar mu kinni. Uuris veel kas jooksen langevas tempos. Noogutasin ning liikusin omas tempos edasi. Tema liikus aga nii kiiresti eest ära nagu hundi eest põgenev jänes. Nägin vaid kuis kannad välkusid. Viimane sirge ja sai finiši sirgele keeratud.
Üle finiši joone õnnestus siiski tulla ajaga 2:03:10.
Ringi ajad tulid järgmiselt:
1. 00:31:19
2. 00:30:33
3. 00:31:39
4. 00:31:03
Keskmine pulss 158 ja kõrgeim pulss 177.
 |
| MUNAPEA 2019 :) |
Elmar ootas juba finišis. Seejärel tegi fotograaf minust ühe pildi. Edasi ootasime koos ülejäänud meie omasid finišisse. Kui Heli ka jõudis, siis tahtsin minna riideid vahetama, sest hakkas nii jahe järsku. EI tahtnud külmetada. Finiši alast väljudes anti üks joogijogurt veel näppu.
Kiirustasin pakihoidu, et ruttu kuivad riided selga saaks.
Kuivad riided seljas ei hakanudki niipea soe. Ikka oli külm. Külm oli korralikult kontidesse roninud.
Kui olime kõik omale kuivad riided selga saanud, siis käisime veel viimast tiiru tualetis ja võis auto juurde liikuda. Lootsin, et ehk siis hakkab soojem. Ei hakanud. Autos istusin ka veel jopega.
Edasi suundusime Millysse sööma, sest kõigil olid kõhud tühjad.
Võtsime Heliga kahepeale ühe prae, ehk kumbki sai pool. Sealsed praed on nii suured, et ühest saab kaks söönuks.
Toit haihtus mul taldrikult nii kiirelt. Isegi söögi ajal istusin jopega, sest mul oli endiselt külm. Alles siis hakkas soe, kui olin kuuma tee ära joonud.
Peale sööki hakkas magu kergelt valutama. Andis endast veel tükk aega märku, aga poole tee peal kodu suunal andis juba väheke järgi.
Elvasse jõudsime kerges hämaras ja koju jõudes oli juba peaaegu, et pime.
Olin oma jooksuga üldiselt rahul.
Kirjutamiseni K :)
teisipäev, 22. oktoober 2019
JOOSTES PAIDEST TÜRILE
Paide-Türi rahvajooks on üks nendest vähestest jooksudest, mis mulle reaalselt väga meeldib. EI ole liiga üle rahvastatud ja rada on lihtsalt super, kui need 2 tõusu välja jätta, mis teele jäävad. Muus osas aga ideaalne rada.
Sel korral oli mul juba lausa neljas kord sellel jooksul osaleda. Kuigi kahtlesin esimest korda osalemise suhtes, sest päev varem toimub Tartu Linnamaraton. Varem olen seal jooksnud 10 kilomeetrit, et päev hiljem joosta Paidest-Türile.
Seekord olin otsustanud Linnamaratonil joosta poolmaratoni ja päev hiljem plaaninud Paide-Türi jooksule minna.
Tegelikult ei olnud see asi mul ikka korralikult läbi mõeldud ja see 13,6 km tundus ikka väga raske peale poolmaratoni.
Riideid panin veidi paksemalt selga kui päev varem Linnamaratonile, sest polnud plaani "HULLU PANNA!" Soe dressikas, dressipüksid ja isegi müts. Kohale jõudsime ikka varem nagu ikka. Stardimaterjalid välja ning tagasi auto juurde. Monteerisin numbri endale külge ja peagi võis stardialasse ära liikuda.
Vaatasin kas näen mõnda tuttavat ka või mitte. Eemalt hakkas justkui tuttav nägu silma aga ei olnud kindel, sest tal oli ka müts peas.
Kui muidu tunned inimesed ära, pane neile müts pähe ja siis ei tunne järsku enam kedagi!
Mu vaist ei petnud mind ja tegu oli ikka sama inimesega keda arvasin olevat. Soovisime teineteisele kerget jalga ning jutustasime veel veidi, enne kui stardipauk anti.
Enda arvates hakkasin hästi tasa liikuma ja niimoodi muudkui lasin kilomeeter kilomeetri haaval. Julijat rohkem ei näinud. Arvasin, et ju võtab ikka rahulikult nagu tal plaan oli. Mitte nagu mina! "AAA SEE MA VÕTAN RAHULIKULT. EILE JOOKSIN POOLMARATONI, TÄNA EI KIIRUSTA! " Siis antakse stardipauk ja juba ta lidub. Tegelikult jooksin kogu raja läbi peaaegu samas tempos, mis päev varem Linnamaratoni. Vaid sekundid aeglasemad olid km ajad.
Kohe algusest alates oli raske. Mitte, et tempo oleks vale olnud vaid raskus oli jalgades, et muudkui mõtlesin, teeks mõne kõnni sammu, aga ei lubanud seda endal teha, kui joogipunkt tuleb. Õnneks sai 7 km enne täis, kui esimene joogipunkt tuli. Siis selgus, et Julija oli kogu aeg mu selja taga jooksnud.
Kiitis takka: " Et minu taga hea joosta, teen talle head tempot!"
Ma siis teatasin talle: " Et ma rohkem ei jookse, edasi kõnnin!"
Oli kohe veidi nördinud. Ei tahtnud uskuda, et mul selline plaan. Aga siis suutis mind ära moosida, et ikka jookseksin. Aga ütlesin kohe ära, et mäest ülesse kõnnime kindlasti. Seda ma ei jõua joosta. Lõpuks jooksime ikkagi üle poole mäest ülesse, siis natuke kõndisime ja jälle jooksime.
Edasi kulges rada ikka suhteliselt kiiresti, sest edasi jooksime kõrvuti, mitte üksteise järel. Jutustasime ning tundsime jooksmisest rõõmu. Enne kui arugi sain, olin viimasel pikal sirgel enne staadionile pööramis. Aga see pikk sirge tundub iga korraga järjest pikem ja pikem. Ning ei taha kuidagi lõppeda.
Kui juba staadionile ära saab, siis oledki juba põhimõtteliselt finišis.
Finišis sai medali kaela, pudeli vett ja paki makarone näppu. Täitsa tore oli, et Julija ei lubanud mul kõndima jääda. Finišisse sain küll 2 minutit viletsama ajaga kui aasta varem samal jooksul, kuid arvestame siiski asjaolu, et päev varem olin jooksnud poolmaratoni ja seda seni kiireima ajaga.
Ühtlasi käisin linnajooksude telgist läbi, et omale lunastada 100+ raja läbimise eest koondmedal ning sponsornänni, milleks sel korral oli vihmavari.
Senimaani olin arvestanud kogu aeg, et mul jääb mõni kilomeeter 100st puudu aga tegelikult tuli täpselt 8 km üle saja. Nii saingi omale koondmedali.
Kirjutamiseni K :)
Sel korral oli mul juba lausa neljas kord sellel jooksul osaleda. Kuigi kahtlesin esimest korda osalemise suhtes, sest päev varem toimub Tartu Linnamaraton. Varem olen seal jooksnud 10 kilomeetrit, et päev hiljem joosta Paidest-Türile.
Seekord olin otsustanud Linnamaratonil joosta poolmaratoni ja päev hiljem plaaninud Paide-Türi jooksule minna.
Tegelikult ei olnud see asi mul ikka korralikult läbi mõeldud ja see 13,6 km tundus ikka väga raske peale poolmaratoni.
Riideid panin veidi paksemalt selga kui päev varem Linnamaratonile, sest polnud plaani "HULLU PANNA!" Soe dressikas, dressipüksid ja isegi müts. Kohale jõudsime ikka varem nagu ikka. Stardimaterjalid välja ning tagasi auto juurde. Monteerisin numbri endale külge ja peagi võis stardialasse ära liikuda.
Vaatasin kas näen mõnda tuttavat ka või mitte. Eemalt hakkas justkui tuttav nägu silma aga ei olnud kindel, sest tal oli ka müts peas.
Kui muidu tunned inimesed ära, pane neile müts pähe ja siis ei tunne järsku enam kedagi!
Mu vaist ei petnud mind ja tegu oli ikka sama inimesega keda arvasin olevat. Soovisime teineteisele kerget jalga ning jutustasime veel veidi, enne kui stardipauk anti.
Enda arvates hakkasin hästi tasa liikuma ja niimoodi muudkui lasin kilomeeter kilomeetri haaval. Julijat rohkem ei näinud. Arvasin, et ju võtab ikka rahulikult nagu tal plaan oli. Mitte nagu mina! "AAA SEE MA VÕTAN RAHULIKULT. EILE JOOKSIN POOLMARATONI, TÄNA EI KIIRUSTA! " Siis antakse stardipauk ja juba ta lidub. Tegelikult jooksin kogu raja läbi peaaegu samas tempos, mis päev varem Linnamaratoni. Vaid sekundid aeglasemad olid km ajad.
Kohe algusest alates oli raske. Mitte, et tempo oleks vale olnud vaid raskus oli jalgades, et muudkui mõtlesin, teeks mõne kõnni sammu, aga ei lubanud seda endal teha, kui joogipunkt tuleb. Õnneks sai 7 km enne täis, kui esimene joogipunkt tuli. Siis selgus, et Julija oli kogu aeg mu selja taga jooksnud.
Kiitis takka: " Et minu taga hea joosta, teen talle head tempot!"
Ma siis teatasin talle: " Et ma rohkem ei jookse, edasi kõnnin!"
Oli kohe veidi nördinud. Ei tahtnud uskuda, et mul selline plaan. Aga siis suutis mind ära moosida, et ikka jookseksin. Aga ütlesin kohe ära, et mäest ülesse kõnnime kindlasti. Seda ma ei jõua joosta. Lõpuks jooksime ikkagi üle poole mäest ülesse, siis natuke kõndisime ja jälle jooksime.
Edasi kulges rada ikka suhteliselt kiiresti, sest edasi jooksime kõrvuti, mitte üksteise järel. Jutustasime ning tundsime jooksmisest rõõmu. Enne kui arugi sain, olin viimasel pikal sirgel enne staadionile pööramis. Aga see pikk sirge tundub iga korraga järjest pikem ja pikem. Ning ei taha kuidagi lõppeda.
Kui juba staadionile ära saab, siis oledki juba põhimõtteliselt finišis.
Finišis sai medali kaela, pudeli vett ja paki makarone näppu. Täitsa tore oli, et Julija ei lubanud mul kõndima jääda. Finišisse sain küll 2 minutit viletsama ajaga kui aasta varem samal jooksul, kuid arvestame siiski asjaolu, et päev varem olin jooksnud poolmaratoni ja seda seni kiireima ajaga.
Ühtlasi käisin linnajooksude telgist läbi, et omale lunastada 100+ raja läbimise eest koondmedal ning sponsornänni, milleks sel korral oli vihmavari.
Senimaani olin arvestanud kogu aeg, et mul jääb mõni kilomeeter 100st puudu aga tegelikult tuli täpselt 8 km üle saja. Nii saingi omale koondmedali.
Kirjutamiseni K :)
reede, 18. oktoober 2019
TARTU LINNAMARATON 21,1km
Tartu Linnamaratoniga on mul nii öelda imelik suhe, et iga kord justkui tahan sellele üritusele minna ning samas ei taha ka. Selline kahe otsaga vorst. Ei teagi millest see tingitud on.
Kuna sel korral jäi minu jaoks Linnamaraton esimeseks võistluseks peale Tallinna maratoni, siis ei suutnud kuidagi ära otsustada! Minna, mitte minna. Nii pendeldasin oma mõtetega suhteliselt viimase minuti registreerimiseni. Teadsin, kuna on viimane päev soodsamalt registreerida ja otsustasin selle registreerimise siis viimasele hetkele jätta. Et ikka kindel olla, kas tahan üldse osaleda või ei.
Lõppude lõpuks viimasel päeval soodsama registreerimisega kirjutas Viigi mulle, et kas olen jooksule minemas. Siis olin juba suhteliselt kindel oma minekus ning kiitsin Talle: " Et lähen küll aga ei ole veel registreeritud!" Mis peale Viigi, palus et Ma seda ei teeks ka. Nimelt oli tal pakkumises üks TASUTA osalus jooksule.
ILMSELGELT oli see mingisugune MÄRK, et pean ikka minema jooksule. Kui ikka nii viimasele minutile registreerimine jätta.
Ja nii saingi omale Linnamaratonile osaluskoha.
Nüüd tuli vaid õigel päeval end starti vedada, jooks ära joosta ning tagasi koju minna.
Jooksu hommik oli MITTE JUST PALJU LUBAV! Minu jaoks oli väljas FREEZING COLD ja püüdsin mõelda, kes KURAT END JOOKSULE REGAS! See selleks. Hommikukohvi ajal püüdsin mõelda, mida selga panna, kuid see oli asjatu mõtlemine. Lõpuks valisin ikka pika särgi ja pikad püksid, kätte veel kindad ka.
Söök muidugi alla ei läinud. NICE, vähe sellest, et külm oli, siis võis nälg ka iga kell kallale tulla. Aga õnneks nälg mind ei tahtnud. Ilmselgelt tundusin Nälja jaoks TOO SLOW AND TOO FAT!
Tartusse kohapeale läksime Härraga veidi varem, sest teadsime, et parkimine on seal nii ehk naa suhteliselt utoopiline. Nii ka juhtus, et parkida polnud kusagile. Saime kusagile Nina-Kurgu-Silma kliiniku lähistele parkida, sest seal hakkas esimene vaba kohake alles silma. Kõik kohad olid täis pargitud, kuhu veel andis parkida.
Suundusime kohe kesklinna, et võtta välja mu stardimaterjalid. Veidi ringi vaadata ja siis end juba stardiks valmis sättida. Kesklinnas olles avastasin, et jätsin oma ninatilgad autosse. Õnneks oli apteek kohe lähedal ja ostsime mulle uued pudeli tilkasid. HAPPY WIFE, HAPPY LIFE nagu öeldakse. Võis kindel olla, et nina jooksu ajal kinni ei vaju!
Väljas oli nii külm, et isegi jopega oli külm olla. Ei kujutanud ettegi, kuidas see jooks saab joostud. Ja muidugi ei suutnud ma mõista MILLINE IDIOOT END 21,1 km peale registreeris. Nagu päriselt. Varasematel aastatel olin alati 10 km peal jooksmas käinud ja nüüd järsku oli vaja 21 peale ronida. Niimoodi pidasin enesega debatti, et lausa halb hakkas!
Lõpuks oli aeg minna stardikoridori. Hoidsin viimase minutini jopet seljas. Sest FUCKING KÜLM OLI JU ! Ja siis olid need NORMAALSED inimesed, kes läksid lühikestes riietes jooksma. Ainuüksi nende nägemine ajas külma judinad peale...Prrrrrr.
Pakkisime mulle kinda salataskutesse 2 salvrätti kaasa, et saaks nina nuusata kui vaja. Jah, OLEN SEE IMELIK, KES KANNAB SALVRÄTTE KAASAS!
Paar minutit enne starti andsin jope pealt ära ja oh god, külm hittis ikka selliselt!
Ärge saage valesti aru. Mulle meeldib jahedaga joosta aga võistlustel ei saa ju kohe jooksma. Kodus treeningjookse tehes, lähed välja ja hakkad jooksma. Lihtsalt ei jõua ennem külm hakatagi, kui hakkab juba soe!
Kui kuulsin stardipauku, siis tundsin kergendust, sest teadsin, et ehk varsti hakkab soe.
Plaan oli rahulikult joosta ja lihtsalt kulgeda.
Tegelikult läks aga kõik hoopis teisiti. esimesel kahel kilomeetril hakkas soe. Kohati isegi liiga soe. Kindad lendasid kohe kaksikute vahele peitu, sest taskuid mul polnud kuhu neid panna oleks saanud.
Tempo oli esimesest kilomeetrist alates 5+ min/ km kohta. Enesetunne oli esimesest kilomeetrist alates väga hea.
Püüdsin peas oma plaani ümber mängida. Algselt oli ju plaan kulgeda. Kuid hiljem püüdsin 5 kilomeetrit korraga võtta. Ehk siis püüdsin selle tempo juures ellu jääda, mille olin algusest alates ette võtnud.
Enne kui arugi sain oli juba 5 km selja taha jäetud. Esimesed viis elasin üle, enesetunne oli hea, pulss mõnusalt madal. Rada senimaani mõnus sirge, ei mingeid suuri tõuse.
Esimesse teenindus punkti jõudes otsustasin, et sel korral läheb spordijook käiku. Esimese sõõmu ära võtsin siis tundsin kuidas külmast ajud krampi tõmbas ja lõualuud peas viltu. HOLY COW, nii külm jook oli, et lausa kohutav. Enamus jooki lendas prügikasti. Leppisin vaid selle lõugu kõveraks kiskunud ühe lonksuga.
Mõtlesin veel, et kui igas TPs on nii külm kraam siis lõpuni ma küll sellises tempos ainult ühe lonksuga vastu ei pea.
Kui olin külma krampidest peas lahti saanud jätkasin oma jooksu. Püüdsin kiirelt tempo ülesse võtta, et jätkata sama tempoga.
Edasi tuli paar laugemat tõusukest, kuid endiselt oli suhteliselt kerge rada. Teadsin, et esimene tõsisem tõus tuleb üle Eedeni silla minnes, enne seda ei pidanud tõusude pärast muretsema.
Ühtlasi sai Eedeni silla ületusega täis 10 km ning silla pealt maha tulles oli teine teenindus punkt. Võtsin ka sel korral spordijooki. Ja nagu ka eelmisel korral oli jook täiesti jääkülm. Aga kuna mul oli janu, siis püüdsin kuidagi selle külma olluse alla suruda, ilma et ajud krampi kisuks!
Kui nägin mis ajaga 10 km täis tiksus, siis sain aru, et kui nüüd tempos väga drastiliselt alla ei anna, siis on lootust uue PERSONAL BEST aja jaoks.
See nagu motiveeris täiega edasi pingutama.
12 kilomeetri peal oli joogipunkt, kus võtsin sisse oma ainsa energiageeli.
Kuulsin veel kõrval Härra ergutamist, kuid ei näinud kus koha peal ta asus.
Jalg jala ette, kilomeeter kilomeetri haaval.
Kolmandasse teenindus punkti jõudes pakuti SOOJA JOOKI! See oli terve selle jooksu tipphetk. Nii mõnusalt soe. Seest lõi soojaks. Oleks vist jäänudki sinna nautlema neid soojasid jooke aga aeg hakkas kuklasse tiksuma. Ning tuli edasi pingutada.
Umbes selleks hetkeks kui jõudsin omadega lauluväljaku juurde hakkas raske. Kõik oli raske. Jalad olid rasked. Rada läks raskemaks, sest tõusukesi siin seal tuli ette.
Teadmine, et enam pole lõpuni palju jäänud aitas ellu jääda. Keskendusin jooksmisele ja tempole.
Peagi tuli RC cola punkt, kus haarasin kindlalt ühe topsi jooki. Jõin ära ning liikusin järjekindlalt, kuid tempot hoides edasi. Teadsin, et kui nüüd tempos alla annan siis ajas kaotan.
Lõpuks olin jõudnud raja kõige kohutavama lõigu juurde. TOOMEMÄE TÕUS. Lõpuni oli umbes 3 km jäänud. Ja siis tuleb see NEETUD TÕUS.
Pulss lendas koheselt vist 200 peale nagu rakett orbiidile. Püüdsin kiires sammus ülesse roomata ja vahepeal paar jooksusammu teha. Kui ükskord ülesse jõudsin siis tundsin kuidas silmad kuklapeale kokku tõmbavad ja pulss teeb maksimaalset tööd. Üleval rahvas veel ergutas "JÕUAB KÜLL!" Vaatasin vist neid sellise näoga, et kui keegi veel seda mulle ütleb, siis ma lihtsalt virutan neile jalaga.
Selle kilomeetri ajaks sain juba 6+ min/km kohta. Ja ka järgmise. Sest sellest tõusust ma enam ära ei toibunudki. Edasi oli puhas surm. Tundsin kogu aeg kuidas pulss kurgus tambib, õhku hingata justkui poleks. Aga vaja oli ju panna. Edasi oli vaja saada. Püüdsin seda ebamugavustunnet kurgus eirata ja endiselt kuidagi eksisteerida ja edasi liikuda. Muidugi arvestada asjaolu, et vahepeal lihtsalt susse põõsasse ei viska.
Olin jõudnud viimasele kilomeetrile ja rada hakkas alla mäge kulgema, Muudkui alla ja alla. Nüüd ei hoidnud end enam grammigi tagasi ja lasin vabakäigul alla minna. Püüdsin lihtsalt mitte ninuli lennata ja lõpuni välja jõuda.
Mäest alla lendasi kella sõnul ligi 15km/h tempoga ja siis juba paistis eelviimane kurv, kuhu jõudsin sellisel tempol, et ise ka ei uskunud. Kuulsin vaid Härrat kõrvalt hõikamas: "TÕMBA JALAD KÕHU ALT VÄLJA JA JOOKSE, JÕUAD ALLA KAHE TUNNI !"
Pulss endiselt laes kihutasin finiši suunas.
Viimane sirge punasel vaibal. Nägin kella tiksumas ning lisasin veel tempot niipalju kui seda jaksu veel järel oli. Finiši aeg 1:55:54. Ma tegin seda. UUS ISIKLIK POOLMARATONI AEG. Vana aja parandus lausa 6 minuti võrra.
Niipalju siis rahulikust laupäevasest kulgevast jooksust. Jooksin hoopis nii kiiresti nagu deemonist vaevatud tantsiv kloun oleks mind taga ajanud!
Kirjutamiseni K :)
Kuna sel korral jäi minu jaoks Linnamaraton esimeseks võistluseks peale Tallinna maratoni, siis ei suutnud kuidagi ära otsustada! Minna, mitte minna. Nii pendeldasin oma mõtetega suhteliselt viimase minuti registreerimiseni. Teadsin, kuna on viimane päev soodsamalt registreerida ja otsustasin selle registreerimise siis viimasele hetkele jätta. Et ikka kindel olla, kas tahan üldse osaleda või ei.
Lõppude lõpuks viimasel päeval soodsama registreerimisega kirjutas Viigi mulle, et kas olen jooksule minemas. Siis olin juba suhteliselt kindel oma minekus ning kiitsin Talle: " Et lähen küll aga ei ole veel registreeritud!" Mis peale Viigi, palus et Ma seda ei teeks ka. Nimelt oli tal pakkumises üks TASUTA osalus jooksule.
ILMSELGELT oli see mingisugune MÄRK, et pean ikka minema jooksule. Kui ikka nii viimasele minutile registreerimine jätta.
Ja nii saingi omale Linnamaratonile osaluskoha.
Nüüd tuli vaid õigel päeval end starti vedada, jooks ära joosta ning tagasi koju minna.
Jooksu hommik oli MITTE JUST PALJU LUBAV! Minu jaoks oli väljas FREEZING COLD ja püüdsin mõelda, kes KURAT END JOOKSULE REGAS! See selleks. Hommikukohvi ajal püüdsin mõelda, mida selga panna, kuid see oli asjatu mõtlemine. Lõpuks valisin ikka pika särgi ja pikad püksid, kätte veel kindad ka.
Söök muidugi alla ei läinud. NICE, vähe sellest, et külm oli, siis võis nälg ka iga kell kallale tulla. Aga õnneks nälg mind ei tahtnud. Ilmselgelt tundusin Nälja jaoks TOO SLOW AND TOO FAT!
Tartusse kohapeale läksime Härraga veidi varem, sest teadsime, et parkimine on seal nii ehk naa suhteliselt utoopiline. Nii ka juhtus, et parkida polnud kusagile. Saime kusagile Nina-Kurgu-Silma kliiniku lähistele parkida, sest seal hakkas esimene vaba kohake alles silma. Kõik kohad olid täis pargitud, kuhu veel andis parkida.
Suundusime kohe kesklinna, et võtta välja mu stardimaterjalid. Veidi ringi vaadata ja siis end juba stardiks valmis sättida. Kesklinnas olles avastasin, et jätsin oma ninatilgad autosse. Õnneks oli apteek kohe lähedal ja ostsime mulle uued pudeli tilkasid. HAPPY WIFE, HAPPY LIFE nagu öeldakse. Võis kindel olla, et nina jooksu ajal kinni ei vaju!
Väljas oli nii külm, et isegi jopega oli külm olla. Ei kujutanud ettegi, kuidas see jooks saab joostud. Ja muidugi ei suutnud ma mõista MILLINE IDIOOT END 21,1 km peale registreeris. Nagu päriselt. Varasematel aastatel olin alati 10 km peal jooksmas käinud ja nüüd järsku oli vaja 21 peale ronida. Niimoodi pidasin enesega debatti, et lausa halb hakkas!
Lõpuks oli aeg minna stardikoridori. Hoidsin viimase minutini jopet seljas. Sest FUCKING KÜLM OLI JU ! Ja siis olid need NORMAALSED inimesed, kes läksid lühikestes riietes jooksma. Ainuüksi nende nägemine ajas külma judinad peale...Prrrrrr.
Pakkisime mulle kinda salataskutesse 2 salvrätti kaasa, et saaks nina nuusata kui vaja. Jah, OLEN SEE IMELIK, KES KANNAB SALVRÄTTE KAASAS!
Paar minutit enne starti andsin jope pealt ära ja oh god, külm hittis ikka selliselt!
Ärge saage valesti aru. Mulle meeldib jahedaga joosta aga võistlustel ei saa ju kohe jooksma. Kodus treeningjookse tehes, lähed välja ja hakkad jooksma. Lihtsalt ei jõua ennem külm hakatagi, kui hakkab juba soe!
Kui kuulsin stardipauku, siis tundsin kergendust, sest teadsin, et ehk varsti hakkab soe.
Plaan oli rahulikult joosta ja lihtsalt kulgeda.
Tegelikult läks aga kõik hoopis teisiti. esimesel kahel kilomeetril hakkas soe. Kohati isegi liiga soe. Kindad lendasid kohe kaksikute vahele peitu, sest taskuid mul polnud kuhu neid panna oleks saanud.
Tempo oli esimesest kilomeetrist alates 5+ min/ km kohta. Enesetunne oli esimesest kilomeetrist alates väga hea.
Püüdsin peas oma plaani ümber mängida. Algselt oli ju plaan kulgeda. Kuid hiljem püüdsin 5 kilomeetrit korraga võtta. Ehk siis püüdsin selle tempo juures ellu jääda, mille olin algusest alates ette võtnud.
Enne kui arugi sain oli juba 5 km selja taha jäetud. Esimesed viis elasin üle, enesetunne oli hea, pulss mõnusalt madal. Rada senimaani mõnus sirge, ei mingeid suuri tõuse.
Esimesse teenindus punkti jõudes otsustasin, et sel korral läheb spordijook käiku. Esimese sõõmu ära võtsin siis tundsin kuidas külmast ajud krampi tõmbas ja lõualuud peas viltu. HOLY COW, nii külm jook oli, et lausa kohutav. Enamus jooki lendas prügikasti. Leppisin vaid selle lõugu kõveraks kiskunud ühe lonksuga.
Mõtlesin veel, et kui igas TPs on nii külm kraam siis lõpuni ma küll sellises tempos ainult ühe lonksuga vastu ei pea.
Kui olin külma krampidest peas lahti saanud jätkasin oma jooksu. Püüdsin kiirelt tempo ülesse võtta, et jätkata sama tempoga.
Edasi tuli paar laugemat tõusukest, kuid endiselt oli suhteliselt kerge rada. Teadsin, et esimene tõsisem tõus tuleb üle Eedeni silla minnes, enne seda ei pidanud tõusude pärast muretsema.
Ühtlasi sai Eedeni silla ületusega täis 10 km ning silla pealt maha tulles oli teine teenindus punkt. Võtsin ka sel korral spordijooki. Ja nagu ka eelmisel korral oli jook täiesti jääkülm. Aga kuna mul oli janu, siis püüdsin kuidagi selle külma olluse alla suruda, ilma et ajud krampi kisuks!
Kui nägin mis ajaga 10 km täis tiksus, siis sain aru, et kui nüüd tempos väga drastiliselt alla ei anna, siis on lootust uue PERSONAL BEST aja jaoks.
See nagu motiveeris täiega edasi pingutama.
12 kilomeetri peal oli joogipunkt, kus võtsin sisse oma ainsa energiageeli.
Kuulsin veel kõrval Härra ergutamist, kuid ei näinud kus koha peal ta asus.
Jalg jala ette, kilomeeter kilomeetri haaval.
Kolmandasse teenindus punkti jõudes pakuti SOOJA JOOKI! See oli terve selle jooksu tipphetk. Nii mõnusalt soe. Seest lõi soojaks. Oleks vist jäänudki sinna nautlema neid soojasid jooke aga aeg hakkas kuklasse tiksuma. Ning tuli edasi pingutada.
Umbes selleks hetkeks kui jõudsin omadega lauluväljaku juurde hakkas raske. Kõik oli raske. Jalad olid rasked. Rada läks raskemaks, sest tõusukesi siin seal tuli ette.
Teadmine, et enam pole lõpuni palju jäänud aitas ellu jääda. Keskendusin jooksmisele ja tempole.
Peagi tuli RC cola punkt, kus haarasin kindlalt ühe topsi jooki. Jõin ära ning liikusin järjekindlalt, kuid tempot hoides edasi. Teadsin, et kui nüüd tempos alla annan siis ajas kaotan.
Lõpuks olin jõudnud raja kõige kohutavama lõigu juurde. TOOMEMÄE TÕUS. Lõpuni oli umbes 3 km jäänud. Ja siis tuleb see NEETUD TÕUS.
Pulss lendas koheselt vist 200 peale nagu rakett orbiidile. Püüdsin kiires sammus ülesse roomata ja vahepeal paar jooksusammu teha. Kui ükskord ülesse jõudsin siis tundsin kuidas silmad kuklapeale kokku tõmbavad ja pulss teeb maksimaalset tööd. Üleval rahvas veel ergutas "JÕUAB KÜLL!" Vaatasin vist neid sellise näoga, et kui keegi veel seda mulle ütleb, siis ma lihtsalt virutan neile jalaga.
Selle kilomeetri ajaks sain juba 6+ min/km kohta. Ja ka järgmise. Sest sellest tõusust ma enam ära ei toibunudki. Edasi oli puhas surm. Tundsin kogu aeg kuidas pulss kurgus tambib, õhku hingata justkui poleks. Aga vaja oli ju panna. Edasi oli vaja saada. Püüdsin seda ebamugavustunnet kurgus eirata ja endiselt kuidagi eksisteerida ja edasi liikuda. Muidugi arvestada asjaolu, et vahepeal lihtsalt susse põõsasse ei viska.
Olin jõudnud viimasele kilomeetrile ja rada hakkas alla mäge kulgema, Muudkui alla ja alla. Nüüd ei hoidnud end enam grammigi tagasi ja lasin vabakäigul alla minna. Püüdsin lihtsalt mitte ninuli lennata ja lõpuni välja jõuda.
Mäest alla lendasi kella sõnul ligi 15km/h tempoga ja siis juba paistis eelviimane kurv, kuhu jõudsin sellisel tempol, et ise ka ei uskunud. Kuulsin vaid Härrat kõrvalt hõikamas: "TÕMBA JALAD KÕHU ALT VÄLJA JA JOOKSE, JÕUAD ALLA KAHE TUNNI !"
Pulss endiselt laes kihutasin finiši suunas.
Viimane sirge punasel vaibal. Nägin kella tiksumas ning lisasin veel tempot niipalju kui seda jaksu veel järel oli. Finiši aeg 1:55:54. Ma tegin seda. UUS ISIKLIK POOLMARATONI AEG. Vana aja parandus lausa 6 minuti võrra.
Niipalju siis rahulikust laupäevasest kulgevast jooksust. Jooksin hoopis nii kiiresti nagu deemonist vaevatud tantsiv kloun oleks mind taga ajanud!
Kirjutamiseni K :)
reede, 11. oktoober 2019
PÄRAST MARATONI
Maratoni postitus lõppes sellega, et suundusime kodu poole.
Autosõit kulges üsna rahulikult ja enesetunne oli veel täitsa hea. See muutus aga peagi, sest koju jõudes oli vaja autost tuppa saada. Oh my, oh my… see oli paras ettevõtmine. Jalad olid nüüdseks nii kanged nagu puupakud. Oleksin justkui puujalgadega hobune, kui nii võib öelda.
Kui ükskord tuppa ära sain, pakkisin kiirelt asjad lahti, panin mugavamad riided selga ning horisontaalne asend tundus kõige mugavam asend peale sellist pikka päeva.
Aga siinkohal ei olnud horisontaalselt olemine ikka kõige mugavam asend. Küll ma otsisin seda õiget asendit. Ühe külje peale, teise külje peale, selili ja kõhuli. Mitte miski ei sobinud.
Vahet polnud, mis asendi sisse võtsin, ikka kusagilt midagi hakkas valutama.
Võtsin ühe valuvaigisti teise järel sisse ja ikka ei midagi.
Mõlemad puusad hakkasid meeletult valutama, lisaks valutas vasak pahkluu ja parem põlv. Olin justkui põrgukatlasse sattunud. Kogu see valu erinevates jala piirkondades oli lõpuks nii meeletu piin ja ebamugav, et lihtsalt ei osanud ära olla. Heal juhul 5 minutit sai mingis samas asendis olla enne kui valu hullemaks läks, siis pidi kindlasti asendit korrigeerima.
Õhtul määris härra mu pahkluud ja põlve mingisuguse jäägeeliga sisse, mille olime skoorinud maratoni Expolt.
Ja teate mis! See aitas kiiremini ja paremini valu vastu kui valuvaigistid. Või siis lõpuks hakkasid need valukad mõjuma, mida olin peoga sisse ajanud.
Tegelikult kujutasin juba vaimusilmas ette kuidas ma järgmised nädal aega vaevu liigun ning VANNUN END MAA PÕHJA... " ET OLI VAJA MARATONILE IKKA RONIDA!"
Tegelikult oli asi hoopis vastupidi. Järgmisel hommikul ärkasin ülesse. Valu oli kadunud. Puisus jalgades samamoodi. Esimestes sammudes oli veidi tunda nagu oleks eile jooksnud maratoni aga edasi oli lausa LUST JA LILLEPIDU!
Nagu päriselt. Kusagilt ei valutanud. Pahkluu ja põlv olid endised. Samal päeval läksin kõndisin 5 kilomeetrit ja jalad olid jumalast okei.
Ükski lihas ei andnud endast märku ega tunda. Enesetunne oli lausa nii hea, et tekkis kohati kahtlus, kas eelneval päeval üldse jooksmas käisingi.
Teisel päeval peale maratoni läksin sörkisin 5 kilomeetrit. Mille peale Härra arvas, et olen ikka peast PALJU SOE. Küsis seepeale:" Kas minuga on ikka korras kõik? Maratonist jäi väheks või ?!
Nagu ei ja ei. Minuga pole kunagi kõik korras olnud, sest ilmselgelt oleks see TOO MAINSTREAM.
Ühesõnaga, olin valmistunud palju hullemaks, nii maratoni kui taastumise osas ja kõik läks mõlemal juhul lihtsalt NII HÄSTI !
Kaks nädalat peale maratoni võtsin vabamalt. Kõndisin rohkem kui sörkisin/jooksin. Aga ikkagi liigutasin end igapäevaselt.
Kolmandal nädalal hakkasin juba vähe kiiremaid ringe jooksma ja rohkem jooksmas käima. Lihtsalt sellepärast, et Tartu Linnamaraton oli ukse ees ja plaan oli ehk sinna ka minna. Küll aga poolmaratoni rajale.
Maratoni osas olen mõelnud nii ja naa pidi, kuid olen jõudnud arusaamale, et poolmaraton on ikka rohkem minu jaoks, kui maraton. JAH, ma ei välista, et mõni maraton veel kunagi tuleb aga minu tugevalt läbi vajuvad pahkluud ja opereeritud põlv ei pea lihtsalt nii pikale maale vastu. Ja ennast lõhkuda ei ole pikemas perspektiivis ka hea.
Nii, et kõik kes ootavad kuna järgmine maraton tuleb, siis kindlasti mitte nii pea!
Kirjutamiseni K:)
Autosõit kulges üsna rahulikult ja enesetunne oli veel täitsa hea. See muutus aga peagi, sest koju jõudes oli vaja autost tuppa saada. Oh my, oh my… see oli paras ettevõtmine. Jalad olid nüüdseks nii kanged nagu puupakud. Oleksin justkui puujalgadega hobune, kui nii võib öelda.
Kui ükskord tuppa ära sain, pakkisin kiirelt asjad lahti, panin mugavamad riided selga ning horisontaalne asend tundus kõige mugavam asend peale sellist pikka päeva.
Aga siinkohal ei olnud horisontaalselt olemine ikka kõige mugavam asend. Küll ma otsisin seda õiget asendit. Ühe külje peale, teise külje peale, selili ja kõhuli. Mitte miski ei sobinud.
Vahet polnud, mis asendi sisse võtsin, ikka kusagilt midagi hakkas valutama.
Võtsin ühe valuvaigisti teise järel sisse ja ikka ei midagi.
Mõlemad puusad hakkasid meeletult valutama, lisaks valutas vasak pahkluu ja parem põlv. Olin justkui põrgukatlasse sattunud. Kogu see valu erinevates jala piirkondades oli lõpuks nii meeletu piin ja ebamugav, et lihtsalt ei osanud ära olla. Heal juhul 5 minutit sai mingis samas asendis olla enne kui valu hullemaks läks, siis pidi kindlasti asendit korrigeerima.
Õhtul määris härra mu pahkluud ja põlve mingisuguse jäägeeliga sisse, mille olime skoorinud maratoni Expolt.
Ja teate mis! See aitas kiiremini ja paremini valu vastu kui valuvaigistid. Või siis lõpuks hakkasid need valukad mõjuma, mida olin peoga sisse ajanud.
Tegelikult kujutasin juba vaimusilmas ette kuidas ma järgmised nädal aega vaevu liigun ning VANNUN END MAA PÕHJA... " ET OLI VAJA MARATONILE IKKA RONIDA!"
Tegelikult oli asi hoopis vastupidi. Järgmisel hommikul ärkasin ülesse. Valu oli kadunud. Puisus jalgades samamoodi. Esimestes sammudes oli veidi tunda nagu oleks eile jooksnud maratoni aga edasi oli lausa LUST JA LILLEPIDU!
Nagu päriselt. Kusagilt ei valutanud. Pahkluu ja põlv olid endised. Samal päeval läksin kõndisin 5 kilomeetrit ja jalad olid jumalast okei.
Ükski lihas ei andnud endast märku ega tunda. Enesetunne oli lausa nii hea, et tekkis kohati kahtlus, kas eelneval päeval üldse jooksmas käisingi.
Teisel päeval peale maratoni läksin sörkisin 5 kilomeetrit. Mille peale Härra arvas, et olen ikka peast PALJU SOE. Küsis seepeale:" Kas minuga on ikka korras kõik? Maratonist jäi väheks või ?!
Nagu ei ja ei. Minuga pole kunagi kõik korras olnud, sest ilmselgelt oleks see TOO MAINSTREAM.
Ühesõnaga, olin valmistunud palju hullemaks, nii maratoni kui taastumise osas ja kõik läks mõlemal juhul lihtsalt NII HÄSTI !
Kaks nädalat peale maratoni võtsin vabamalt. Kõndisin rohkem kui sörkisin/jooksin. Aga ikkagi liigutasin end igapäevaselt.
Kolmandal nädalal hakkasin juba vähe kiiremaid ringe jooksma ja rohkem jooksmas käima. Lihtsalt sellepärast, et Tartu Linnamaraton oli ukse ees ja plaan oli ehk sinna ka minna. Küll aga poolmaratoni rajale.
Maratoni osas olen mõelnud nii ja naa pidi, kuid olen jõudnud arusaamale, et poolmaraton on ikka rohkem minu jaoks, kui maraton. JAH, ma ei välista, et mõni maraton veel kunagi tuleb aga minu tugevalt läbi vajuvad pahkluud ja opereeritud põlv ei pea lihtsalt nii pikale maale vastu. Ja ennast lõhkuda ei ole pikemas perspektiivis ka hea.
Nii, et kõik kes ootavad kuna järgmine maraton tuleb, siis kindlasti mitte nii pea!
Kirjutamiseni K:)
laupäev, 28. september 2019
TALLINNA MARATON 42,2km
MARATONI NÄDAL
Kätte oli jõudnud maratoni nädal. Üllataval kombel veel närvi sees polnud. Minu õnneks. Eks aitas see ka kaasa, et pidin terve nädala tööl veetma. Ei olnud aega maratoni mõtteid mõelda.
Lisaks pidin viimased maratoni eelsed trennid veel ära jooksma. Toimetamist oli omajagu ja aega justkui liiga vähe. Hommikul tööle, töölt koju ja kohe jooksma.
Nädala alguses leidsin isegi aega hotellis tuba broneerida, et saaks laupäeval juba Tallinna minna ning ei peaks pühapäeva varahommikul sõitma alles hakkama.
Lisaks kulus terve nädal vee tankimisele. Mulliga vett, mineraalvett ja tavalist vett. Kõike kulus liitrite viisi. Kolmapäevast alates kulus pastat pastat ja veelkord pastat.
Üldiselt terve see nädal läks nii kiiresti, et isegi aevastada ei jõudnud.
Reedel pakkisin asju. Kontrollisin kotti umbes 50 korda üle, et ikka kõik vajalik kotis oleks.
Enne kui arugi sain oli juba nädalavahetus kätte jõudnud. Laupäeva veetsin ka tööl. Peale tööd oli plaan kohe Tallinna suunal liikuda. Hotellis chek-in teha, asjad tuppa viia ja seejärel stardimaterjalidele järgi minna.
Mõeldud-tehtud!
Kui stardinumbri kätte sain, siis oli järgmine sihtmärk...SÖÖK! Ausõna, kõht mõtles viimased 3 tundi juba, et kõri on katkenud ja mitte kunagi enam midagi kõhtu ei jõua!
Mingisse kallisse restosse meil Härraga küll plaani minna polnud. Kiirelt kusagilt midagi ja tagasi hotelli. Aga kust saaks kiirelt midagi ! Ja ilmselgelt ei tahtnud enam kuuldagi sõna PASTA, sest olin seda juba eelnevalt liiga palju söönud.
Ega valikusse ei jäänudki väga palju. Esimene ja ainus, mis pähe tuli oli MCDONALDS! Jep, suundusime MÄKKI. Seal oli küll hiiglaslik järjekord aga ma olin ühe eriti mahlase burksi ja friikate nimel ootama! Tegelikult lausa VAJASIN SEDA BURGERIT!
Seistes järjekorras tuli meie taha üks rootsi keelt kõnelev naisterahvas. Oli just 10 km jooksult tulnud ja mudis oma põlve. Ilmselt tegi teine talle liiga.
Nähes mu stardimaterjalide ümbriku peal distantsi millele järgmine päev minemas olin, läksin proual silmad suureks. Natukese aja pärast ühines temaga tema sõbranna. Nii nad jutustasid meie selja taga omas keeles, kuniks varasemalt minu ümbrikku näinud naine viipas teisele, et ta ka vaataks. Siis see teine naine küsis kohe: " How it´s even impossible to run so long!"
Ja mina siis vastasin : " Don´t know, it´s my first time!"
Mille peale prouad olid eriti hämmingus ning soovisid jooksuks edu ja kerget jalga.
Endal muidugi kerge muie suul kogu sellest värgist. Õnneks saime siis juba söögi kätte ja saime hotelli poole liikuda. Mööda minnes võtsime ka mõned saiakesed hommikuks ning pudeliga vett.
Hotellis võis alata korralik ÕGARDLUSPIDU. Kell oli juba 21 läbi. Friikad maitsesid isegi jahedalt hästi ja burger... mmm see oli lihtsalt nii maitsev ja hiiglaslik, et poole burgeri peal tundsin, kuidas enam ei jõua. Kõik tuli ära süüa.
Tegin kiire story update instagrami jaoks, selleks et ikka kõik teaksid, mis distantsi peale homme minemas olen.
Seni ei teadnud seda keegi, väljaarvatud üksikud asjaosalised. Seega KAUA HOITUD SALADUS.
Seejärel kiire pesu ja võiski teki alla pugeda.
Seni polnud mind veel närv haaranud.
Öösel peale vetsus käiku oli uni läinud ja enam magada ei saanud. Lõpuks jõudis närv kohale. Tiksusin siis hommikuni, ühelt küljelt teisele viseldes ja sipeldes. Kord oli palav, siis jälle külm. Ükski asend ei olnud hea. Samas uni nagu oli aga magada ei saanud.
MARATONI PÄEV
Mis seal ikka. Kell tiksus 6 ja minul hakkas äratus tööle. Jõin vett, võtsin rohud ja püüdsin oma õhtul ostetud saiakesi süüa. 2 saiakest suutsin kuidagi ära süüa, needki käisid rohkem suus ringi kui oleks pidanud.
Nüüd hakkas kell kuidagi eriti kiirelt liikuma. Juba pidi hakkama riidesse sättima.
Lasin härral pahkluud ka kinesio teibiga kinni plaasterdada. Ikkagi nii pikk maa ja igasugune lisatoestus kulus mu pahkluudele ära.
Geelivöö ja geelid kaasa pakitud. Lisaks pistsin magneesiumi ka geelide vahele.
Põlvikud ja tossud jalga. Kiire kontroll kas kõik ikka kotis ning chek-out hotellist.
Suundusime auto juurde, et asjad autosse ära panna. Auto oli meil hotellist kaugemale pargitud, sest hotelli ees ei olnud ruumi parkimiseks. Tee peal autoni, sõin ära ühe sefiiri ja tagasi tulles teise.
Jõudes vabaduse väljakule, tegime kiired pildid. Käisime veidi ringi.
Saime kokku Viigi´ga. Jutustasime ning suundusime ära stardikoridoride juurde.
Soovisime üksteisele kerget jooksu ning läksime ära oma stardigrupidesse.
Minu stardigrupp oli D. Neljas grupp siis. Väga palju rahvast oli. Väga kitsas oli. Hommikul olin otsustanud, et võtan jooksu rahulikult ja lihtsalt naudin. See mõte läks kiirelt peast, kui avastasin, et minu stardigrupis on tempomeistrid reas...4:15, 4:30 ja 5:00. Neid nägin. Ega siis polnud vaja palju mõelda, kas võtta mõnele sappa või ei. Muidugi olin enese jaoks juba ammu nii öelda GOAL TIME välja mõelnud. Otsustasin, et kui minu tempo klapib 4:30 tempomeistritega, siis püsin neil sabas seni kuni jaksan.
Kiirelt veel mõni sõõm vett, ninna ninaspreid, et vältida nina kinni vajumist ning olin valmis. Nii valmis kui olla sai.
3,2,1 START! Ja maraton võis alata! Püüdsin selles suures rahvamassis mitte komistada ja samas mitte tempomeistreid silmist lasta. Õnneks olid minu soovitud tempomeistrid suhteliselt lähedal ja ei pidanud neile väga suure pingutusega järele vurama, vaid sai suhteliselt kiiresti sappa võtta ja selle tempoga jooksma hakata, mis nemad mulle pakkusid. See tempo sobis mulle ideaalselt.
Piisavalt hea, et jooksu nautida ja igast meetrist rõõmu tunda.
Esimesed kilomeetrid läksid lenneldes ja enne kui arugi sain hõikasid tempomeistrid: "JOOGIPUNKT, KÕIK JOOVAD! KIIRET EI OLE!"Thank god, sai rahulikult juua.Võtsin vett joogiks. EI maitsenud kohe kuidagi see vesi. Selleks hetkeks oli üle 4 kilomeetri joostud.
Peale joomist sai koheselt tempo taas ülesse võetud ja tempomeistritega jätkatud.
Täiega chillisin. Selline chillax vibe oli peal ja suu oli ka vist kõrvuni. Täiega ekstaasis. Kõik sujus seni veel nii hästi. Jalad olid kerged, minek oli hea, hingamine paigas ja mu nina tegi minuga koostööd. Ilm oli ka super. Kõik oli super.
Nautisin jooksu, kilomeetrid möödusid endiselt lenneldes. Järgmine joogipunkt ootas ees 8nda ja 9nda km vahel. Teadvustasin enesele, et 21 kilomeetrit pean ilusti vastu ja justkui liuglesin edasi.
Vaatasin ringi, jooksin, nautisin ilma.
Joogipunkti jõudes valisin sel korral spordijoogi. Sest no see vesi. EI ISUTANUD KOHE ÜLDSE! Jõin spordijoogi ära ise lootes, et see nüüd mulle põntsu ei pane!
Kolmandas joogipunktis, veidi peale 12ndat kilomeetrit võtsin samuti spordijooki.
13ndast kilomeetrist kuni 14nda kilomeetrini tundus, et mu maole ei meeldi see, mis talle pakutakse. Lasin juba vaimusilmas peast läbi, kuidas mul nüüd rajal kõhu lahti lööb ja mul pole mitte kusagile minna ja siis end lihtsalt rajal täis lasen! Jep, kohati tundus see reaalsusena, et nii juhtubki.
JUMALA PÄRAST seda veel vaja oleks olnud. ÕNNEKS, minu õnneks, läks see kummaline tunne maost üle.
15 kilomeetrit tiksus täis ja oma esimest energiageeli veel sisse ei võtnud. Võtsin juba kätte, et kohe kui teenindus punkt tuleb, siis saan kohe ka juua. Olen aru saanud, et energiageelid toimivad minu puhul paremini, kui neile kohe vedelikku peale tarbin. Siis saan kohese energialaksu, mitte ei hakka geel toimima kilomeetri kahe pärast.
Vahetult enne kui 16 kilomeetrit täis tiksus tuligi teenindus punkt koos energiapunktiga. Energiapunktist mul vaja polnud midagi, sest olin oma energia kaasa võtnud. Pealegi pakuti seal vaid Enerviti tooteid, mis minu puhul puhas raiskamine. Võtsin sisse oma esimese geeli Grapefruit maitselise. Panin peoga soola otsa ning jõin vett peale. Suhteliselt rõve kombinatsioon aga, mis seal ikka. Kui vaja siis vaja.
Edasi viis rada läbi loomaaia. Nägin piisoneid, kaameleid, mets hobuseid ja mõnda väiksemat loomakest. Tundus, et kõik loomad olid peitu pugenud.
Loomaaiast väljudes oli täis tiksunud 18 kilomeetrit. 3 kilomeetrit veel siis võis pool tehtuks lugeda.
Tundsin endiselt jalgades kergust. Võhma ja energiat oli.
Seni oli jooks puhas nauding.
Kilomeetrid läksid endiselt lenneldes. Vahetult enne 20 kilomeetri täitumist sai end taas värskendada.
Loosi läks järjekordne tops spordijooki.
Lisaenergiaks veel vajadust ei näinud.
Kusagil 21,5 kilomeetri peal viis tee meid mingisugusele terviserajale. No see teekate mulle kohe üldse ei meeldinud. Kergelt pehme peenike kivipuru. Vahetult enne 23nda kilomeetri täitumist oli teenindus punkt. Võtsin teise energiageeli sisse. Taaskord Grapefruit maitseline. Alates sellest hetkest alustasin ka enda märjaks kastmisega, sest tundsin, et vajan seda. Esimese korra kohta kastsin tagumise naisterahva vist märjemaks kui ennast. Silmamõõt oli nii paigast ära.
Siit edasi keerasime Vabaõhumuuseumi teele ehk siis edasine jooks kulges pikalt mööda mere äärt.
25ndal kilomeetril hakkasin kergelt oma vasakut pahkluud tundma, kuid õnneks mitte midagi hullu. Jooks oli endiselt nauditav. Teadsin, et varsti võib raskeks minna. Olid ju nii mõnedki hoiatanud, et 32st kilomeetrist hakkab alles maraton.
26ndal kilomeetril sai jälle juua ja end kasta. Sel korral sain ikka märjaks ka. Enne kui jõudsime edasi tagasi viivale rannaäärsele lõigule siis tuli veel laudtee üle elada. Olin nii mõndagi kuulnud selle kohta. Tõesõna, see oli veel kohutavam lõik, kui terviseraja lõik. Kohati läks süda pahaks ja pidevalt kadus jalgealune alt, sest see kõik kõikus nii kõvasti.
Mingi koha peal nägin ka Regiinat. Täpselt ei mäleta mitmendal kilomeetril see olla võis. Aga hõikasin talle kõvasti: "Tsau Regiina!" Vist oli üllatuseks talle, et ma ka rajal olen.
Ühtlasi oli see Edasi tagasi lõik ka kohaks, kus poolmaratoni omad said kokku maratoni jooksjatega.
Teenindus punktis, mis oli vahetult enne 29ndat kilomeetrit, jõin spordijooki ja veel ei tundnud vajadust lisaenergia jaoks.
30 kilomeetrit tiksus täis. Nüüd ootasin millal raskeks hakkab minema.
31sel kilomeetril pakuti õlut ja natuke maad eespool veel ka muud kraami. Võtsin õlut. Seejärel energiageeli, sinna otsa spordijooki ja apelsini. Ning tagatipuks kastsin ennast ka.
Ikka korralik kompott. EI tahtnud isegi mõelda, mida mu magu sellest kõigest arvab. Püsisin endiselt tempomeistritega tempos.
Kusagil Pelguranna lõigul peale 33ndat kilomeetrit jäin natuke tempomeistritest maha ja siis juba Regiina hõikas, et ma grupis püsiksin! Võtsin kiirelt grupile sappa ja jooksin grupis edasi.
34ndaks kilomeetriks andis mu pahkluu endast juba üsna tugevalt märku. Ühtlasi jäin tempomeistritest natuke maha. Sest väikese tõusu peal otsustasin, et annan pahkluule armu ja kõnnin minimaalselt. Siis tuli juba Regiina rattaga vastu. Pakkus Cocat, mille ma lahkelt vastu võtsin. Ning seejärel juba jooksu sammul jätkasin. Tempo grupp oli veel näha, kuid neile järgi tormama ei hakanud.
37ndal kilomeetril võtsin oma 4nda energiageeli. Selleks hetkeks olid vasak pahkluu ja parem põlv mõlemad minuga koostöö lepingu ülesse öelnud. Kõik mis siit edasi tuli oli paras sadistlik enesepiitsutamine. Tempos järele andmist ei toimunud. Tempo pidi püsima selline nagu seni püsinud on. Kilomeeter kilomeetri haaval.
Kui see meeletu valu välja jätta, mis sel hetkel mul jalgades oli. Siis võis jooksu endiselt nautida. Endiselt oli kerge. Lõpp peaaegu, et paistis.
Viimases teenindus punktis, mis oli vahetult enne 39ndat kilomeetrit. Võtsin ülimalt rahulikult. Jõin spordijooki, sõin apelsini ja tagatipuks kallasin 2 topsi vett endale kaela.
Nüüd oli jäänud veel viimane tõus võtta ja edasi oli juba lust ja lillepidu ehk finiš polnud enam kaugel.
Hoolimata valust, mis valdas mu jalgu nautisin endiselt jooksu. Suu oli kohati kõrvuni veetud. Meel muutus härdaks ja silm tahtis vesiseks kiskuda. Ei suutnud uskuda, et olin juba nii kaugele jõudnud.
40ndal kilomeetril sain lõpuks aru, mis ajaga üle finiši joone võin jõuda.
Veel enam kannustas see mind tagant tempot hoidma ja mitte valule järele andma. Tempo grupp oli minust umbes minuti jagu ees.
42 kilomeetrit sai täis. Nii natuke veel. Olin nii omas mullis, et kui lähenesin finiši sirgele ei pannud tähelegi, kui Härra kõrvalt ergutas.
Lõpuks keerasin pikale finiši sirgele. Eemalt nägin kella. Kas jõuan 4:30:... sisse, mis iganes sekundid siis peale tiksuvad. Ja ja ja ja ma JÕUDSIN!
OH GOD, ei suutnud uskuda, millega ma just hakkama sain. MA JOOKSIN MARATONI! Ja seda ajaga 4:30:45... Neto ajaks tuli lausa hämmastavad 4:28:47.
Nüüd oli see koht kus hakkasin pisardama. Olin ülimalt õnnelik, et suutsin terve raja läbida joostes. Ilma et oleks kõndinud, pikemalt kui 200 meetrit. Ja seda ka vaid kahe koha peal, pahkluu tõttu.
Sain oma medali kaela. Endal vesine nägu ees. Medali jagaja vaatas mind kui pooletoobist aga mul oli sellest jumala savi. MA PIDIN JU OMA ÕNNE KUIDAGI VÄLJENDAMA. Enamus inimesi väljendab seda küll rõõmsamalt aga need olid minu RÕÕMUPISARAD. Spordijook ja veepudel ka näppu ning seejärel võtsin termokile endale peale ning jäin Härrat ootama.
Kui Härra ükskord kohale jõudis siis kukkusin veel kõvemini pisardama. Ja nii ma seal siis pisardasin oma õnne pisaraid.
Härra oli ka hämmingus: "mida aega sa just jooksid!!"
Ainus millele suutsin veel mõelda oli kuidas auto juurde kiiresti saaks.
Ütlesin Härrale: "Kohe auto juurde, kui kusagile maha istun, siis siit ma enam ei liigu." Nii suundusimegi auto juurde. Et saaksin kuivad riided selga ja sõit kodu poole võiks alata!
Kirjutamiseni K :)
Kätte oli jõudnud maratoni nädal. Üllataval kombel veel närvi sees polnud. Minu õnneks. Eks aitas see ka kaasa, et pidin terve nädala tööl veetma. Ei olnud aega maratoni mõtteid mõelda.
Lisaks pidin viimased maratoni eelsed trennid veel ära jooksma. Toimetamist oli omajagu ja aega justkui liiga vähe. Hommikul tööle, töölt koju ja kohe jooksma.
Nädala alguses leidsin isegi aega hotellis tuba broneerida, et saaks laupäeval juba Tallinna minna ning ei peaks pühapäeva varahommikul sõitma alles hakkama.
Lisaks kulus terve nädal vee tankimisele. Mulliga vett, mineraalvett ja tavalist vett. Kõike kulus liitrite viisi. Kolmapäevast alates kulus pastat pastat ja veelkord pastat.
Üldiselt terve see nädal läks nii kiiresti, et isegi aevastada ei jõudnud.
Reedel pakkisin asju. Kontrollisin kotti umbes 50 korda üle, et ikka kõik vajalik kotis oleks.
Enne kui arugi sain oli juba nädalavahetus kätte jõudnud. Laupäeva veetsin ka tööl. Peale tööd oli plaan kohe Tallinna suunal liikuda. Hotellis chek-in teha, asjad tuppa viia ja seejärel stardimaterjalidele järgi minna.
Mõeldud-tehtud!
Kui stardinumbri kätte sain, siis oli järgmine sihtmärk...SÖÖK! Ausõna, kõht mõtles viimased 3 tundi juba, et kõri on katkenud ja mitte kunagi enam midagi kõhtu ei jõua!
Mingisse kallisse restosse meil Härraga küll plaani minna polnud. Kiirelt kusagilt midagi ja tagasi hotelli. Aga kust saaks kiirelt midagi ! Ja ilmselgelt ei tahtnud enam kuuldagi sõna PASTA, sest olin seda juba eelnevalt liiga palju söönud.
Ega valikusse ei jäänudki väga palju. Esimene ja ainus, mis pähe tuli oli MCDONALDS! Jep, suundusime MÄKKI. Seal oli küll hiiglaslik järjekord aga ma olin ühe eriti mahlase burksi ja friikate nimel ootama! Tegelikult lausa VAJASIN SEDA BURGERIT!
Seistes järjekorras tuli meie taha üks rootsi keelt kõnelev naisterahvas. Oli just 10 km jooksult tulnud ja mudis oma põlve. Ilmselt tegi teine talle liiga.
Nähes mu stardimaterjalide ümbriku peal distantsi millele järgmine päev minemas olin, läksin proual silmad suureks. Natukese aja pärast ühines temaga tema sõbranna. Nii nad jutustasid meie selja taga omas keeles, kuniks varasemalt minu ümbrikku näinud naine viipas teisele, et ta ka vaataks. Siis see teine naine küsis kohe: " How it´s even impossible to run so long!"
Ja mina siis vastasin : " Don´t know, it´s my first time!"
Mille peale prouad olid eriti hämmingus ning soovisid jooksuks edu ja kerget jalga.
Endal muidugi kerge muie suul kogu sellest värgist. Õnneks saime siis juba söögi kätte ja saime hotelli poole liikuda. Mööda minnes võtsime ka mõned saiakesed hommikuks ning pudeliga vett.
Hotellis võis alata korralik ÕGARDLUSPIDU. Kell oli juba 21 läbi. Friikad maitsesid isegi jahedalt hästi ja burger... mmm see oli lihtsalt nii maitsev ja hiiglaslik, et poole burgeri peal tundsin, kuidas enam ei jõua. Kõik tuli ära süüa.
Tegin kiire story update instagrami jaoks, selleks et ikka kõik teaksid, mis distantsi peale homme minemas olen.
Seni ei teadnud seda keegi, väljaarvatud üksikud asjaosalised. Seega KAUA HOITUD SALADUS.
Seejärel kiire pesu ja võiski teki alla pugeda.
Seni polnud mind veel närv haaranud.
Öösel peale vetsus käiku oli uni läinud ja enam magada ei saanud. Lõpuks jõudis närv kohale. Tiksusin siis hommikuni, ühelt küljelt teisele viseldes ja sipeldes. Kord oli palav, siis jälle külm. Ükski asend ei olnud hea. Samas uni nagu oli aga magada ei saanud.
MARATONI PÄEV
Mis seal ikka. Kell tiksus 6 ja minul hakkas äratus tööle. Jõin vett, võtsin rohud ja püüdsin oma õhtul ostetud saiakesi süüa. 2 saiakest suutsin kuidagi ära süüa, needki käisid rohkem suus ringi kui oleks pidanud.
Nüüd hakkas kell kuidagi eriti kiirelt liikuma. Juba pidi hakkama riidesse sättima.
Lasin härral pahkluud ka kinesio teibiga kinni plaasterdada. Ikkagi nii pikk maa ja igasugune lisatoestus kulus mu pahkluudele ära.
Geelivöö ja geelid kaasa pakitud. Lisaks pistsin magneesiumi ka geelide vahele.
Põlvikud ja tossud jalga. Kiire kontroll kas kõik ikka kotis ning chek-out hotellist.
Suundusime auto juurde, et asjad autosse ära panna. Auto oli meil hotellist kaugemale pargitud, sest hotelli ees ei olnud ruumi parkimiseks. Tee peal autoni, sõin ära ühe sefiiri ja tagasi tulles teise.
Jõudes vabaduse väljakule, tegime kiired pildid. Käisime veidi ringi.
Saime kokku Viigi´ga. Jutustasime ning suundusime ära stardikoridoride juurde.
Soovisime üksteisele kerget jooksu ning läksime ära oma stardigrupidesse.
Minu stardigrupp oli D. Neljas grupp siis. Väga palju rahvast oli. Väga kitsas oli. Hommikul olin otsustanud, et võtan jooksu rahulikult ja lihtsalt naudin. See mõte läks kiirelt peast, kui avastasin, et minu stardigrupis on tempomeistrid reas...4:15, 4:30 ja 5:00. Neid nägin. Ega siis polnud vaja palju mõelda, kas võtta mõnele sappa või ei. Muidugi olin enese jaoks juba ammu nii öelda GOAL TIME välja mõelnud. Otsustasin, et kui minu tempo klapib 4:30 tempomeistritega, siis püsin neil sabas seni kuni jaksan.
Kiirelt veel mõni sõõm vett, ninna ninaspreid, et vältida nina kinni vajumist ning olin valmis. Nii valmis kui olla sai.
3,2,1 START! Ja maraton võis alata! Püüdsin selles suures rahvamassis mitte komistada ja samas mitte tempomeistreid silmist lasta. Õnneks olid minu soovitud tempomeistrid suhteliselt lähedal ja ei pidanud neile väga suure pingutusega järele vurama, vaid sai suhteliselt kiiresti sappa võtta ja selle tempoga jooksma hakata, mis nemad mulle pakkusid. See tempo sobis mulle ideaalselt.
Piisavalt hea, et jooksu nautida ja igast meetrist rõõmu tunda.
Esimesed kilomeetrid läksid lenneldes ja enne kui arugi sain hõikasid tempomeistrid: "JOOGIPUNKT, KÕIK JOOVAD! KIIRET EI OLE!"Thank god, sai rahulikult juua.Võtsin vett joogiks. EI maitsenud kohe kuidagi see vesi. Selleks hetkeks oli üle 4 kilomeetri joostud.
Peale joomist sai koheselt tempo taas ülesse võetud ja tempomeistritega jätkatud.
Täiega chillisin. Selline chillax vibe oli peal ja suu oli ka vist kõrvuni. Täiega ekstaasis. Kõik sujus seni veel nii hästi. Jalad olid kerged, minek oli hea, hingamine paigas ja mu nina tegi minuga koostööd. Ilm oli ka super. Kõik oli super.
Nautisin jooksu, kilomeetrid möödusid endiselt lenneldes. Järgmine joogipunkt ootas ees 8nda ja 9nda km vahel. Teadvustasin enesele, et 21 kilomeetrit pean ilusti vastu ja justkui liuglesin edasi.
Vaatasin ringi, jooksin, nautisin ilma.
Joogipunkti jõudes valisin sel korral spordijoogi. Sest no see vesi. EI ISUTANUD KOHE ÜLDSE! Jõin spordijoogi ära ise lootes, et see nüüd mulle põntsu ei pane!
Kolmandas joogipunktis, veidi peale 12ndat kilomeetrit võtsin samuti spordijooki.
13ndast kilomeetrist kuni 14nda kilomeetrini tundus, et mu maole ei meeldi see, mis talle pakutakse. Lasin juba vaimusilmas peast läbi, kuidas mul nüüd rajal kõhu lahti lööb ja mul pole mitte kusagile minna ja siis end lihtsalt rajal täis lasen! Jep, kohati tundus see reaalsusena, et nii juhtubki.
JUMALA PÄRAST seda veel vaja oleks olnud. ÕNNEKS, minu õnneks, läks see kummaline tunne maost üle.
15 kilomeetrit tiksus täis ja oma esimest energiageeli veel sisse ei võtnud. Võtsin juba kätte, et kohe kui teenindus punkt tuleb, siis saan kohe ka juua. Olen aru saanud, et energiageelid toimivad minu puhul paremini, kui neile kohe vedelikku peale tarbin. Siis saan kohese energialaksu, mitte ei hakka geel toimima kilomeetri kahe pärast.
Vahetult enne kui 16 kilomeetrit täis tiksus tuligi teenindus punkt koos energiapunktiga. Energiapunktist mul vaja polnud midagi, sest olin oma energia kaasa võtnud. Pealegi pakuti seal vaid Enerviti tooteid, mis minu puhul puhas raiskamine. Võtsin sisse oma esimese geeli Grapefruit maitselise. Panin peoga soola otsa ning jõin vett peale. Suhteliselt rõve kombinatsioon aga, mis seal ikka. Kui vaja siis vaja.
Edasi viis rada läbi loomaaia. Nägin piisoneid, kaameleid, mets hobuseid ja mõnda väiksemat loomakest. Tundus, et kõik loomad olid peitu pugenud.
Loomaaiast väljudes oli täis tiksunud 18 kilomeetrit. 3 kilomeetrit veel siis võis pool tehtuks lugeda.
Tundsin endiselt jalgades kergust. Võhma ja energiat oli.
Seni oli jooks puhas nauding.
Kilomeetrid läksid endiselt lenneldes. Vahetult enne 20 kilomeetri täitumist sai end taas värskendada.
Loosi läks järjekordne tops spordijooki.
Lisaenergiaks veel vajadust ei näinud.
Kusagil 21,5 kilomeetri peal viis tee meid mingisugusele terviserajale. No see teekate mulle kohe üldse ei meeldinud. Kergelt pehme peenike kivipuru. Vahetult enne 23nda kilomeetri täitumist oli teenindus punkt. Võtsin teise energiageeli sisse. Taaskord Grapefruit maitseline. Alates sellest hetkest alustasin ka enda märjaks kastmisega, sest tundsin, et vajan seda. Esimese korra kohta kastsin tagumise naisterahva vist märjemaks kui ennast. Silmamõõt oli nii paigast ära.
Siit edasi keerasime Vabaõhumuuseumi teele ehk siis edasine jooks kulges pikalt mööda mere äärt.
25ndal kilomeetril hakkasin kergelt oma vasakut pahkluud tundma, kuid õnneks mitte midagi hullu. Jooks oli endiselt nauditav. Teadsin, et varsti võib raskeks minna. Olid ju nii mõnedki hoiatanud, et 32st kilomeetrist hakkab alles maraton.
26ndal kilomeetril sai jälle juua ja end kasta. Sel korral sain ikka märjaks ka. Enne kui jõudsime edasi tagasi viivale rannaäärsele lõigule siis tuli veel laudtee üle elada. Olin nii mõndagi kuulnud selle kohta. Tõesõna, see oli veel kohutavam lõik, kui terviseraja lõik. Kohati läks süda pahaks ja pidevalt kadus jalgealune alt, sest see kõik kõikus nii kõvasti.
Mingi koha peal nägin ka Regiinat. Täpselt ei mäleta mitmendal kilomeetril see olla võis. Aga hõikasin talle kõvasti: "Tsau Regiina!" Vist oli üllatuseks talle, et ma ka rajal olen.
Ühtlasi oli see Edasi tagasi lõik ka kohaks, kus poolmaratoni omad said kokku maratoni jooksjatega.
Teenindus punktis, mis oli vahetult enne 29ndat kilomeetrit, jõin spordijooki ja veel ei tundnud vajadust lisaenergia jaoks.
30 kilomeetrit tiksus täis. Nüüd ootasin millal raskeks hakkab minema.
31sel kilomeetril pakuti õlut ja natuke maad eespool veel ka muud kraami. Võtsin õlut. Seejärel energiageeli, sinna otsa spordijooki ja apelsini. Ning tagatipuks kastsin ennast ka.
Ikka korralik kompott. EI tahtnud isegi mõelda, mida mu magu sellest kõigest arvab. Püsisin endiselt tempomeistritega tempos.
Kusagil Pelguranna lõigul peale 33ndat kilomeetrit jäin natuke tempomeistritest maha ja siis juba Regiina hõikas, et ma grupis püsiksin! Võtsin kiirelt grupile sappa ja jooksin grupis edasi.
34ndaks kilomeetriks andis mu pahkluu endast juba üsna tugevalt märku. Ühtlasi jäin tempomeistritest natuke maha. Sest väikese tõusu peal otsustasin, et annan pahkluule armu ja kõnnin minimaalselt. Siis tuli juba Regiina rattaga vastu. Pakkus Cocat, mille ma lahkelt vastu võtsin. Ning seejärel juba jooksu sammul jätkasin. Tempo grupp oli veel näha, kuid neile järgi tormama ei hakanud.
37ndal kilomeetril võtsin oma 4nda energiageeli. Selleks hetkeks olid vasak pahkluu ja parem põlv mõlemad minuga koostöö lepingu ülesse öelnud. Kõik mis siit edasi tuli oli paras sadistlik enesepiitsutamine. Tempos järele andmist ei toimunud. Tempo pidi püsima selline nagu seni püsinud on. Kilomeeter kilomeetri haaval.
Kui see meeletu valu välja jätta, mis sel hetkel mul jalgades oli. Siis võis jooksu endiselt nautida. Endiselt oli kerge. Lõpp peaaegu, et paistis.
Viimases teenindus punktis, mis oli vahetult enne 39ndat kilomeetrit. Võtsin ülimalt rahulikult. Jõin spordijooki, sõin apelsini ja tagatipuks kallasin 2 topsi vett endale kaela.
Nüüd oli jäänud veel viimane tõus võtta ja edasi oli juba lust ja lillepidu ehk finiš polnud enam kaugel.
Hoolimata valust, mis valdas mu jalgu nautisin endiselt jooksu. Suu oli kohati kõrvuni veetud. Meel muutus härdaks ja silm tahtis vesiseks kiskuda. Ei suutnud uskuda, et olin juba nii kaugele jõudnud.
40ndal kilomeetril sain lõpuks aru, mis ajaga üle finiši joone võin jõuda.
Veel enam kannustas see mind tagant tempot hoidma ja mitte valule järele andma. Tempo grupp oli minust umbes minuti jagu ees.
42 kilomeetrit sai täis. Nii natuke veel. Olin nii omas mullis, et kui lähenesin finiši sirgele ei pannud tähelegi, kui Härra kõrvalt ergutas.
Lõpuks keerasin pikale finiši sirgele. Eemalt nägin kella. Kas jõuan 4:30:... sisse, mis iganes sekundid siis peale tiksuvad. Ja ja ja ja ma JÕUDSIN!
OH GOD, ei suutnud uskuda, millega ma just hakkama sain. MA JOOKSIN MARATONI! Ja seda ajaga 4:30:45... Neto ajaks tuli lausa hämmastavad 4:28:47.
Nüüd oli see koht kus hakkasin pisardama. Olin ülimalt õnnelik, et suutsin terve raja läbida joostes. Ilma et oleks kõndinud, pikemalt kui 200 meetrit. Ja seda ka vaid kahe koha peal, pahkluu tõttu.
Sain oma medali kaela. Endal vesine nägu ees. Medali jagaja vaatas mind kui pooletoobist aga mul oli sellest jumala savi. MA PIDIN JU OMA ÕNNE KUIDAGI VÄLJENDAMA. Enamus inimesi väljendab seda küll rõõmsamalt aga need olid minu RÕÕMUPISARAD. Spordijook ja veepudel ka näppu ning seejärel võtsin termokile endale peale ning jäin Härrat ootama.
Kui Härra ükskord kohale jõudis siis kukkusin veel kõvemini pisardama. Ja nii ma seal siis pisardasin oma õnne pisaraid.
Härra oli ka hämmingus: "mida aega sa just jooksid!!"
Ainus millele suutsin veel mõelda oli kuidas auto juurde kiiresti saaks.
Ütlesin Härrale: "Kohe auto juurde, kui kusagile maha istun, siis siit ma enam ei liigu." Nii suundusimegi auto juurde. Et saaksin kuivad riided selga ja sõit kodu poole võiks alata!
Kirjutamiseni K :)
esmaspäev, 23. september 2019
VALMISTUMINE TALLINNA MARATONIKS
Vot selle loo alustamiseks tuleb ajas natuke tagasi kerida. Tegelikult kohe päris palju. Täpsemalt siis aasta algusesse. Sest just Jaanuaris läks lumepall veerema. Aga mitte just päeva pealt. Nimelt Jaanuaris (Või oli see hoopis Detsembris) hõigati taaskord välja projekt EESMÄRGIKS TALLINNA MARATON! Tähelepanelikumad panid tähele, et eelmisel aastal üritasin projekti pääseda. Sel aastal mõlgutasin ka mõtet kas peaks proovima. Kuid sain nii mitu kirjakest postkasti, mis panid mind hoopis teises suunas mõtlema. Vahest on hea kui on olemas selliseid inimesi, kes oskavad sulle nõu anda või suunata.
Seega välistasin enese jaoks koheselt projektis uuesti osalemise. Kuid otsus MARATONI osas ei tulnud kergelt. Pidin ikka natuke mõtlema. Eelmisel aastal teatavasti peale projektist välja jäämist asi sinna paika ka jäi! Siis ma tundsin, et veel ei ole minu aeg. Ja loobusin ise kohe edasi punnimast.
Sellel aastal aga veidi aega mõtlemist ja andsin kuradile sõrme. Olin öelnud oma JAH sõna MARATONI jaoks. Õnneks ei pidanud ma selles hulluses üksinda olema. Olin leidnud enesele kambalise, kes oli nõus mind oma targa nõuga aitama ning ühtlasi kirjutas mulle iga kuu ka kava. Nime jätan mainimata, sest kui ta seda ise soovib mainida, siis ta seda ka teeb. Hetkel austan privaatsust. Need, kes teavad, need teavad ja on ka kuss.
OH MY GOD ilmselgelt polnud mul halli aimu ka millesse ma end sekundi vältel mässisin.
Jaanuar sai vaikselt otsa ja Veebruar tiksus peale. Ehk siis tuli hakata end maratoni vormi ajama. Muffini vorm on ka hea aga sellega maratoni ei jookse. Kui just mingit kostüümikat kinni ei taha panna. NEVER MIND, see mu plaan polnud. Plaan oli ikka maraton ära joosta.
Sain siis kätte Veebruari kuu jooksukava. Mina ja jooksen kava järgi. Poleks uskunudki, et nii juhtub aga näe kõik on elus võimalik.
Tulles tagasi kava juurde siis panen ühe kava ka siia, et milline mu kava siis välja nägi.
Veebruar
1. X
2. X
3. X
4. X
5. 6 kilomeetrit pulsiga 150
6. X
7. Soojendus +fartlek 30 minutit:7+3 minutit.
8. X
9. ÜKE (Üldine kehaline ettevalmistus)
10. 10 km pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:00
11. X
12. 8 kilomeetrit pulsiga 145
13. X
14. Lõigud: 1x600 meetrit, 2x400 meetrit, 3x200 meetrit
15. X
16. ÜKE
17. 12 kilomeetrit pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:15
18. X
19. Soojendus+ fartlek 40 minutit : 7+3 minutit
20. X
21. Lõigud: 1x600 meetrit, 2x400 meetrit, 3x200 meetrit, 1x400 meetrit
22. X
23. ÜKE
24. 14 km pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:30
25. X
26. Soojendus +fartlek 50 minutit: 7+3 minutit
27. X
28. Lõigud: 200 m, 400m, 600m, 400m, 200m
Vot selline nägi siis minu Veebruar välja. Esialgu pidin kõike tunde järgi tegema, et kohe üle ei tõmbaks kusagil. Lisaks pidin vähemalt 3 trenni nädalas kindlasti ära tegema aga veel parem kui kõik ette nähtud trennid saaks tehtud. Mis mulle endale meeldis, oli see, et võisin trenni päevi ümber mängida. Kui mingil päeval ei saanud trenni teha, siis tõstsin päeva võrra ette või lükkasin päeva võrra edasi. Aga kõik sai ikka suuremas jaos ilusti tehtud. Üksikud trennid jäid vaid vahele. Seda ka olude sunnil, mitte laiskusest.
Iga kuu alguseks sain uue kuu kava, mis läks järk järgult maratoni spetsiifilisemaks.
Märtsiks olin juba sellise kava järgi liikumisega ära harjunud, kuid siis kui välk selges taevast selgus, et pean Aprillis operatsioonile minema. Nagu REALLY! Kas saaks enam MITTE SOBIVAMAT AEGA LEIDA! Esialgu lõi selline uudis ikka natuke rivist välja. Olin iseendas pettunud, et mu organism mind nüüd niimoodi alt tõmbab. Igasugune treeningmotivatsioon oli kadunud. Ei tahtnud ma ühel ega teisel päeval ringile minna. Siis mõtlesin jällegi, et mille jaoks pingutada, kui Aprill nii ehk naa tulemused nullib. Sest peale Operatsiooni vaevalt, et võin kohe rajale tagasi minna.
Õnneks ei jäänud ma sinna MOTIVATSIOONI KRIISI AUKU väga kauaks. Teadvustasin enesele, et kui nüüd pooleli jätan ja alustan uuesti siis kui seda võin, siis on treeningus ikka väiksema augu asemel hiiglaslik auk sees. Seega ajasin jalad kõhu alt välja, pühkisin motivatsiooni kriisi killud kokku ja läksin jooksma. Tegin oma ette nähtud trenne seni kaua kuni see oli võimalik.
Aprilliks mulle uut kava ei tulnud, sest ei olnud ju vaja. Vaja oli operatsioon edukalt ja ilma komplikatsioonideta üle elada. Ja siis keskenduda taastumisele nii palju kui võimalik on. Rahu ja vaikust. Operatsioon kulges edukalt, taastumine veel edukamalt. Õnneks luba liikuda oli olemas. Kuid see sisaldas ka kõndimist, mitte kohe kümnete kilomeetrite kaupa jooksmist.
11 päeva peale operatsiooni osalesin juba võistlusel. Mitte just joostes aga juba normaalselt kõndides. Ei saanud seda võistlust vahele ka jätta, sest olin just Pärnu kolmikürituse omale selle aastastesse plaanidesse kirjutanud ja ära registreerinud. Kõndisin raja rahulikult läbi ja isegi ei jäänud mitte viimaseks.
Samas ei jõudnud kuidagi ära oodata kuna jälle uuesti vaikselt jooksmas võin käima hakata. Samas teadsin, et enne MAI KUUD seda küll ei juhtu. Katsusin ikka kõndimas käia ja muidu aktiivne olla.
27 aprillil võtsime Cris´iga ette sörk-matka, kus alguses tegime 1 kilomeeter kõndi ja 2 kilomeetrit sörki. Kuna seda oli minu jaoks tol hetkel veidi palju, siis edasi tegime 2 kilomeetrit kõndi ja 1 kilomeeter sörki. Selliselt suutsin vastu pidada 18 kilomeetrit. Ilma, et oleks surema hakanud. Tähendab, olin piisavalt hästi end seni hoidnud ja taastumine oli olnud edukas. Täpselt 30ndal Aprillil võtsin siis ette esimese jooksu, kus jooksin järjest 30 minutit , mille vältel läbisin 4,78 kilomeetrit.
Olin enese üle ikka kuradima uhke. See tähendas vaid ühte. Sain Mai kuuks juba jälle kava, ning vaikselt uuesti treeningute kallale asuda.
Alustasin siis Maist taas treeningutega. Tasa ja targu. Vähemalt seni kuni kätte jõudis 12 MAI. Siis oli aeg MAASTIKUMARATONI joosta. Jah. täpselt 1 kuu ja 2 päeva pärast operatsiooni jooksin 24 kilomeetrisel rajal. Ja teate mis? Jooksin veel nii kuradima hästi, et aasta varasemalt joostud aega parandasin ligi 20 minuti võrra! BEAT THAT!
Mäletan nii selgesti Mariliis arvas, et mul pole peas kõik korras, sest üksi normaalne inimene ei jookse kuu aega peale operatsiooni 24 kilomeetrit! Aga võin väita, et polegi kunagi normaalne olnud ja kui keegi on seda arvanud, siis ei tea küll kas nende endiga on kõik korras!
Tegelikult oli see MAASTIKUMARATON vaid jäämäe algus. Sest MAISSE mahtus veel RIIA MARATON, kus jooksin poolmaratoni ja ka RAPLA SELVERI SUURJOOKS, kus jooksin ka poolmaratoni. Kõik jooksud toimusid nädalase vahega ja ärme unusta ka seda, et Raplast tuli minuga koju kaasa uus isiklik poolmaratoni aeg!
Kui nüüd tagant järele mõelda, siis see oli vist üks hullumeelsemaid ettevõtmisi. Nädala sees kava järgi trenni ja nädala vahetusel võistlused.
Tegelikult sellist hullu panin ainult Mais. Edasi võtsin ikka tükk maad rahulikumalt.
Juuni alguses olid treeningujooksud üksteise järel aina raskemad ja raskemad. Jalad ei kuulanud sõna. Pulss mängis minuga. Kannad olid valulikud. Üldse oli selline raske. Mõlgutasin mõtteid FÜÜSILISE LÄBIPÕLEMISE SUUNAS. Kas tõesti olen viimase kuu ajaga ikkagi nii palju liiga enesele teinud, et nüüd on see käes. Enam ei jõua. Õnneks ei kestnud selline seis väga kaua ja alates 10ndast juunist olid taaskord kõik trennid nauditavad. Vahet ei olnud siis kas jooksin lühemat maad või siis pikemat. Iga meeter tegi rõõmu ja jalad muutusid aina kergemaks. Eks oli ka halvemaid päevi, kus enesetunne oli täitsa hea aga jooks läks ikka metsa.
Juunis läbisin lisaks treeningutele ka ühe poolmaratoni omal käel. Üksinda on ikka päris MASENDAV nii pikka maad joosta. Sain üle tüki aja korralikud villid sellest jooksust. Samas need villid ei takistanud mul edaspidiseid trenne. Neid nagu poleks olnudki.
Ilmad olid ka selleks ajaks juba nii palju kuumaks muutunud, et sellise kuumaga oli raske valida aega kuna joosta. Kas hommikul vara või õhtul hilja.
Ja ilma, et oleks arugi saanud oli juba kätte jõudnud Juuli kuu. See tähendas vaid üht. Maratonini oli vaid kaks kuud aega. Nüüd pidin eriti tubli olema, et jõuaks kõik trennid ilusti tehtud. Kohe kuu alguses, täpsemalt 7ndal Juulil võtsin vastu väljakutse osaleda LAHEMAA KEPIKÕNNI-JA KÄIMISMARATONIL. Ei teagi, mis mul arus oli. Või kui kõrgelt ma kukkusin, et sellise asjaga nõusse jäin. Oleks ju piisanud vaid JOOKSUMARATONIST aga ei. Väike ekstremist minus tekitas KÄIMISMARATONIL osalemise soovi. Tänks Cris, et mind järjekordsesse seiklusesse tõmbasid. Vahest on vaja selliseid omamoodi ja teistlaadi ettevõtmisi.
Elasin selle hulluse üle. Jalad pidasid ka vastu ning üsna pea sain naasta tavapäraste treeningute juurde. Kuid siis ma veel ei teadnud, et peagi hakkab üks korralik allakäik.
Nimelt suutsin 15ndal Juulil omale mingisuguse tõbi külge korjata ja olin oma nädala jagu lihtsalt palavikus. Ilmselgelt mitte üks gramm treeningkavast ei saanud sel nädalal täidetud ja ka pool nädalat järgmisest, sest kohe peale haigust ei tahtnud ka treeningutega jätka. Lasin kehal teise nädala alguses taastuda kõigest sellest.
See oli nüüd küll midagi mida polnud taaskord vaja. Uuesti rajale saamine oli üsna lihtne. See nädalane haigus ei suutnud mind veel murda. Pulss oli normaale, tempo hea. Võis jätkata sealt kus pooleli jäi.
1 kuu MARATONINI. Kätte oli jõudnud august. SA PÜHA PÜSS JA MAARJAMAA. Nüüd mind küll enam miski ei päästa. Nüüd jõudis vist lõpuks kohale, kuhu ma end reaalselt mässinud olin. Vaja oli üle elada pikad treening jooksud.
10ndal augustil olin otsustanud osaleda KULDIGA POOLMARATONIL. Juba paar päeva varem ei olnud mu nina enam tema ise. 9nda hommikul ärkasin totaalse TUUMANOHUGA ja ega 10ndalgi väga palju parem polnud. Oleks pidanud selle nohuga koju teki alla jääma, mitte naaberkülla jooksma ronima! Omad vitsad peksavad ja sel korral peksid nii korralikult, et 12nda hommikul ärkasin palavikuga ülesse. Jep, ma olin JÄLLE HAIGE. Sel korral hullemini kui esimene kord. Maratonini olid vaid loetud nädalad ja pidasin võitlust palavikuga, mis muudkui püsis ja püsis. Peale poolteist nädalat haigeks olemist ja paar päeva kosumist, olin kaotanud väärtuslikud 2 nädalat. Kahest nädalast kaks pikka jooksu, mis olid üliolulised. Ja maratonini oli vaid 2 nädalat.
Siit edasi läks kõik ikka alla mäge. Üks jooks teise järel läks pekki. Pulss oli laes, hingamine sassis, jalad väsisid kiirelt, energiat polnud. TÄIELIK KAOS. Korra halasin isegi tee ääres korraliku peatäie nutta. Suutsin vaevaliselt 5 km joosta ja surm oli silme ees. Lihtsalt ajas nutma. Isegi kaalusin korra, et ei lähegi maratonile. Kui hull see saab olla, kui ma lihtsalt ei lähegi kohale. Ütlen, et olen haige ja keegi ei saaks teadagi, et tegelikult olen nii hale ja argpüks ning lihtsalt ei lähe kohale.
Aga üks tagasilöök teise järel ei suutnud mind ikkagi nii kaugele viia, et oleksin reaalseks oma mõtted teinud. Kõik need viimased 2 nädalat olin vaid iseenda hale vari. Igasugune lootus heaks maratoni ajaks oli kadunud.
Vaid nädal enne maratoni suutsid vanad tossud katki minna. NO ON EBAÕNN!
30ndal augustil sai siis uued tossud soetatud ja päev hiljem 1 september nendega joosta JÜRI JAANSONI KAHE SILLA JOOKSul suhteliselt hea tempo ja ajaga. Mis seal ikka. Oli vaid ju nädalake aega, et uutest tossudest maksimum võtta.
Kahjuks jäi uute tossude kilometraažiks enne maratoni vaid loetud 30-35 kilomeetrit.
Oli hullumeelne mõelda, et pean põhimõtteliselt uute tossudega 42,2 km läbima. Miljon mõtet käis peast läbi.
Lisaks kavale kirjutati mulle ka korralik meeldetuletus ENNE MARATONI! Või noh, ma ise avaldasin soovi, et võiks selline asi olla, kui uuriti, kas sooviksin sellist asja.
RIIETUS:
- Maratoni eel võib tunduda jahe aga päeva peale võib minna väga kuumaks- tüüpiline september. Vaata kindlasti enne ilmateadet! Starti mine kindlasti sooja ilma riietusega- pikad särgid ja püksid jäta koju, ükskõik kui külm hommikul on.
Selles osas võisin täiesti nõustuda. Nii mõnigi jooks on näidanud, et oleks pidanud ikka vähem riideid selga panema, kuigi hommikul on olnud jahedam ilm.
- Kõik riided peavad olema sisse kantud, eelnevalt proovitud. Kõige loogilisem vist!
- Jooksusärk võiks olla hele, mis peegeldab valgust ja soojust tagasi. Oleks siis mõni hele jooksusärk, kõige heledam on vist hall. Läheb vist arvesse küll.
- Soovitan enne jooksu kreemitada end päikese kreemiga v.a. juhul kui tõesti lubab ULME PADUKAT. Mis asi see päikese kreem veel on ? Üldjuhul ei kasuta üldse, aga kui vaja siis vaja.
- Võid varuda endale kaltsukast mõne dressipluusi, mille saad stardis peale tõmmata ja jooksu edenedes rajanurka visata. Selliseks ajaks ilmselt vajadust pole, kuna Härra nii ehk naa kaasas, siis saan vahetult enne starti pusa/jope tema kätte anda.
-Mida vähem pudi-padi kaasas seda kergem.
TOITUMINE:
-Toitumis-teiperit ei soovita. Söö tavaliselt ja mõned päevad enne maratoni lihtsalt rohkem süsivesikuid (makaronid, sefiir jne.) Makaronid ja sefiir sobib hästi. Ei vaidle vastugi. Ei tea kuidas need kaks koos maitseks ! :D
- Peedimahla võid proovida aga mina selles positiivset mõju pole näinud ja kõhu paneb ka väga kiiresti käima, seega pigem ei minu arvates!
Uute asjade katsetamisega üldjuhul hoian tagasi. Eriti enne nii suurt sündmust. Mul magu ei pruugi igat asja vastu võtta ja siis võib pahandust olla rohkem kui asi väärt on. Seega peedimahl jäi sel korral igati õigustatult proovimata.
-JOO PALJU VETT isegi kui ei ole JANU. Eriti siis, kui maratonile eelnevad päevad on jahedad- kui maratoni päeval tuleb ootamatult kuum ilm, siis on kehas ikkagi piisavalt vedelikku. Viis-neli-kolm päeva enne võid juua mineraalvett.
No veega oli nii, et seda püüdsin tarbida nii palju kui võimalik. Läks mineraalvett, mulliga vett, tavalist vett ja seda liitrite kaupa. Miinimum päevas oli 2 liitrit. Seega usun, et esimeste päevadega kulusid tualeti ukse hinged poole viletsamaks.
-Nädal enne võid lisaks tarbida ka magneesiumi (kui on peale määritav, siis määri sääri ja reisi) et vältida lihaskrampide teket.
Selles osas olin juba varakult ettenägelik ja hakkasin varakult magneesiumi lisaks võtma. Juba paar kuud enne maratoni lausa. Aga nädal enne oli usinam ja püüdsin jälgida, et kindlasti päeva norm saaks võetud. Vahest ikka kippus meelest minema. Peale määritavat ei kasutanud, kuigi see on mul ka täitsa olemas.
MARATONI EEL:
- Pane kõik vajalikud asjad valmis, tee nimekiri ja kontrolli üle, et midagi maha ei jääks.
Asjad panin küll valmis, kuid eraldi nimekirja koostama küll ei hakanud. Kontrollisin umbes 10 korda koti sisu üle, et kindlasti kõik olemas oleks.
Väike näidisnimekiri võimalikest asjadest:
- Jooksutossud, mis oleksid juba sisse kantud!
Jep, see sisse kantud ütleb kõik. Mida mul ei olnud olid sisse kantud tossud. Pidin leppima sellega, mis mul oli ja muud midagi.
- Jooksusärk. Lähtu reeglist-riietu nii nagu oleks väljas 10 kraadi tegelikust soojem. Väldi puuvillast riiet.
Kohe kui ma seda lauset lugesin pidin naerma puhkema. VÄLDI PUUVILLAST RIIET! Mul kannatabki, vaid puuvillase särgiga joosta. Jooksu särgiga ei kannata üldse joosta. Seega sorry, but mu puuvillane särk läks kotti!
-Jooksupüksid.
-Spordipesu, mida oled varem treeningutes kandnud.
-Jooksusokid, millega oled varem jooksnud.
-Mugav ja sisse kantud aluspesu.
-Soovi korral nokamüts, mis hoiab eemal päikese ja kaitseb higi sattumist silma.
-Soovi korral säärised. Palava ilmaga jäta need parem koju.
Sääriseid ei ole, küll aga jooksu põlvikud ja need läksid ka kotti kaasa.
-Stardis sooja hoidmiseks on hea peale visata mõni vana pusa, mille saab samuti jooksu käigus ära visata.
-Vihmase ilma korral vihmakeep.
-Soovi korral päikeseprillid.
-Pulsikell ja-vöö.
-Energiageelid ja vöö geelide hoidmiseks.
-Jooksunumber või kiip, kui need on sul juba käes.
-Vaseliin, millega saad end enne starti kokku määrida hõõrdumise vältimiseks.
-Magneesium krampide vastu.
-Veepudel.
-Vahetusriided, mida pärast maratoni selga panna.
-Lahtised jalanõud nt. plätud, pärast maratoni on neid mugav jalga panna.
-Vetsu- või taskurätikupaber. IGAKS JUHUKS!
-Plaastrid, juhul kui pärast maratoni on neid vaja.
-Tee omale selgeks kus asuvad pakihoid, vetsud, start, et ei peaks neid hommikul otsima.
-Võimalusel võid stardinumbri juba varem välja võtta.
MARATONI PÄEV:
- Hommikul söö pigem vähem aga tuttavaid asju, et jooksu ajal ei tekiks raskustunnet, kõrvetisi vms.
-Ära jäta starti minekut viimasele minutile.
-Määri võimalikud hõõrdumiskohad vaseliiniga kokku.
- Alusta aeglaselt, ükskõik kui suur on kiusatus teistega koos amokki joosta.
-Jälgi pulssi aga mitte tempot. Leia see õige pulsivahemik, kus tunned end hästi ja jääb natuke varu ka. Kui tahad joosta kiiremini, siis ära tee seda esimeses pooles ( Kui see tunne ei lähe 25ndaks km üle, siis võid tempot tõsta).
-Mõtle positiivseid mõtteid. Sa jõuad, sa suudad, sa saad hakkama. Loe samme, elektriposte, hingamist- keskendu millelegi muule. Jookse tükikaupa- 1 km või 5 km kaupa või loe km tagurpidi- nii tundub distants lühem.
-Ütle endale stopp, kui pähe tekivad negatiivsed mõtted katkestamisest, mitte jõudmisest jne. Lase need mõtted peast lendu. Kui tunned, et enam üldse ei jõua, siis oled tegelikult kulutanud vaid 40% oma maksimaalsest võimekusest.
- Tarbi vedelikke ja energiat iga natukese aja tagant, isegi kui ei taha. Nii ennetad ootamatut energiapuudujääki. Joogipunktides pista midagi soolast ka suhu ( soola, soolakurki)
- Vajadusel kõnni. Kõikides joogipunktides võid vabalt kõndida. See pole võistlus, see on esimene maraton ja ajalimiit on 6 tundi- mida kauem rajal oled, seda kauem saad seda päeva nautida!
-Jookse kõik kurvid sirgeks. Joostes ära räägi, ära lehvita, ära ela kellelegi kaasa. HOIA SEE ENERGIA AINULT ENDALE ! Ainult naeratada võid.
-Joostes ära lase kehal vajuda ette (nt. tõusudest üles minek), nii koormad ja väsitad jalgu vähem. Tõusudel tee samm lühemaks ja anna tempos järgi.
-Tuule korral varju kellegi selja taha või kõrvale. Kasuta teisi jooksjaid julmalt ära.
PÄRAST MARATONI:
-Taasta vedelikuvarud, söö süsivesikuid ja tarbi kindlasti midagi soolast, pärast pingutamist võid pildi tasku visata- BEEN THERE, DONE THAT!
-Hoidu haigetest inimestest, kuna immuunsüsteem saab korraliku laksu.
- Söö mille järgi on isu. Tee, mida tunned, et tahad teha. Jookse siis, kui oled selleks jälle valmis.
Nii palju infot. Minu õnneks polnud veel maratoni eelne närv sisse löönud. Olgugi, et vaid nädal oli maratonini jäänud. Olin seni kõik asju suhteliselt pingevabalt võtnud ja katsunud nii vähe mõelda kui võimalik, sest muidu oleks juhutnud see, et oleksin üle mõelnud. Ja seda küll ei tahtnud.
Üldises plaanis ei olnud üldse kerge jõuda nii kaugele. Kilometraaž enne maratoni ei tulnud kindlasti nii hea kui oleks pidanud olema. Keskeltläbi 500-600 km ehk.
Selleks hetkeks olin teinud kõik, mis minu võimuses, et see maraton eeldatavasti üle elada.
Kirjutamiseni K :)
Seega välistasin enese jaoks koheselt projektis uuesti osalemise. Kuid otsus MARATONI osas ei tulnud kergelt. Pidin ikka natuke mõtlema. Eelmisel aastal teatavasti peale projektist välja jäämist asi sinna paika ka jäi! Siis ma tundsin, et veel ei ole minu aeg. Ja loobusin ise kohe edasi punnimast.
Sellel aastal aga veidi aega mõtlemist ja andsin kuradile sõrme. Olin öelnud oma JAH sõna MARATONI jaoks. Õnneks ei pidanud ma selles hulluses üksinda olema. Olin leidnud enesele kambalise, kes oli nõus mind oma targa nõuga aitama ning ühtlasi kirjutas mulle iga kuu ka kava. Nime jätan mainimata, sest kui ta seda ise soovib mainida, siis ta seda ka teeb. Hetkel austan privaatsust. Need, kes teavad, need teavad ja on ka kuss.
OH MY GOD ilmselgelt polnud mul halli aimu ka millesse ma end sekundi vältel mässisin.
Jaanuar sai vaikselt otsa ja Veebruar tiksus peale. Ehk siis tuli hakata end maratoni vormi ajama. Muffini vorm on ka hea aga sellega maratoni ei jookse. Kui just mingit kostüümikat kinni ei taha panna. NEVER MIND, see mu plaan polnud. Plaan oli ikka maraton ära joosta.
Sain siis kätte Veebruari kuu jooksukava. Mina ja jooksen kava järgi. Poleks uskunudki, et nii juhtub aga näe kõik on elus võimalik.
Tulles tagasi kava juurde siis panen ühe kava ka siia, et milline mu kava siis välja nägi.
Veebruar
1. X
2. X
3. X
4. X
5. 6 kilomeetrit pulsiga 150
6. X
7. Soojendus +fartlek 30 minutit:7+3 minutit.
8. X
9. ÜKE (Üldine kehaline ettevalmistus)
10. 10 km pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:00
11. X
12. 8 kilomeetrit pulsiga 145
13. X
14. Lõigud: 1x600 meetrit, 2x400 meetrit, 3x200 meetrit
15. X
16. ÜKE
17. 12 kilomeetrit pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:15
18. X
19. Soojendus+ fartlek 40 minutit : 7+3 minutit
20. X
21. Lõigud: 1x600 meetrit, 2x400 meetrit, 3x200 meetrit, 1x400 meetrit
22. X
23. ÜKE
24. 14 km pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:30
25. X
26. Soojendus +fartlek 50 minutit: 7+3 minutit
27. X
28. Lõigud: 200 m, 400m, 600m, 400m, 200m
Vot selline nägi siis minu Veebruar välja. Esialgu pidin kõike tunde järgi tegema, et kohe üle ei tõmbaks kusagil. Lisaks pidin vähemalt 3 trenni nädalas kindlasti ära tegema aga veel parem kui kõik ette nähtud trennid saaks tehtud. Mis mulle endale meeldis, oli see, et võisin trenni päevi ümber mängida. Kui mingil päeval ei saanud trenni teha, siis tõstsin päeva võrra ette või lükkasin päeva võrra edasi. Aga kõik sai ikka suuremas jaos ilusti tehtud. Üksikud trennid jäid vaid vahele. Seda ka olude sunnil, mitte laiskusest.
Iga kuu alguseks sain uue kuu kava, mis läks järk järgult maratoni spetsiifilisemaks.
Märtsiks olin juba sellise kava järgi liikumisega ära harjunud, kuid siis kui välk selges taevast selgus, et pean Aprillis operatsioonile minema. Nagu REALLY! Kas saaks enam MITTE SOBIVAMAT AEGA LEIDA! Esialgu lõi selline uudis ikka natuke rivist välja. Olin iseendas pettunud, et mu organism mind nüüd niimoodi alt tõmbab. Igasugune treeningmotivatsioon oli kadunud. Ei tahtnud ma ühel ega teisel päeval ringile minna. Siis mõtlesin jällegi, et mille jaoks pingutada, kui Aprill nii ehk naa tulemused nullib. Sest peale Operatsiooni vaevalt, et võin kohe rajale tagasi minna.
Õnneks ei jäänud ma sinna MOTIVATSIOONI KRIISI AUKU väga kauaks. Teadvustasin enesele, et kui nüüd pooleli jätan ja alustan uuesti siis kui seda võin, siis on treeningus ikka väiksema augu asemel hiiglaslik auk sees. Seega ajasin jalad kõhu alt välja, pühkisin motivatsiooni kriisi killud kokku ja läksin jooksma. Tegin oma ette nähtud trenne seni kaua kuni see oli võimalik.
Aprilliks mulle uut kava ei tulnud, sest ei olnud ju vaja. Vaja oli operatsioon edukalt ja ilma komplikatsioonideta üle elada. Ja siis keskenduda taastumisele nii palju kui võimalik on. Rahu ja vaikust. Operatsioon kulges edukalt, taastumine veel edukamalt. Õnneks luba liikuda oli olemas. Kuid see sisaldas ka kõndimist, mitte kohe kümnete kilomeetrite kaupa jooksmist.
11 päeva peale operatsiooni osalesin juba võistlusel. Mitte just joostes aga juba normaalselt kõndides. Ei saanud seda võistlust vahele ka jätta, sest olin just Pärnu kolmikürituse omale selle aastastesse plaanidesse kirjutanud ja ära registreerinud. Kõndisin raja rahulikult läbi ja isegi ei jäänud mitte viimaseks.
Samas ei jõudnud kuidagi ära oodata kuna jälle uuesti vaikselt jooksmas võin käima hakata. Samas teadsin, et enne MAI KUUD seda küll ei juhtu. Katsusin ikka kõndimas käia ja muidu aktiivne olla.
27 aprillil võtsime Cris´iga ette sörk-matka, kus alguses tegime 1 kilomeeter kõndi ja 2 kilomeetrit sörki. Kuna seda oli minu jaoks tol hetkel veidi palju, siis edasi tegime 2 kilomeetrit kõndi ja 1 kilomeeter sörki. Selliselt suutsin vastu pidada 18 kilomeetrit. Ilma, et oleks surema hakanud. Tähendab, olin piisavalt hästi end seni hoidnud ja taastumine oli olnud edukas. Täpselt 30ndal Aprillil võtsin siis ette esimese jooksu, kus jooksin järjest 30 minutit , mille vältel läbisin 4,78 kilomeetrit.
Olin enese üle ikka kuradima uhke. See tähendas vaid ühte. Sain Mai kuuks juba jälle kava, ning vaikselt uuesti treeningute kallale asuda.
Alustasin siis Maist taas treeningutega. Tasa ja targu. Vähemalt seni kuni kätte jõudis 12 MAI. Siis oli aeg MAASTIKUMARATONI joosta. Jah. täpselt 1 kuu ja 2 päeva pärast operatsiooni jooksin 24 kilomeetrisel rajal. Ja teate mis? Jooksin veel nii kuradima hästi, et aasta varasemalt joostud aega parandasin ligi 20 minuti võrra! BEAT THAT!
Mäletan nii selgesti Mariliis arvas, et mul pole peas kõik korras, sest üksi normaalne inimene ei jookse kuu aega peale operatsiooni 24 kilomeetrit! Aga võin väita, et polegi kunagi normaalne olnud ja kui keegi on seda arvanud, siis ei tea küll kas nende endiga on kõik korras!
Tegelikult oli see MAASTIKUMARATON vaid jäämäe algus. Sest MAISSE mahtus veel RIIA MARATON, kus jooksin poolmaratoni ja ka RAPLA SELVERI SUURJOOKS, kus jooksin ka poolmaratoni. Kõik jooksud toimusid nädalase vahega ja ärme unusta ka seda, et Raplast tuli minuga koju kaasa uus isiklik poolmaratoni aeg!
Kui nüüd tagant järele mõelda, siis see oli vist üks hullumeelsemaid ettevõtmisi. Nädala sees kava järgi trenni ja nädala vahetusel võistlused.
Tegelikult sellist hullu panin ainult Mais. Edasi võtsin ikka tükk maad rahulikumalt.
Juuni alguses olid treeningujooksud üksteise järel aina raskemad ja raskemad. Jalad ei kuulanud sõna. Pulss mängis minuga. Kannad olid valulikud. Üldse oli selline raske. Mõlgutasin mõtteid FÜÜSILISE LÄBIPÕLEMISE SUUNAS. Kas tõesti olen viimase kuu ajaga ikkagi nii palju liiga enesele teinud, et nüüd on see käes. Enam ei jõua. Õnneks ei kestnud selline seis väga kaua ja alates 10ndast juunist olid taaskord kõik trennid nauditavad. Vahet ei olnud siis kas jooksin lühemat maad või siis pikemat. Iga meeter tegi rõõmu ja jalad muutusid aina kergemaks. Eks oli ka halvemaid päevi, kus enesetunne oli täitsa hea aga jooks läks ikka metsa.
Juunis läbisin lisaks treeningutele ka ühe poolmaratoni omal käel. Üksinda on ikka päris MASENDAV nii pikka maad joosta. Sain üle tüki aja korralikud villid sellest jooksust. Samas need villid ei takistanud mul edaspidiseid trenne. Neid nagu poleks olnudki.
Ja ilma, et oleks arugi saanud oli juba kätte jõudnud Juuli kuu. See tähendas vaid üht. Maratonini oli vaid kaks kuud aega. Nüüd pidin eriti tubli olema, et jõuaks kõik trennid ilusti tehtud. Kohe kuu alguses, täpsemalt 7ndal Juulil võtsin vastu väljakutse osaleda LAHEMAA KEPIKÕNNI-JA KÄIMISMARATONIL. Ei teagi, mis mul arus oli. Või kui kõrgelt ma kukkusin, et sellise asjaga nõusse jäin. Oleks ju piisanud vaid JOOKSUMARATONIST aga ei. Väike ekstremist minus tekitas KÄIMISMARATONIL osalemise soovi. Tänks Cris, et mind järjekordsesse seiklusesse tõmbasid. Vahest on vaja selliseid omamoodi ja teistlaadi ettevõtmisi.
Elasin selle hulluse üle. Jalad pidasid ka vastu ning üsna pea sain naasta tavapäraste treeningute juurde. Kuid siis ma veel ei teadnud, et peagi hakkab üks korralik allakäik.
Nimelt suutsin 15ndal Juulil omale mingisuguse tõbi külge korjata ja olin oma nädala jagu lihtsalt palavikus. Ilmselgelt mitte üks gramm treeningkavast ei saanud sel nädalal täidetud ja ka pool nädalat järgmisest, sest kohe peale haigust ei tahtnud ka treeningutega jätka. Lasin kehal teise nädala alguses taastuda kõigest sellest.
See oli nüüd küll midagi mida polnud taaskord vaja. Uuesti rajale saamine oli üsna lihtne. See nädalane haigus ei suutnud mind veel murda. Pulss oli normaale, tempo hea. Võis jätkata sealt kus pooleli jäi.
1 kuu MARATONINI. Kätte oli jõudnud august. SA PÜHA PÜSS JA MAARJAMAA. Nüüd mind küll enam miski ei päästa. Nüüd jõudis vist lõpuks kohale, kuhu ma end reaalselt mässinud olin. Vaja oli üle elada pikad treening jooksud.
10ndal augustil olin otsustanud osaleda KULDIGA POOLMARATONIL. Juba paar päeva varem ei olnud mu nina enam tema ise. 9nda hommikul ärkasin totaalse TUUMANOHUGA ja ega 10ndalgi väga palju parem polnud. Oleks pidanud selle nohuga koju teki alla jääma, mitte naaberkülla jooksma ronima! Omad vitsad peksavad ja sel korral peksid nii korralikult, et 12nda hommikul ärkasin palavikuga ülesse. Jep, ma olin JÄLLE HAIGE. Sel korral hullemini kui esimene kord. Maratonini olid vaid loetud nädalad ja pidasin võitlust palavikuga, mis muudkui püsis ja püsis. Peale poolteist nädalat haigeks olemist ja paar päeva kosumist, olin kaotanud väärtuslikud 2 nädalat. Kahest nädalast kaks pikka jooksu, mis olid üliolulised. Ja maratonini oli vaid 2 nädalat.
Siit edasi läks kõik ikka alla mäge. Üks jooks teise järel läks pekki. Pulss oli laes, hingamine sassis, jalad väsisid kiirelt, energiat polnud. TÄIELIK KAOS. Korra halasin isegi tee ääres korraliku peatäie nutta. Suutsin vaevaliselt 5 km joosta ja surm oli silme ees. Lihtsalt ajas nutma. Isegi kaalusin korra, et ei lähegi maratonile. Kui hull see saab olla, kui ma lihtsalt ei lähegi kohale. Ütlen, et olen haige ja keegi ei saaks teadagi, et tegelikult olen nii hale ja argpüks ning lihtsalt ei lähe kohale.
Aga üks tagasilöök teise järel ei suutnud mind ikkagi nii kaugele viia, et oleksin reaalseks oma mõtted teinud. Kõik need viimased 2 nädalat olin vaid iseenda hale vari. Igasugune lootus heaks maratoni ajaks oli kadunud.
Vaid nädal enne maratoni suutsid vanad tossud katki minna. NO ON EBAÕNN!
30ndal augustil sai siis uued tossud soetatud ja päev hiljem 1 september nendega joosta JÜRI JAANSONI KAHE SILLA JOOKSul suhteliselt hea tempo ja ajaga. Mis seal ikka. Oli vaid ju nädalake aega, et uutest tossudest maksimum võtta.
Kahjuks jäi uute tossude kilometraažiks enne maratoni vaid loetud 30-35 kilomeetrit.
Oli hullumeelne mõelda, et pean põhimõtteliselt uute tossudega 42,2 km läbima. Miljon mõtet käis peast läbi.
Lisaks kavale kirjutati mulle ka korralik meeldetuletus ENNE MARATONI! Või noh, ma ise avaldasin soovi, et võiks selline asi olla, kui uuriti, kas sooviksin sellist asja.
RIIETUS:
- Maratoni eel võib tunduda jahe aga päeva peale võib minna väga kuumaks- tüüpiline september. Vaata kindlasti enne ilmateadet! Starti mine kindlasti sooja ilma riietusega- pikad särgid ja püksid jäta koju, ükskõik kui külm hommikul on.
Selles osas võisin täiesti nõustuda. Nii mõnigi jooks on näidanud, et oleks pidanud ikka vähem riideid selga panema, kuigi hommikul on olnud jahedam ilm.
- Kõik riided peavad olema sisse kantud, eelnevalt proovitud. Kõige loogilisem vist!
- Jooksusärk võiks olla hele, mis peegeldab valgust ja soojust tagasi. Oleks siis mõni hele jooksusärk, kõige heledam on vist hall. Läheb vist arvesse küll.
- Soovitan enne jooksu kreemitada end päikese kreemiga v.a. juhul kui tõesti lubab ULME PADUKAT. Mis asi see päikese kreem veel on ? Üldjuhul ei kasuta üldse, aga kui vaja siis vaja.
- Võid varuda endale kaltsukast mõne dressipluusi, mille saad stardis peale tõmmata ja jooksu edenedes rajanurka visata. Selliseks ajaks ilmselt vajadust pole, kuna Härra nii ehk naa kaasas, siis saan vahetult enne starti pusa/jope tema kätte anda.
-Mida vähem pudi-padi kaasas seda kergem.
TOITUMINE:
-Toitumis-teiperit ei soovita. Söö tavaliselt ja mõned päevad enne maratoni lihtsalt rohkem süsivesikuid (makaronid, sefiir jne.) Makaronid ja sefiir sobib hästi. Ei vaidle vastugi. Ei tea kuidas need kaks koos maitseks ! :D
- Peedimahla võid proovida aga mina selles positiivset mõju pole näinud ja kõhu paneb ka väga kiiresti käima, seega pigem ei minu arvates!
Uute asjade katsetamisega üldjuhul hoian tagasi. Eriti enne nii suurt sündmust. Mul magu ei pruugi igat asja vastu võtta ja siis võib pahandust olla rohkem kui asi väärt on. Seega peedimahl jäi sel korral igati õigustatult proovimata.
-JOO PALJU VETT isegi kui ei ole JANU. Eriti siis, kui maratonile eelnevad päevad on jahedad- kui maratoni päeval tuleb ootamatult kuum ilm, siis on kehas ikkagi piisavalt vedelikku. Viis-neli-kolm päeva enne võid juua mineraalvett.
No veega oli nii, et seda püüdsin tarbida nii palju kui võimalik. Läks mineraalvett, mulliga vett, tavalist vett ja seda liitrite kaupa. Miinimum päevas oli 2 liitrit. Seega usun, et esimeste päevadega kulusid tualeti ukse hinged poole viletsamaks.
-Nädal enne võid lisaks tarbida ka magneesiumi (kui on peale määritav, siis määri sääri ja reisi) et vältida lihaskrampide teket.
Selles osas olin juba varakult ettenägelik ja hakkasin varakult magneesiumi lisaks võtma. Juba paar kuud enne maratoni lausa. Aga nädal enne oli usinam ja püüdsin jälgida, et kindlasti päeva norm saaks võetud. Vahest ikka kippus meelest minema. Peale määritavat ei kasutanud, kuigi see on mul ka täitsa olemas.
MARATONI EEL:
- Pane kõik vajalikud asjad valmis, tee nimekiri ja kontrolli üle, et midagi maha ei jääks.
Asjad panin küll valmis, kuid eraldi nimekirja koostama küll ei hakanud. Kontrollisin umbes 10 korda koti sisu üle, et kindlasti kõik olemas oleks.
Väike näidisnimekiri võimalikest asjadest:
- Jooksutossud, mis oleksid juba sisse kantud!
Jep, see sisse kantud ütleb kõik. Mida mul ei olnud olid sisse kantud tossud. Pidin leppima sellega, mis mul oli ja muud midagi.
- Jooksusärk. Lähtu reeglist-riietu nii nagu oleks väljas 10 kraadi tegelikust soojem. Väldi puuvillast riiet.
Kohe kui ma seda lauset lugesin pidin naerma puhkema. VÄLDI PUUVILLAST RIIET! Mul kannatabki, vaid puuvillase särgiga joosta. Jooksu särgiga ei kannata üldse joosta. Seega sorry, but mu puuvillane särk läks kotti!
-Jooksupüksid.
-Spordipesu, mida oled varem treeningutes kandnud.
-Jooksusokid, millega oled varem jooksnud.
-Mugav ja sisse kantud aluspesu.
-Soovi korral nokamüts, mis hoiab eemal päikese ja kaitseb higi sattumist silma.
-Soovi korral säärised. Palava ilmaga jäta need parem koju.
Sääriseid ei ole, küll aga jooksu põlvikud ja need läksid ka kotti kaasa.
-Stardis sooja hoidmiseks on hea peale visata mõni vana pusa, mille saab samuti jooksu käigus ära visata.
-Vihmase ilma korral vihmakeep.
-Soovi korral päikeseprillid.
-Pulsikell ja-vöö.
-Energiageelid ja vöö geelide hoidmiseks.
-Jooksunumber või kiip, kui need on sul juba käes.
-Vaseliin, millega saad end enne starti kokku määrida hõõrdumise vältimiseks.
-Magneesium krampide vastu.
-Veepudel.
-Vahetusriided, mida pärast maratoni selga panna.
-Lahtised jalanõud nt. plätud, pärast maratoni on neid mugav jalga panna.
-Vetsu- või taskurätikupaber. IGAKS JUHUKS!
-Plaastrid, juhul kui pärast maratoni on neid vaja.
-Tee omale selgeks kus asuvad pakihoid, vetsud, start, et ei peaks neid hommikul otsima.
-Võimalusel võid stardinumbri juba varem välja võtta.
MARATONI PÄEV:
- Hommikul söö pigem vähem aga tuttavaid asju, et jooksu ajal ei tekiks raskustunnet, kõrvetisi vms.
-Ära jäta starti minekut viimasele minutile.
-Määri võimalikud hõõrdumiskohad vaseliiniga kokku.
- Alusta aeglaselt, ükskõik kui suur on kiusatus teistega koos amokki joosta.
-Jälgi pulssi aga mitte tempot. Leia see õige pulsivahemik, kus tunned end hästi ja jääb natuke varu ka. Kui tahad joosta kiiremini, siis ära tee seda esimeses pooles ( Kui see tunne ei lähe 25ndaks km üle, siis võid tempot tõsta).
-Mõtle positiivseid mõtteid. Sa jõuad, sa suudad, sa saad hakkama. Loe samme, elektriposte, hingamist- keskendu millelegi muule. Jookse tükikaupa- 1 km või 5 km kaupa või loe km tagurpidi- nii tundub distants lühem.
-Ütle endale stopp, kui pähe tekivad negatiivsed mõtted katkestamisest, mitte jõudmisest jne. Lase need mõtted peast lendu. Kui tunned, et enam üldse ei jõua, siis oled tegelikult kulutanud vaid 40% oma maksimaalsest võimekusest.
- Tarbi vedelikke ja energiat iga natukese aja tagant, isegi kui ei taha. Nii ennetad ootamatut energiapuudujääki. Joogipunktides pista midagi soolast ka suhu ( soola, soolakurki)
- Vajadusel kõnni. Kõikides joogipunktides võid vabalt kõndida. See pole võistlus, see on esimene maraton ja ajalimiit on 6 tundi- mida kauem rajal oled, seda kauem saad seda päeva nautida!
-Jookse kõik kurvid sirgeks. Joostes ära räägi, ära lehvita, ära ela kellelegi kaasa. HOIA SEE ENERGIA AINULT ENDALE ! Ainult naeratada võid.
-Joostes ära lase kehal vajuda ette (nt. tõusudest üles minek), nii koormad ja väsitad jalgu vähem. Tõusudel tee samm lühemaks ja anna tempos järgi.
-Tuule korral varju kellegi selja taha või kõrvale. Kasuta teisi jooksjaid julmalt ära.
PÄRAST MARATONI:
-Taasta vedelikuvarud, söö süsivesikuid ja tarbi kindlasti midagi soolast, pärast pingutamist võid pildi tasku visata- BEEN THERE, DONE THAT!
-Hoidu haigetest inimestest, kuna immuunsüsteem saab korraliku laksu.
- Söö mille järgi on isu. Tee, mida tunned, et tahad teha. Jookse siis, kui oled selleks jälle valmis.
Nii palju infot. Minu õnneks polnud veel maratoni eelne närv sisse löönud. Olgugi, et vaid nädal oli maratonini jäänud. Olin seni kõik asju suhteliselt pingevabalt võtnud ja katsunud nii vähe mõelda kui võimalik, sest muidu oleks juhutnud see, et oleksin üle mõelnud. Ja seda küll ei tahtnud.
Üldises plaanis ei olnud üldse kerge jõuda nii kaugele. Kilometraaž enne maratoni ei tulnud kindlasti nii hea kui oleks pidanud olema. Keskeltläbi 500-600 km ehk.
Selleks hetkeks olin teinud kõik, mis minu võimuses, et see maraton eeldatavasti üle elada.
Kirjutamiseni K :)
Tellimine:
Postitused (Atom)